Kuri tädi ja elektritraat

Vaikne Vantaa linnaosa. Akna taga on isegi tuul vaikinud. Mõnus toit, kohvi.... idüll...  Võimalik aga siia lisanduvad veel kolm väikest tulnukat, kellest kaks on lasteaia ealised ning kolmas tähtsust täis teiseklassi jõnglane. Neil kindlasti oli vaja ärgata laupäeva hommikul kell seitse. Jagada kõva häälega oma valdusi... Õnneks ma olen kuri ning otsusekindel tädi. Tõusin voodist, läksin lastetoa uksele, lõin käed puusa ja laususin: "Kui ma nüüd magada ei saa, siis välja pildistama ei lähe ja ma magan sel ajal hoopis." Tõmbasin ukse kinni ja kõndisin uhkelt minema. Mõjus! Peaaegu kaks tundi und sai kindlustatud. Minus on ikka tõeliselt hea lapsehoidja peidus. Alati kui räägin lastele perspektiivist kõrvupidi pesulõksidega elektritraadil rippumise võimalusest, vaadatakse suurte silmadega aga usutakse.

Eile laevalt väljudes märkasin kummalist nähtust. Trammipeatuses (laeval pidasin seda aksepteeritavaks) võttis nii mõnigi soliidne pintsaklipslane taskust alkoholi pudeli ja jõi. Trammipeatuses!? Ühel märkasin isegi abielusõrmust. Kas tõesti kodune elu on nii stressirohke, et peab sellisel viisil pingeid maandama. Minul on tunne, et nad kõik on algavad alkohoolikud. Võib-olla on see soome elu eripära. Teistes riikides ma seda märganud pole.

Üks asi, mis mulle Helsingit külastades meeldib, on ühistransport. Vähemalt need liinid, mida mina kasutan, töötavad justkui šveitsi kellad ning on puhtad. Sellist haisvat kontingenti, kes Kopli trammis liigub, pole näha. Tegelikult on soomlane ka palju puhtam inimene. Kui Eestis tipptunnil minna mõnda ühistransporti, siis kohtab seal igasugu keha odoore. Justnagu meil oleks vee ja seebi kriis.

Nüüd aga ajan ma end oma mugavast tugitoolist välja ning valmistun andma kolmele püsimatule pägalikule fotograafia tundi andma...

Laiva lähte... aga mina...

Mr. Murphy sai täna hommikul rõõmust käsi hõõruda, sest tema seaduse kehtivus leidis taas kinnitust. "Kui midagi saab viltu minna, siis see lähebki."  Tänane sihtmärk - Helsingi.

Teades end korduvat kohvri ümberpakkimise ja asjade unustamise võimet, siis tegin kõik varakult valmis. Kõik pakitud, vaja ainult võtta asjad ja suunduda laevale. Öeldakse, et kõige suurem riskifaktor on inimene. Taas veendusin selle õigsuses. Kuigi asjad olid pakitud, unustasin enda! MA JÄIN LAEVAST MAHA. Jah, see on võimalik. Panin kolm äratuskella ning olin suutnud need ise kinni vajutada. Kassid otsustasid ka seekord mu ilu-und austada. Avasin silmad kell 7.00 ning avastasin, et "laiva lähte"....

Kuidas nüüd pärale jõuda? Ujuda? Lennukiga? Kui esimene ei tundunud loogisest vaatenurgast võetuna eriti mõistlik ja teine jälle näis kallis, siis otsustasin minna uuele katsele laevaga. Selgus, et Tallinkil liigub suht hea hinnaga "tigu-praam" Helsinki suunas. Mõeldud-tehtud.

Nüüd ma istun seitsmendal tekil, vaatan läbi klaas akna avamerd ning kuulan (vist) filipiini keelset juttu. Ümber liiguvad päris tugevas kreenis soomlased, kes ei jäta kasutamata võmalust demostreerida valju häälega oma "rahvuslikke" väljendeid. ... ja mu reis on alles alguses....

Just nüüd istus mu kõrvale tugeva abstinendi sündroomiga soome vanem paarike, kes koheselt võttis purgiõlud lahti. Minu tänane parfüüm Chanel no 5 kahvatub nende aroomide kõrval.  Sõita on jäänud veel pea 2 h....