On the road again...: Ettevaatust pensionärid!

Aeglane hommik Siguldas jätkus mõnusa lõunase jalutuskäiguga Turaida linnuses. Kuna Sigulda ja Turaida vahemaa on umbes viis kilomeetrit, siis mõtlesin, et ehk teeks mõnusa jalutuskäigu. Kaalusin plusse ja miinuseid. Jalutada või bussiga. Bussiga või jalutada. Buss võitis! Eriti kui bussipileti hind oli seitsekümmend senti! Mugavam, kiirem ja tõenäoliselt ohutum. Siguldas tegin saatusliku vea, sest küsisin bussipeatuses, et kas see buss läheb Turaidasse ning kas Turiada on järgmine peatus. Reisikaaslaseks oli mul pensionäridest sõpruskond. Täpsemini kohalikud turumoorid, kes läti keeles vahetasid üliolulisi uudiseid. Sõit oleks pidanud kestma kümme minutit, ent kuna maantee oli remonditõttu muudetud tõeliseks mägiteeks, siis võttis sihtkohta jõudmine 20 minutit. Pensionärid olid vahepeal sujuvalt üle läinud vene keelele ning nüüd üritasid minuga suhelda kohalikust poliitikast kuni tervisega seotud probleemideni.

Koiva (Gauija) jõe kallastal asuvad Sigulda ja Turaida on mitmete ajalooliste lahingute tunnistajad. Turaida linnus on näiteks ehitatud muistsele liivlaste juhi Kaupo linnuse asukohale. Samuti legend Turaida Roosist Maijast seob need kaks kindlust omavahel.

Turaidas ja Siguldas käisin mõni aasta tagasi, ent siis jäi millegi pärast vaatetornis käimata. Seekord otsustasin ronida sinna ülesse, kuigi teades, et kõrgused pole minu sõbrad. Mida kõrgemale trepp läks, seda rohkem ma mõtlesin, et kas ikka tahan jõuda sinna ülesse... Ei tahtnud, aga jõudsin. Vaade oli imeline, alla kukkumise oht minimaalne aga kindlamini oleksin tundud kahe trossiga seinakülge seotuna. Kaamera olin poolel teel juba kotti pannud ning telefoniga tegin mõned hädised pildid ja siis kiiresti tornist alla.

Tagasi Siguldasse läksin bussiga. Sigulda kindlus koosneb kahest osast. Uus kindlus, mis on restaureeritud, uhke ning vanad varemed, milles on vaade Turaida punasele tornile. Sigulda vaatetorni ma enam ronima ei hakanud. Aitab! Kõrguseid ja kitsaid treppe on täna viisavalt käidud.