Zoloogiline uuring laevas

Viin läbi praegu sotsioloogilist vaatlust laevast. Minu asukoht võimaldab ideaalset vaatepilti siin pesitsevale kontingendile. Kuigi mõne kohta neist tahaks kohe vägisi öelda: ollusele. Laeva sisenedes võtsin kohe 7 deki nurgas koha sisse, avasin arvuti ning lootsin veeta paar tundi süütult photoshopis. Tegelikkus on hoopis zoloogiline mitmekesisus inimühiskonnas.

-  Hunnik alla meetri monstrumeid, kes jooksevad ning kisavad.Vahel kõlab meeleheitlik täiskasvanu hääl, kes üritab müra summutada.

- Siin nurga lähedal istuvad väga suure tõenäosusega kaks kõige vanema elukutse esindajat. Ühel seljas erkroosa minipükskostüüm, peaaegu hambutu suu, kui ta räägib, nina rõngas ja tugevalt kirsipunaseks värvitud huuled.Teine on õlekollase juustega ümaram tüdruk ülitugeva meigiga.

- Neiukeste kõrval pingil istub meessoost isik, kes on asetanud kohvrile oma arvuti ning kohvri kõrvale veini pudeli ning joob plastist õlleklaasist seda.

- Ühes nurgas istub hiina/jaapani päritolu neiukene kultuurile omase multika stiilis. Põlvikute, lühikeste teksapükste ja triiksärgiga. Neiukese vanus umbes 20 aastat.

-Aeg-ajalt möödub mõni kõvera trajektooriga kõvasti ropendav kalevipoeg ehk meie väge täis kaasmaalane. Kurb.

- Siis on Soome vanaprouad ja -härrad üritamast niigi kitsast aknast vaadata päikese loojangut...

Tõesti, milleks meile teater, kui komöödia toimub meie ümber!

Kollase nokaga vares

Mind oodati vist juba terve igavik Helsingisse. Lükkasin seda reisi mitmetel põhjustel edasi. Küll polnud aega või muutusid asjaolud ootamatult, kuni ühel hetkel pandi mulle tähtajaga sooduskupongid näppu ning loeti sõnad peale. Nii nagu ikka võtsin kaasa oma fotovarustuse, sest kokkuleppes seisis ka pildistamine. 

Eelmise nädala neljapäeva hommikul seadsin sammud uhkelt sadama suunas... ja oleksin peaaegu laevast maha jäänud! Siiralt arvasin, et laevale saab minna vahetult mõni minut enne väljumist. Õnnelikult kohal kersin ennast kuuenda deki aknale päikese kätte põõnama nagu kass. Läbi une aeg-ajalt kostus kahe tädikese jutt, et kui halvaks on ikka teatris näitlejad läinud ning kroonika ka ei kirjuta enam häid artikleid.  

Minu reis Helsingisse kuulus ekstreemsuse valdkonda. Juba see, et puutusin kokku kahe imetoreda perekonnaga, ent kellest ühes kasvasid kaks monstrumit. Just sellist nagu filmis "Üksinda kodus". Ainult, et nad ei pidanud oma geniaalsuste jaoks isegi üksi kodus olema! Teises perekonnas oli üks tore printsess, kellega koos vaatasin laupäeva hommikul kell 7.00 minu arvutist Barbi multifilmi! Tõeline kultuurišokk. 

Tegelikult on Helsingi väga ilus linn. Alates maalilisest Voasaarist mererannal kui rohelusse uppuvasse Vantaasse.  Seekord mul polnud aega kõike avastada aga hiljemalt augustis võtan käsile tõsise retke sellesse linna.

Oma kaameraga sattusin ühte Vantaa parki, kus tore orav ja vares poseerisid kaamera ees. Ma tunnen vareste (ka harakatega) tõsist hingesugulust ning olin vaimustuses, et lõpuks ometi tuli üks neist sinasõprust minu objektiiviga sõlmima. ... ja siis selgus, et varesed polevatki kollase nokaga! 

Minu kollase nokaga vares.