Sõit lõunaosariiki

Reis lõunaosariiki algas seiklusega. Kui ma oma hiigelsuure kohvriga taksojuhini jõudsin, siis vaatas ta mind sama suurte silmadega kui kummitus kevadist päikest. Ta ei suutnud tükk aega liigutada, et mu kohver auto pagasiruumi panna, vaid lihtsalt vaatas. Kusjuures ma isegi ei mõistnud, mis tema ainitise pilgu põhjustas. Ju ma siis nägin nii hea välja...

Buss - mugav ja kõigi võimaluste vahend. Ma pole veel kunagi nii laiade ja mugavate istmetega bussis sõitnud! Kogu sellega mugavus piirduski. Mu kõrval oli üks mees, mitte just kõige õudsam välja lase, kes üritas suhelda. Õigemini suhtlesimegi natukene, kuigi mul jäi tunne, et tema huvi ei tekitanud minu isiksus vaid korralik dekolteee, mis jättis kujutlusvõime hooleks suht vähe. Ma muidugi tegin ruttu selgeks talle, et oskan kakelda... ja nagu ma aru sain, siis pidi ta ise ka kickboxinguga tegelema hakkama...

Missis Pinki kohver

Aeg taas mõneks ajaks Eestimaa pori jalgade alt pühkida ning paariks nädalaks lõuna suunas reisida. Vaatan siin lootusetu näoga oma kohvrit ning imestan, kuidas ma suutsin suvel viis nädalat ainult arvutiseljakotiga mööda Euroopat ringi rännata. Nüüd avastasin, et minu väikene kohver jääb väikeseks ning tõttasin Missis Pinki juurde SUURE kohvri järele. Kohver iseenesest pole väga suur aga minule on ta rinnuni. Ma oleksin võtnud suurema aga Missis Pinkil polnud suuremat lihtsalt laenata. Ma pean võtma kaasa igaks elujuhtumiks vajaliku. Kunagi ei tea, millal kohtan oma tõelist saatust. Kuna seekord on mul vaja ka olla soliidne, siis on hunnik kleite, seelikuid, pluuse juba pakitud. Kosmeetika ka on asi, millest loobumine oleks surmapatt. Lisaks on kohustuslikuks elemendiks poksikindad. Seekord võtan kaasa ka vardad ja lõnga. Ma küll ei plaani midagi kudada aga ehk läheb vaja. Noh, nii igaksjuhuks. Paar raamatut, laptop, fotokaamera...

Seekordsel reisil on mitu missiooni, soliidne osa ehk töine. Järgmiseks on kirjutamine põnevatest paikadest ja huvitavatest kohtadest. Selleks olen teinud ära juba mõningase eeltöö. Kuna selle käigus on vaja tõenäoliselt päris palju kõndida, siis peab sinna kohvrisse lisaks mahutama ka ühet madala kontsaga saapad. Edasi tuleb tõsine arutelu ja trenn seoses minu sportliku karjääriga. Tähendab poksikinnastest jääb väheseks. Vaja on kaasa võtta kogu varustus ja ka jooksu jalanõud. Neid tegevusi, mis selle kahe nädala sisse jääb on veel. Ma parem ei mõtle sellele, lasen asjadel vaikselt kulgeda...

Kogu reisi kõige raskem etapp on Eestist lahkumine. Minu buss läheb hommikul kell 6.00!!! Hommik on selle kohta isegi palju öelda. See on tõsine südaöö!!! Ma lubasin, et jõuan bussile. Ärkan korralikult ülesse ja jõuan bussile. Vaene, väikene mina - pean hakkama saama võimatuga. Kui kohvri pakkimine on keeruline, siis veel hullem tundub nii vara bussijaamas olla. Miks küll see saatuse otsimine nii keeruline peab olema?