Kuri tädi ja elektritraat

Vaikne Vantaa linnaosa. Akna taga on isegi tuul vaikinud. Mõnus toit, kohvi.... idüll...  Võimalik aga siia lisanduvad veel kolm väikest tulnukat, kellest kaks on lasteaia ealised ning kolmas tähtsust täis teiseklassi jõnglane. Neil kindlasti oli vaja ärgata laupäeva hommikul kell seitse. Jagada kõva häälega oma valdusi... Õnneks ma olen kuri ning otsusekindel tädi. Tõusin voodist, läksin lastetoa uksele, lõin käed puusa ja laususin: "Kui ma nüüd magada ei saa, siis välja pildistama ei lähe ja ma magan sel ajal hoopis." Tõmbasin ukse kinni ja kõndisin uhkelt minema. Mõjus! Peaaegu kaks tundi und sai kindlustatud. Minus on ikka tõeliselt hea lapsehoidja peidus. Alati kui räägin lastele perspektiivist kõrvupidi pesulõksidega elektritraadil rippumise võimalusest, vaadatakse suurte silmadega aga usutakse.

Eile laevalt väljudes märkasin kummalist nähtust. Trammipeatuses (laeval pidasin seda aksepteeritavaks) võttis nii mõnigi soliidne pintsaklipslane taskust alkoholi pudeli ja jõi. Trammipeatuses!? Ühel märkasin isegi abielusõrmust. Kas tõesti kodune elu on nii stressirohke, et peab sellisel viisil pingeid maandama. Minul on tunne, et nad kõik on algavad alkohoolikud. Võib-olla on see soome elu eripära. Teistes riikides ma seda märganud pole.

Üks asi, mis mulle Helsingit külastades meeldib, on ühistransport. Vähemalt need liinid, mida mina kasutan, töötavad justkui šveitsi kellad ning on puhtad. Sellist haisvat kontingenti, kes Kopli trammis liigub, pole näha. Tegelikult on soomlane ka palju puhtam inimene. Kui Eestis tipptunnil minna mõnda ühistransporti, siis kohtab seal igasugu keha odoore. Justnagu meil oleks vee ja seebi kriis.

Nüüd aga ajan ma end oma mugavast tugitoolist välja ning valmistun andma kolmele püsimatule pägalikule fotograafia tundi andma...