Hommikul kui hostelist end välja chekisin ning Atocha raudteejaama suunas jalutama hakkasin, märkasin igal pool palju politsei autosid. Lisaks sellele olid Puerta del Sol-is erinevate telekanalite autod. Kõik vihjas sellele, et midagi toimub, ent aju ei registreerinud ära, millega seoses. Enamik asju ju üldiselt toimub õhtuti. Hispaanlane armastab hommikuti magada. Mida lähemale ma Atochale jõudsin seda rohkem politsei ja kiirabi autosid. Prado juures silmasin rongkäiku. Palju punaseid lippe, mõnel isegi sirp ja vasar. Kuidagi kummastavalt mõjus. Tekkis küsimus, et kas hispaanlane ei saa kurjuse impeeriumist aru või ei oska sümboleid tõlgendada aga samas nende ajalugu pole otseselt seotud Siberi ning suurte kommunistlike repressioonidega nagu meie rahvas taluma on pidanud. Nad ei saa aru, et need sümbolid võivad ka tähendada mõne rahvuse jaoks kõikehaaravat tragöödiat.
Rongkäiku nähes haaras mind taas hasart pildistada. Mine tea, äkki juhtub midagi, saan mõne põneva kaadri. Aga katsu sa pildistada kui üle õla on fotokott ja käes kohver. Võtsin kotist oma pressikaardi ja panin kaela. Jah, mul on isegi see olemas. Kuulun juba mitu aastat IFPO-sse (International Freelance Photographers Organization) ja reisides on see kaart tihti kasuks tulnud. Pealegi olen tänu sellele saanud mitmetesse kohtadesse, teinu huvitavaid pilte ja alustanud vaikselt oma portfolio loomist.
Kuna mul oli pea tund aega Atochasse A-ga kohtumisele jõudmiseks ning teekond 5 minutit pikk, siis keskendusingi pildistamisele, Üle õla fotokott, ühes käes kaamera ja teises kohver. Jõudsin järjekordselt järeldusele, kui väga tahta siis saab. Ma isegi ronisin keset teed rongkäigu ette ning liikusin päris osavalt kohvriga ringi. Madriidis ei tohi asju hetkeksi üksi jätta, sest järgmine hetk neid ei ole enam seal. Vargad olevat väga professionaalsed. Ma pole neid pilte veel üle vaadanud ja ausalt öeldes ei tea ma ka, mis nendega peale hakkan. Vähemalt sel hetkel ei toimunud seal mitte midagi huvitavat. Oli hunnik loosungeid, erinevas vanuses inimesi. Üks noortekamp liikus kahe loosungiga ning karjus midagi kapitalismist.
Peale kohtumist (ja kilpkonna tiigi ülevaatamist) läksime A-ga välikohvikusse, et rääkida edasisi plaane. Andsin talle ka oma kohvri. Tagasiteel Atochasse, kus A läks rongile kõndisime läbi vahepeal ei-tea-kus-kohast-tekkinud miitingu. Madriidis on miitingutel käimine osade jaoks elustiil. A sõnul protesteerivat kõige rohkem need, kes ei viitsi tööd teha. Nojah, aega ju peab millegiga sisustama. Ka sain teada, et tegelikult soovitati üldse rahvakogunemise vältida, sest antud hetkel olevat päris korralik terrorioht, et kas kuskil plahvatab pomm või keegi sõidab rahvahulga sisse. Kuna mu info pärines väga usaldusväärsest allikast, siis otsustasin tõesti mitte ronida koheselt tagasi Puerta del Solile või mõnda muuse 1.mai tähistamisega seotud kohta. Ma arvasin, et pole vist väga armas pommiga õhku lennata kuigi sündmuskohal toimuvat näha oleks teistmoodi kogemus.
Otsustasin taas pöörduda oma kalli
to do listi poole
. Valikut on, et paraku kahjuks kõike ei jõua. Seetõttu võtsin ette jalutuskäigu La Latina linnaosas. Kuna olid pikad pühad. Nädalavahetus pluss 1. mai ja lisaks on ka 2. mai Madriidis vaba, siis tavaliselt inimestest keev La Latina linnaosa oli inimtühi. See on koht, kus pildid räägivad enda eest. Ühelt poolt ma oleksin võinud jalutada aga Madriidi metroo on päris põnev ja loogiline koht ning seetõttu otsustasin kasutada ühistranspordi teenust. Tunnelites ja treppides orienteerumine on tehtud suhteliselt lihtsaks. Viidad ning sildid igal pool. Nüüd avastasin veel ühe toreda asja. Praktiliselt igas peatuses on sissekäigu väravate juures inimene, kes üritab teadmatuses turistidele seletada, kuidas piletit osta. Kui varem sai osta lihtsalt 10 korra pileti, siis nüüd tuleb soetada ka Tallinna rohelise kaardi taoline punane kaart. Õnnes see kehtib ka tulevikus. Mul jäi isegi neli sõitu alles.
La Latinas jalutasin nii kaamera kui mobiiliga pilte tehes ringi. Osaliselt meenutas see vanades itaalia filmides nähtut olustikku. Nostalgia tekkis lapsepõlve järele. Kino itaalia ja prantsuse filmid olid kunagi mu lemmikud. Teiselt oli seal suurlinna paratamatu vandalismi - graffiti jälgi. Madriidis lastakse ettevõtete akendele ja ustele metallkardinad ette kui nad on suletud. Enamus neist oli suvaliselt soditud, ent oli ka neid, mis joonistatud kunstipäraselt ja isegi ilusalt. Seal linnaosas on päris palju vintage ja vanakraami poode. Mõni isegi oli lahti. Näiteks müüdi ühes piimakanistreid. Taolised, millega mul vanaema vanasti piima meiereisse viis. Kindlasti Madriidi külastades soovitan minna La Latinasse
 |
| Tavaline vaatepilt - Madriidis või tänaval näha trussikuid kuivamas |
 |
| Peaaegu inimtühi La Latina |
 |
| Täielikult inimtühi La Latina |
 |
| Metroo taevatrepp alla |
 |
| La Latina Graffiti |
 |
| La Latina inimtühi tänav |
 |
| Järgmine asi TO DO listis |
 |
| La Latina Graffiti |
 |
| La Latina Graffiti |
 |
| Metroo taevatrepp ülesse |
 |
| La Latina idüll |
