Madriid, siit ma tulen

 Kui ma eile hommikult Bolt taksosse sisenesin, siis oli liikluseeskirjade rikkumine juba alanud... Seda vähemalt autojuhi meelest. Rakendus näitas sihtkohta - Tallinna lennujaam, tee peal olid suured punased kohustuslikud piirkiiruse märgid. Autojuht eeldas oskuslikult, et 70 km/h tähendab Järvevana teel 100 km/h. Ma otsustasin oma kodaniku kohust täita - hakkasin riigi keeles tutvustama liikluseeskirju. Seda konkreetsel ning vastuvaidlemist mitte lubaval häälel. Tal tekkis segadus, ei osanud midagi vastata, kui kasvatustöö mõjus. Kuni lennujaamani ühtegi rikkumist polnud. 

Lennujaamas andsin oma ilusa suure roosa kohvri ära, läbis turvakontrolli ja leidsin võimalikult mugava istme ootamiseks. Minus tekkis tunne, et lendan koju. Nii väga armastan Madriidi vibe'i, õhku ja arhitektuuri. Esimene lend oli rahulik - magasin enamuse aja. Ümberistumise ajal läks olukord lõbusamalt. Lennuk maandus seal, kus on B täht kõikide gate'ide ees, ent minul oli vaja A tähte. Lõpuks otsustasin ühelt suhteliselt füüsiliselt lõdva olekuga, telefonis istuvas, kollase vestiga keskealiselt mehelt küsida, et kus asub täht A. Sain ilusa saksa keelse vastuse: "Ma ei tea, olen siin turvatöötaja." WTF? Turvatöötaja siis ei pea lennujaama ehitust teadma?! Järeldus: Saksamaal ei pea. Sain ühest check-in letist vastuse, et pean jälgima number 6-te ning tunnelist läbi minema. Tunnel pidi 15-20 min jalutamist olema. Õnneks olid seal minu lemmikud asjad - liikuvad lindid, millel kõndida. Jõudsin edukalt A-tähe juurde. Võtsin ühe crossianti ja cappucino, leidsin vaba istekoha ja asusin pardale minekut ootama. 

Lufthansa terminal Frankfurdis meeldis. Selles olid vähemalt paremad istmed, toidu ostmise võimalus ning vaade kui eelmine aasta Air Balticu terminalist. Minu hinnang paranes, kuid Tallinna lennujaama mugavusega seda võrrelda ei anna. Tallinn ja Genf jäävad lemmikuteks. Madriidi lennujaam on ka suht hea. Leidsin isekohaks laua ja tooli. Nautisin oma cappucinot ning vaatasin, kuidas inimesed nagu herilased ümber palava pudru käivad, et leida akna all olevaid istekohti. 

Järgmine etapp. Lend FRA-MAD. Istusin akna all F036. Minu kõrvale istusid kaks 60+ daami, kes otsustasid, et olen huvitav vestluskaaslane. Minu unistus oli veel mõned tunnid magada. Esimene daam oli hispaanlanna, kes tahtis meeleheitlikult saksa keeles suhelda. Paraku oli tema saksa keel sama broken kui minu hispaania oma. Teine daam oleva Ungarist, kes pidi un poco rääkima hispaania, inglise ja vene keelt ning oskama numbreid eesti keeles lugeda. Oskaski ühest kümneni, ainult, et nelja ning kuu ja kaheksa ning üheksa vahetas omavahel ära. Olevat Tallinnas kunagi olnud. 

Mulle meeldib lennata, eriti meeldivad maandumised ning õhku tõusmised. Turbulentsi ka armastan. Ma arvan, et minus on kaduma läinud tõeline emalendur. Kui vaid saaksin kokpiti... Lennujaamad meeldivad ka. Nendes on tore inimesi jälgida. Näeb igasuguseid tüüpe ja dünaamikaid.

