Lihtsalt naudingud

Kerge külmetus, Mentovskiye Voiny ja sõbrad on minu esimeste vabade päevade märksõnad ehk kõik on alanud planeeritult. Jah, ka haigeks jäämine kuulub tavaliselt mu puhkuse hulka. Pinge langus võrdub alati palavikuga. Õnneks on see enamasti paari päevane nähtus, vaatamata sellele, et kodus voodis saaks mind aheldatuna hoida. Alati siis kui on vaja ennast ravida, tekib mul ennekuulmatu ja rahuldamatu vajadus liikuda, seigelda ning lihtsalt ignoreerida olukorda. Siiani olen leidnud ainult ühe asja, mis suudab mind enam-vähem distsiplineerida ning keskenduda ravimisele - seriaal Menotvskiye Voiny. Alustan umbes 10 aastat tagasi filmitud esimeste seeriatega ja lõpetan selle talvise hooajaga. Mul on vist iga tseen pealuu sisse kleepunud, ent ikka naudin neid ehedaid karakterid ja situatsioone. Ma olen uue hooaja ilmudes võimeline kaks ööd üleval olema, et võimalikult kiiresti seriaali vaadata. 

Sõbrad - neid on mul küll karvaseid ja sulelisi. Lihtsalt häid sõpru ja tuttavaid hindan väga aga tõelise aarde moodustavad minu lähedased sõbrad. Need, kes teavad mind ja ka mu rõõme ning kurbusi. Need, kes on ajaliselt vastu pidanud ning aastatega paremaks läinud. Nad on samamoodi kiiksudega kui mina. Nad lausa naudivaid neid kiikse. Nende elu on seiklus, liiguvad uhkelt pead püsti hoides läbi igasuguse situatsiooni. ... ja nad on alati minu jaoks olemas.... Pole paremat kui ärgata pärast toredat filmiõhtut ühe sõbra villas, vaadata aknast tõusvat päikest, juua värsket kohvi ja taibata, et vaatamata esimesele härmatise taolisele lumele  on siiski elu nautimist väärt :) 

Taas köidikutest vaba!

Vabadus! Taas kord köidikud lahti sõlmitud ning aeg tegeleda endaga. Minu mustlaslapse hing hakkas viimastel nädalatel manduma ja närvid olid läbi kui tuletõrje hobusel. Käisin ringi, silmad koljuluusse vajunud ning seal taga veel kusagil pisarad peidus, mis vihmaveena tahtsid vallanduda. Kogu maailm näis süsimustana ning kõik asjad läksid nii nagu ei pidanud...

Mul on siiski vedanud kolleegidega ja ülemusega. Ükskõik kui arusaamatu ma endale ei tundu, suudavad nad siiski minu emotsionaalsusega leppida (vähemalt mulje sellest jätta). Ma sain taas endale aega, eemalduda tööst ja reaalsusest. Siseneda oma maailma! Kuigi süda kisub Eestist eemale, siis kahjuks seekord pole võimalik... samas mine tea, imesid juhtub... Mul on kolm suurt kirge: seikluse, kirjutamine ja fotograafia. Nendele nüüd kavatsengi end pühenduda. Lubasin, et töömeili ei ava kordagi selle kahe nädala jooksul. Tegelikult ma vist ei avagi alates homsest ühtegi eposti endal. Facebookigi sisenen äärmisel juhul. Televiisorit vaatan heal juhul niigi kuus paar korda. Ajalehed ja uudiste portaalid eemaldan enda teadvusest mõneks ajaks. Telefonidel vastan ainult valitud inimestele - lapsed ja paar väga lähedast sõpra. Lisaks veel paar eelnevalt kokkulepitud asja.

Seiklused siit ma tulen!