Taas köidikutest vaba!

Vabadus! Taas kord köidikud lahti sõlmitud ning aeg tegeleda endaga. Minu mustlaslapse hing hakkas viimastel nädalatel manduma ja närvid olid läbi kui tuletõrje hobusel. Käisin ringi, silmad koljuluusse vajunud ning seal taga veel kusagil pisarad peidus, mis vihmaveena tahtsid vallanduda. Kogu maailm näis süsimustana ning kõik asjad läksid nii nagu ei pidanud...

Mul on siiski vedanud kolleegidega ja ülemusega. Ükskõik kui arusaamatu ma endale ei tundu, suudavad nad siiski minu emotsionaalsusega leppida (vähemalt mulje sellest jätta). Ma sain taas endale aega, eemalduda tööst ja reaalsusest. Siseneda oma maailma! Kuigi süda kisub Eestist eemale, siis kahjuks seekord pole võimalik... samas mine tea, imesid juhtub... Mul on kolm suurt kirge: seikluse, kirjutamine ja fotograafia. Nendele nüüd kavatsengi end pühenduda. Lubasin, et töömeili ei ava kordagi selle kahe nädala jooksul. Tegelikult ma vist ei avagi alates homsest ühtegi eposti endal. Facebookigi sisenen äärmisel juhul. Televiisorit vaatan heal juhul niigi kuus paar korda. Ajalehed ja uudiste portaalid eemaldan enda teadvusest mõneks ajaks. Telefonidel vastan ainult valitud inimestele - lapsed ja paar väga lähedast sõpra. Lisaks veel paar eelnevalt kokkulepitud asja.

Seiklused siit ma tulen!