Friday, May 1, 2015

Jalutuskäik promenaadil.

Piirilinn Narva tervitas mind kontrastidega. Siin on põimunud sovjetlik arhitektuur keskajaga. Korrastatud majad unustuste hõlma jäetutega. Ta meenutab mingil määral suppi, kuhu kõik ülejäänud toiduvarud kuhjatud. Näiteks minu hotelli aknast paistavad hrusovkad, selle taga vene õigeusu kirik ning kõigele lisaks kõrval mingi vabriku hoone.

Isegi hotell on omamoodi möödunud ajastust. Numbri toas ei olnud lisa tekki ega patja. Mina, kes suvel isegi armastab paksu suletekki, nägin olukorras tõelist katastroofi. Õnneks all registratuuris taibati minu eluohtliku seisundit ja nüüd on mul kaks tekki. Tuba ise on väike, kuid korras. Televiisori ekraan tundub olevat väiksem kui minu laptopi ekraan. Tõeline üllatus oli, kui hotellist väljusin. Nimelt avastasin, et pool hotelli on... varemed. Pooleli jäänud hoone, mis on ühendatud hotelliga. Huvitav, kas see on säästuklientidele mõeldud? :P

Õhtul võtsin kolme tunnise jalutuskäigu promendaadil ette. Hotelli tagant olin kohe rootsi lõvi juures ning sealt algas teekond Narva jõe veeres. Minu suure objektiiviga sain päris hästi vastaskaldal Ivangorodis toimuvat fikseerida. Huvitav, kas nende piirivalve mind spiooniks ka pidas? Ivangorod tundus olevat veel kontrastsem. Ainsa vana asjana säilinud kindlus. Lähedal asuvad uhked uued elamud, natukene eemal vanad nõukogude aegsed pool lagunenud kortermajad. Eriti huvitav oli vaade raudteele, mis viis otse jõkke...

Kui ma kohale jõudsin vaatasin, et linn on välja surnud. Mõned üksikud isikud jalutavad ringi. Selgus, et kogu elu käis promenaadil. Seal jalutati, mängiti kabet, püüti kala jne... Ka piknike peeti. Loomulikult alkoholiga ja oli ka neid, kes tahtsid pildile jääda. Kolm neist leidsid, et peavad saama pildistatud. Ütlesid: "Mõ ne rabotajem sitsjas. Mosem võpit." Peale piltide tegemist ütlesin nagu muuseas: "Eti fotki poidut teper v gasetu"... ja jalutasin minema...
Sild Eesti ja Venemaa vahel.

Tee promenaadile.

Väike sild jõel.

Jõuluehe? tongue emoticon


Üksik rannakabiin. 

Narva jõgi.

Kassid tuduvad siin põõsastes. 

Kohalikud.

Nostalgia." Made in USSR". Vaade üle jõe Venemaale.

Jõel on elu. 

Promendaadi kivid.

Ivangorodi kindlus

Euroopa liitu asutmise aasta. 

Raudtee ei kuhugi. Vaade Venemaale.

Kontrastide linn.

Vaade promenaadile.

Vaade Ivangorodile.

Igas linnas on neid, kes kaamera ees tahavad poseerida.

Tulevik?

Trepp ei kuhugi.

Kohalik sport.


Narva, siit ma tulen.

Ma vahepeal üritasin olla korralik ja suruda endas alla mustlashinge, mis vajas seljakotiga mööda maailma ringi rändamist. Täna hommikul tundsin tõelist sundi, et pean Tallinnast välja saama. Lihtsalt ükskõik kuhu aga kindlasti kohe. 

Kõige pealt kaalusin Riiat. Minu hea sõber ja võitluskaaslane, treener ja Läti üks tuntumaid võitlejaid Agnese oli just täna otsustanud Tartusse AHAA keskusesse sõita. Hotellid Riias on aga on teadaolevalt suhteliselt kallid. Pealegi olen selles linnas korduvalt käinud. Seega jäi see valikust välja.

Järgmisena võtsin ette Helsinki. Pole ju kaugel Tallinnast. Õnnetuseks transport sinna on keerulisem ning laevad ei välju täpselt minu vajaduste alusel. Tänane päev ei sobinud enam. Kui ma üldiselt ilmateatest ei hooli, siis seekord mingi kummalise sisemise ajendi alusel otsustasin ma vaadata Helsinki ilma. Otseloomulikult sajab seal homme! Kaameraga vihmas liikumine on suhteliselt raskendatud.

Minu mõtetest käisid veel läbi Kaunas (liiga pikk sõit), Pärnu (polnud sobivat ööbimispaika), Haapsalu (hetkel tundus igav). Siis meenus mulle Narva. Üks Peterburi professor rääkis aastaid tagasi, et see linn on maailmas ainulaadne. Palju sõdu on üle käinud, iga valitseja on püstitanud oma monumendi ja siiani on kõik alles. Seega lahendus olemas: Narva siit ma tulen!