Baskaju taka maod!

Pühapäev oli täis üllatusi, nii postiivseid kui negatiivseid. Kõige pealt jäin ma ilma oma reisikaaslasest, kes haigestumise tõttu suundus kodumaale :( Teiselt poolt jälle mu lahedad kohalikud sõbrad vedasid mu millegisse seikluspargi taolisesse kohta. Selle nimi olevat "Baskaju taka"

Metsa ehitatud "teekond". Kuidagi paremini ma seda nimetada ei oska. Kohale jõudes on vaja ära võtta jalanõud ehk jätkata ristiretke paljajalu. Metsas ja paljajalu! Ma pidin vähemalt kolm korda infarkti eelsesse seisundisse sattuma. Esimesene kord oli kui avastasin, et putukad jagavad minuga sama teekonda ning mina vaesekene olen oma õrnade kauniste varbakestega nende teel. Liikumine igastahes meenutas mul lapsepõlves mängitud keksu.

Teine infarkti eelne seisund oli kui avastasin end keset rada sipelgate sees seismast ja nad üritasid mu paljaid sääri vallutada. Kolmas kord - madu!!! Otse sellel rajal, kus ma kõndisin, lookles otse minu kõrval hallikasmust kollaste silmadega olend. Ma tegin vist politsei sireeni häält kui seda õudust märkasin.

Baskaju taka rajad iseenesest olid huvitavad, näiteks purustatud rehvid, erinevad kivid, muda, puu, isegi vist kanasõnnik ning need kõik pidid masseerima talla all olevaid punkte. Kui aus olla, siis tõesti ma hetkel tunnen talla all erinevate punktide olemasolu.

Kohalikud lamamistoolid

Jalanõude vaba ala jõulupuu

Jalajäljed suunavad rehvitükkidest tehtud rajale

Hiina kung-fu muuvi stiil :P

Labürindi süda

Labürint

Hirmuäratav madu!

Trepid, takistused, ronimiskohad..

Jurmala soovide kilpkonn

Riia nagu ikka tevitas mind soojalt ja südamlikult. Olles kaks päeva mööda poode, kohvikuid ja vanalinna ringi käinud, suundusime Jurmalasse. Tegelikult oli see ka algselt plaanis, käia ära kuulsas vene filmide mekas - Jurmalas. Väikest patseeringut Kiire moodi soovitan kõigile.

Jurmalasse saab elektrirongiga ning pilet on natukene üle 1 EUR, sõiduaeg umbes 20 min. Ei midagi keerulist. Rongijaamas väljudes tuleb suunduda üle tee, otse jalutustänavale. Selle ääres on kohvikud, puud, suveniiride müügipunktid jne... Kellegil pole kiiret, kõik jalutavad ning enamasti kõlab seal vene keel. Tänava lõppedes soovitan keerata vasakule ehk mere suunas.

Rand on omamoodi nähtus Jurmalas. Promenaad, millel jalutatakse ja mida ääristavad välikohvikud. Kuna ilm oli tuuline, vihmapilved ähvardavalt paistmas, siis enamus inimesi näisid kandvad vatijopesid. Muidugi oli ka ujujaid ja oh üllatust - päevitajaid. Peaks mainima, et päikest polnud.

Jalutades mööda promenaadi jõudsime välja hiidkilpkonnani. Kohalik legend räägib, et kui sellele otsa ronida ja seal soovida midagi, siis täitub see..

Jalutustänav Jurmalas

Nukrad päikesevarjud

Soovide hiidkilpkonn

Jurmala rand

Sõit lõunasse!

Metsa ei saanud! Lähen hoopis Riiga. Linna, mis Madriidi järel on mu armastuseahelas teisel kohal. Mida ma seal peale hakkan? Kui aus olla puudub igasugune ettekujutus. Kui välja arvata see, et kindlasti lähen Tokyo City`sse ja Dali näitust vaatama.

Idee taas seda muinasjutulist linna külastada oli mõnda aega. Minuga koos on veel üks tore tibi. Meie ühised reisid kujunevad tavaliselt actioniga vürtsitatud pikantseteks paladeks. Vähemalt varem oli nii. Nüüd oleme mõlemad soliidsed täiskasvanud :P

Eile said siis piletid ja hotell ostetud. Loomulikult kõige esimene buss, mis väljus kell 6.00! Mida varem, seda parem. Ainult, et hotelli on check-in kell 14.00. Ühesõnaga "Tere kohvriratastel Riia vanalinn."  Ettevalmistused reisiks läksid kiireks. Öösel kella 2.00 sai lõpetatud küünte tegemine. Juuksevärv ning käärid kotti pakitud, et Riias protseduure jätkata. Mine tea, äkki kohtan just seal oma Jose Ignasiot!

