Eelmise nädala neljapäeva hommikul seadsin sammud uhkelt sadama suunas... ja oleksin peaaegu laevast maha jäänud! Siiralt arvasin, et laevale saab minna vahetult mõni minut enne väljumist. Õnnelikult kohal kersin ennast kuuenda deki aknale päikese kätte põõnama nagu kass. Läbi une aeg-ajalt kostus kahe tädikese jutt, et kui halvaks on ikka teatris näitlejad läinud ning kroonika ka ei kirjuta enam häid artikleid.
Minu reis Helsingisse kuulus ekstreemsuse valdkonda. Juba see, et puutusin kokku kahe imetoreda perekonnaga, ent kellest ühes kasvasid kaks monstrumit. Just sellist nagu filmis "Üksinda kodus". Ainult, et nad ei pidanud oma geniaalsuste jaoks isegi üksi kodus olema! Teises perekonnas oli üks tore printsess, kellega koos vaatasin laupäeva hommikul kell 7.00 minu arvutist Barbi multifilmi! Tõeline kultuurišokk.
Tegelikult on Helsingi väga ilus linn. Alates maalilisest Voasaarist mererannal kui rohelusse uppuvasse Vantaasse. Seekord mul polnud aega kõike avastada aga hiljemalt augustis võtan käsile tõsise retke sellesse linna.
Oma kaameraga sattusin ühte Vantaa parki, kus tore orav ja vares poseerisid kaamera ees. Ma tunnen vareste (ka harakatega) tõsist hingesugulust ning olin vaimustuses, et lõpuks ometi tuli üks neist sinasõprust minu objektiiviga sõlmima. ... ja siis selgus, et varesed polevatki kollase nokaga!
 |
| Minu kollase nokaga vares. |
No comments:
Post a Comment