Reis lõunaosariiki algas seiklusega. Kui ma oma hiigelsuure kohvriga taksojuhini jõudsin, siis vaatas ta mind sama suurte silmadega kui kummitus kevadist päikest. Ta ei suutnud tükk aega liigutada, et mu kohver auto pagasiruumi panna, vaid lihtsalt vaatas. Kusjuures ma isegi ei mõistnud, mis tema ainitise pilgu põhjustas. Ju ma siis nägin nii hea välja...
Buss - mugav ja kõigi võimaluste vahend. Ma pole veel kunagi nii laiade ja mugavate istmetega bussis sõitnud! Kogu sellega mugavus piirduski. Mu kõrval oli üks mees, mitte just kõige õudsam välja lase, kes üritas suhelda. Õigemini suhtlesimegi natukene, kuigi mul jäi tunne, et tema huvi ei tekitanud minu isiksus vaid korralik dekolteee, mis jättis kujutlusvõime hooleks suht vähe. Ma muidugi tegin ruttu selgeks talle, et oskan kakelda... ja nagu ma aru sain, siis pidi ta ise ka kickboxinguga tegelema hakkama...
No comments:
Post a Comment