Bussis olles sain Riia kontaktidelt eelinfo ehk seal on juba nädal aega paduvihma sadanud. "Pole midagi," lohutasin ma meid mõlemat. "Me sõidame ikkagi lõunasse!"

Zoloogiline uuring laevas

Viin läbi praegu sotsioloogilist vaatlust laevast. Minu asukoht võimaldab ideaalset vaatepilti siin pesitsevale kontingendile. Kuigi mõne kohta neist tahaks kohe vägisi öelda: ollusele. Laeva sisenedes võtsin kohe 7 deki nurgas koha sisse, avasin arvuti ning lootsin veeta paar tundi süütult photoshopis. Tegelikkus on hoopis zoloogiline mitmekesisus inimühiskonnas.

-  Hunnik alla meetri monstrumeid, kes jooksevad ning kisavad.Vahel kõlab meeleheitlik täiskasvanu hääl, kes üritab müra summutada.

- Siin nurga lähedal istuvad väga suure tõenäosusega kaks kõige vanema elukutse esindajat. Ühel seljas erkroosa minipükskostüüm, peaaegu hambutu suu, kui ta räägib, nina rõngas ja tugevalt kirsipunaseks värvitud huuled.Teine on õlekollase juustega ümaram tüdruk ülitugeva meigiga.

- Neiukeste kõrval pingil istub meessoost isik, kes on asetanud kohvrile oma arvuti ning kohvri kõrvale veini pudeli ning joob plastist õlleklaasist seda.

- Ühes nurgas istub hiina/jaapani päritolu neiukene kultuurile omase multika stiilis. Põlvikute, lühikeste teksapükste ja triiksärgiga. Neiukese vanus umbes 20 aastat.

-Aeg-ajalt möödub mõni kõvera trajektooriga kõvasti ropendav kalevipoeg ehk meie väge täis kaasmaalane. Kurb.

- Siis on Soome vanaprouad ja -härrad üritamast niigi kitsast aknast vaadata päikese loojangut...

Tõesti, milleks meile teater, kui komöödia toimub meie ümber!

Kollase nokaga vares

Mind oodati vist juba terve igavik Helsingisse. Lükkasin seda reisi mitmetel põhjustel edasi. Küll polnud aega või muutusid asjaolud ootamatult, kuni ühel hetkel pandi mulle tähtajaga sooduskupongid näppu ning loeti sõnad peale. Nii nagu ikka võtsin kaasa oma fotovarustuse, sest kokkuleppes seisis ka pildistamine. 

Eelmise nädala neljapäeva hommikul seadsin sammud uhkelt sadama suunas... ja oleksin peaaegu laevast maha jäänud! Siiralt arvasin, et laevale saab minna vahetult mõni minut enne väljumist. Õnnelikult kohal kersin ennast kuuenda deki aknale päikese kätte põõnama nagu kass. Läbi une aeg-ajalt kostus kahe tädikese jutt, et kui halvaks on ikka teatris näitlejad läinud ning kroonika ka ei kirjuta enam häid artikleid.  

Minu reis Helsingisse kuulus ekstreemsuse valdkonda. Juba see, et puutusin kokku kahe imetoreda perekonnaga, ent kellest ühes kasvasid kaks monstrumit. Just sellist nagu filmis "Üksinda kodus". Ainult, et nad ei pidanud oma geniaalsuste jaoks isegi üksi kodus olema! Teises perekonnas oli üks tore printsess, kellega koos vaatasin laupäeva hommikul kell 7.00 minu arvutist Barbi multifilmi! Tõeline kultuurišokk. 

Tegelikult on Helsingi väga ilus linn. Alates maalilisest Voasaarist mererannal kui rohelusse uppuvasse Vantaasse.  Seekord mul polnud aega kõike avastada aga hiljemalt augustis võtan käsile tõsise retke sellesse linna.

Oma kaameraga sattusin ühte Vantaa parki, kus tore orav ja vares poseerisid kaamera ees. Ma tunnen vareste (ka harakatega) tõsist hingesugulust ning olin vaimustuses, et lõpuks ometi tuli üks neist sinasõprust minu objektiiviga sõlmima. ... ja siis selgus, et varesed polevatki kollase nokaga! 

Minu kollase nokaga vares.

Jalutuskäik promenaadil.

Piirilinn Narva tervitas mind kontrastidega. Siin on põimunud sovjetlik arhitektuur keskajaga. Korrastatud majad unustuste hõlma jäetutega. Ta meenutab mingil määral suppi, kuhu kõik ülejäänud toiduvarud kuhjatud. Näiteks minu hotelli aknast paistavad hrusovkad, selle taga vene õigeusu kirik ning kõigele lisaks kõrval mingi vabriku hoone.

