Kuigi meie riigikese piiridest välja saamine on hea vaheldus, siis see konkreetne reis võiks siiski olnud olemata olla. Kaks asja peavad väga tugevalt paika:
1. Unistused täituvad aga mitte kunagi nii nagu soovid. (Tahtsin tööga seoses reisida ja lähetustes käia).
2. Ära kunagi ütle "iial". (Aastaid tagasi otsustasin, et Berliin läheb mu reisinimekirjast igaveseks maha).
Kuigi Charlottenburg on üks Berliini ilusamaid linnaosasid, oli selles siiski teatud määral räpasust. Panin korduvalt tähele, kuidas suitsetajad lihtsalt viskasid konid tänavale kuigi prügikast oli kõigest kahe sammu kaugusel või mõnel juhul isegi kõrval. Nende "koni loopijate" puhul torkas silma päritolu. Eranditult tundusid nad olevad mitte sakslased. Võimalik, et see räpsasus ongi üks asju, mis muudab Berliini nii kõledaks.
Kõik mu reisid on möödunud sekelduste saatel, ent seekord ületas kõike eelnevaid kokku. Läksin täitma kategooriasse "mission imposible" kuuluvat ülesannet. Sooritus osutus edukaks! Kuigi ma eelnevalt vaatasin internetist, et kõige parem teekond lennujaamast hotelli on buss number 109, otsustasin siiski konsulteerida kohaliku turismiingo punktiga, kellelt sain info bussi "TLX" kohta, mis olevat ainuõige lahendus. See "TLX" viis meid Hauptbahnhofi juurde, kus kallis google mapsike näitas 4km hotellini (põhimõtteliselt peaaegu sama, mis lennujaamast, ainult natukene teine suund). Järgmine liikumise etapp: rongiga Zoologishe Tiergarten. Loomulikult rong läks vales suunas. Sõitsime ringi, väljusime ja siis selgus, et Zoloogishe Tiergarten on üks peatus varem kui vaja. Mina olin valmis vapralt jalgsimatka tegema, ent kaaslane vaatas ahastuses ja ütles: "We take taxi, I pay".... Nii mu esimene katse jalgsimatka teha rikuti.
Õhtusöögi osas oli mu kaaslane kompromissitu. Kindlasti on vaja minna Tai restorani sööma. Google maps aitas leida ühe suhteliselt ok arvustustega koha hotelli lähedal aga kilomeetrike sinna kulges läbi raamatupoodide ning mu kaaslase nägu väljendas paljusid emotsioone. Neist kõige olulisem tundus olevat mõte, et millal lõpeb selle takistusriba läbimine ja me saame juba sööma. Seega esimest korda elus proovisin ma tai õlut, mis tundus minule kui tumeda õlle armastajale, tõelise "mõru veena". Samas maitse polnud paha.
Tagasi hotellis olles, otsusasin minna suurele jalutuskäigule ning mu kaaslane arvas, et tema kohe kindlasti ei liigu aga ma võin talle Berliinist pilte teha, et ta on käinud seal... Suund Charlottenburgi loss. Loss ja aeg olid suured ja uhked. Õhtuhämaruses üritasin võimalikult palju näha, mobiiliga pildistada ning hiljem hotellis lugesin ajalugu. Väikese kaarsilla leidsin ka jõelt.
Öö möödus õnneks vahejuhtumiteta, ent hommikul kell seitse kohaliku ajajärgi, teatasin oma kaaslasele, et nüüd on aeg minna sööma. Ta küll polnud varajasest ajast vaimustuses, ent tuli kaasa. Hotelli restoranis, toitu võttes pidi kandma maski ja kummikindaid (õnneks sööma nendega ei pidanud). Üldse maskid olid väga kummaline teema Saksamaal. Seal on kohustus neid poes ja ühistranspordis kanda ning söögikohtades ka kuni toidu tellimiseni. Enamus töötajaid ise ei kandud. Mõnel üksikul müüjal või ettekandjal oli ainult mask. Tänaval maski kandmine kohustuslik polnud. Mõni käis küll maskiga aga see, mis võimalused on selle kandmiseks või kasutamiseks, ületas isegi minu fantaasia piire. Enamustel oli nina väljas, mõnel ka suu alt ning maks lihtsalt kattis nina ja suu vahelist ala. Wilmersdorfsstrassel välikohvikus cappucinot nautides. nägin kuidas üks proua kasutas maski taldrikuna, asetades kotist võetud küpised sellele. Pärast raputas maskis puhtas ja liikus edasi. Enamik ühekordseks kasutamiseks mõeldud makse oli muutunud tuhmiks või lausa määrdunuks. Neist oli parandamise teel tehtud igasugu hübriide. Trendikas tundus maski kandmine ümber käsivarre, et siis vajalikul hetkel ette panna. Oli ka erinevaid korduvkasutuseks õmmelduid, ent ega neendki ei pääsenud erinevatest kasutamisviisidest. Isegi "õhuaukudega" maske leidus.
Hommikul ajasin oma vaese reisikaaslase enne seitset ülesse ning teatasin, et lähen sööma. Ta küll üritas mind ümber veenda, et võime minna hiljem, ent minu eesmärk jätkata hiinlase stiilis reisimist ei kannatanud oodata. Variant eriaegadel sööma minna, oli tema meelest võimatu. Liftid tekitasid segadust, sest ega kui pead number "1" asemel vajutama "EG", et saada hotelli fuajeesse ning teine korrus hoopis ostutub esimeseks korruseks võib nõrgema närviga inimesel juhtme kokku jooksutada küll. Kõik hommikusöögiga kaasas käiv oli omamoodi elamus. Esiteks viis toiduni keerukas labürint, mille juurde teed näitasid põrandale kleebitud nooled (väljapääs oli loomulikult veel keerulisem teekond). Toidu taldrikule tõstmise ajal oli kohustuslik kanda maski ja kummikindaid (mõlemad tagatud hotelli poolt). Sööma õnneks nendega ei pidanud.
Igastahes mu hommikune jalutus käik algas Wilmerstorfen Strasselt ning saksa reaalsuse taasmeenutuseks polnud vaja kogele minna. 100m eemal silla all magasid madratsitel kodutud. Isegi lähedal olevail mänguväljakuil paistis prügi maha viskamine olema moodne tegevus. Positiivsena poolena toon välja hinnad - meil on samad asjad palju kallimad. Seega kaugemas tulevikus shoppingtuur Berliini on täiesti aktuaalne.