Isegi hotell on omamoodi möödunud ajastust. Numbri toas ei olnud lisa tekki ega patja. Mina, kes suvel isegi armastab paksu suletekki, nägin olukorras tõelist katastroofi. Õnneks all registratuuris taibati minu eluohtliku seisundit ja nüüd on mul kaks tekki. Tuba ise on väike, kuid korras. Televiisori ekraan tundub olevat väiksem kui minu laptopi ekraan. Tõeline üllatus oli, kui hotellist väljusin. Nimelt avastasin, et pool hotelli on... varemed. Pooleli jäänud hoone, mis on ühendatud hotelliga. Huvitav, kas see on säästuklientidele mõeldud? :P

Õhtul võtsin kolme tunnise jalutuskäigu promendaadil ette. Hotelli tagant olin kohe rootsi lõvi juures ning sealt algas teekond Narva jõe veeres. Minu suure objektiiviga sain päris hästi vastaskaldal Ivangorodis toimuvat fikseerida. Huvitav, kas nende piirivalve mind spiooniks ka pidas? Ivangorod tundus olevat veel kontrastsem. Ainsa vana asjana säilinud kindlus. Lähedal asuvad uhked uued elamud, natukene eemal vanad nõukogude aegsed pool lagunenud kortermajad. Eriti huvitav oli vaade raudteele, mis viis otse jõkke...

Kui ma kohale jõudsin vaatasin, et linn on välja surnud. Mõned üksikud isikud jalutavad ringi. Selgus, et kogu elu käis promenaadil. Seal jalutati, mängiti kabet, püüti kala jne... Ka piknike peeti. Loomulikult alkoholiga ja oli ka neid, kes tahtsid pildile jääda. Kolm neist leidsid, et peavad saama pildistatud. Ütlesid: "Mõ ne rabotajem sitsjas. Mosem võpit." Peale piltide tegemist ütlesin nagu muuseas: "Eti fotki poidut teper v gasetu"... ja jalutasin minema...

Sild Eesti ja Venemaa vahel.

Tee promenaadile.

Väike sild jõel.

Jõuluehe? tongue emoticon

Üksik rannakabiin. 

Narva jõgi.

Kassid tuduvad siin põõsastes. 

Kohalikud.

Nostalgia." Made in USSR". Vaade üle jõe Venemaale.

Jõel on elu. 

Promendaadi kivid.

Ivangorodi kindlus

Euroopa liitu asutmise aasta. 

Raudtee ei kuhugi. Vaade Venemaale.

Kontrastide linn.

Vaade promenaadile.

Vaade Ivangorodile.

Igas linnas on neid, kes kaamera ees tahavad poseerida.

Tulevik?

Trepp ei kuhugi.

Kohalik sport.

Narva, siit ma tulen.

Ma vahepeal üritasin olla korralik ja suruda endas alla mustlashinge, mis vajas seljakotiga mööda maailma ringi rändamist. Täna hommikul tundsin tõelist sundi, et pean Tallinnast välja saama. Lihtsalt ükskõik kuhu aga kindlasti kohe. 

Kõige pealt kaalusin Riiat. Minu hea sõber ja võitluskaaslane, treener ja Läti üks tuntumaid võitlejaid Agnese oli just täna otsustanud Tartusse AHAA keskusesse sõita. Hotellid Riias on aga on teadaolevalt suhteliselt kallid. Pealegi olen selles linnas korduvalt käinud. Seega jäi see valikust välja.

Järgmisena võtsin ette Helsinki. Pole ju kaugel Tallinnast. Õnnetuseks transport sinna on keerulisem ning laevad ei välju täpselt minu vajaduste alusel. Tänane päev ei sobinud enam. Kui ma üldiselt ilmateatest ei hooli, siis seekord mingi kummalise sisemise ajendi alusel otsustasin ma vaadata Helsinki ilma. Otseloomulikult sajab seal homme! Kaameraga vihmas liikumine on suhteliselt raskendatud.

Minu mõtetest käisid veel läbi Kaunas (liiga pikk sõit), Pärnu (polnud sobivat ööbimispaika), Haapsalu (hetkel tundus igav). Siis meenus mulle Narva. Üks Peterburi professor rääkis aastaid tagasi, et see linn on maailmas ainulaadne. Palju sõdu on üle käinud, iga valitseja on püstitanud oma monumendi ja siiani on kõik alles. Seega lahendus olemas: Narva siit ma tulen!