Madriid algas seiklustega... Esmalt metroo pilet. Ma tahtsin osta 10 korra piletit aga see tore aparaat palus mul peatuse valida. Ma keeldusin, uurisin aparaati, aga vastust ei saanud. Lõpuks selgitasin ühele metroo märgiga onule, et aparaat ei kuulda minu sõna. Sain pileti. Madriidi metroo on ülilihtne. Praktiliselt blondiini kindel. Sõitsin Nuevos Ministeriousse, kus plaanisin istuda bussile, et sõita sihtkohta. Kõige pealt küsisin ühelt bussijuhilt, et kas ta läheb "El cortes ingles cerrano". See näitas, et teisele poole teed on vaja minna - läksin. Sõitsin lausa ühe peatuse ning sealne bussijuht ütles, et "El cortes ingles cerrano" jääb hoopis teisele poole. Taas üle tee. Lõpuks küsisin ühelt soliidses riides naiselt, et "ayda neccesita - el cortes ingles cerrano".  Mõistatus sai selgeks. Peatus on hoopis "Ministerio del Interior".   Peatuses läks taas lõbusaks. Uurisin kaardilt täpset sihtkohta, kuhu pean minema, kui vanem naine tuli juurde ning pakkus oma abi. Ta oli veendunud, et teab, kuhu minema pean - embajada de alemania. Ma siis ütlesin, et "No, embajada de alemania. Tengo embajada de estonia." Tädi jäi endale kindlaks ning mina endale.  Järgmised tunnid möödusid rubriigis "mehed mustas."

Pildikesi terroristlikust Offenbachist

Enamuse reisist olen viibinud Offenbachis am Main. Offenbach on vana hugenottide linn. Hugenotid olid prantsusmaalt ning Offenbachis valitsenud usuvabaduse tõttu pöördusid nad siia elama. Siiani on nende kirik Marktplazi juures alles. Nad tõid endaga kaasa naha tööstuse ning praegu on Saksamaa naha muuseumgi selles linnas. 

Offenbachi ja Frankfurti vahel on valitsenud sajandeid rivaalitsemine. Isegi praegu. Meedia ja sotsiaalmeedia on täis artikleid kui hull on olukord Offenbachis. Vaesus, töötus, turistil pole midagi vaadata, liiga palju migrante jne...  Vaesust turistina on raske märgata. Oli küll kodutuid ja kodutute "kodusid", ent suures plaanis tundus olevat ok. Mis puutub turvalisusse, mitte kordagi ei tundud ma ohtlikku. Ühtegi narkomaani pole tänaval veel silmanud, kuigi väidetavalt on siin suur narkoprobleem. Ka õde kinnitas, et öösel kell 2.00 koju jalutada on täiesti turvaline. Turisti vaatamisväärsused sõltuvad sellest, mida turist otsib. Mina armastan surnuaedasid, pühakodasid, näha kuidas kohalik elab. Näiteks eile jalutades külastasin kogukonna aeda. Vaadata on siin palju ning kahjuks lühikese aja jooksul ei jõudnud kõike. 

Ainus, mis siin soovida jätab, on puhtus. Eestimaa on võrreldes Saksamaaga väga puhas. Siin on suitsukonid, paberid, pudelikorgid jne... tänaval vedelemas. Sama asja märkasin ka Frankfurdis ja varasemalt Berliinis. Enamus inimesi on siin sõbralikud ja abivalmid, kui midagi küsida. Samas ise nad ei torgi. Jalgrattureid on palju, ka tõukerattaid kasutatakse. Ainus erinevus Eestiga on see, et siin keegi pole mind veel alla tahtnud ajada. Kui jalgratturil kitsal teel eest astusin, siis ta tänas mind. Samas arvestavad nad minu liikumiskiirusega. Meeldiv kogemus. Sain infot, et siin on ka kihutajaid, kes ei hooli, ent siiski mitte valdav enamus.

Ajakirjanduses kirjutatakse, et Offenbach on veel Saksamaa terroristide pesa. Siin on aastate jooksul mitmeid haaranguid ja läbi otsimisi toimunud. Youtubes on isegi video, et kuidas Pariisi rünnakule reageerib Offenbach. Ka mu õde ütles, et tema majast läks keegi ISIS-sse sõdima. Kui tänaval jalutada, siis kellegile pole otsaette löödud märki "terrorist". Küll aga sotsiaalne rahulolematus, töötus, ambitsioonide puudumine, kapseldumine, võib viia radikaliseerumiseni. Eriti kui suhtlus on oma kodukeeles internetis. Migrante on siin tõesti palju. Eriti lähis-idast. Kesklinnas kuulsin vähe saksa keelt. Erinevate rahvuste poed ja toidukohad.  Pearätte kantakse palju. Ühte üleni kaetud naist, kellel ainult silmad paistisd nägin Frankfurdis. Siin tundub vabam olevat. Samas turistina ei pruugi kõike märgata. Mis küll esimesest päevast peale jäi silma oli tegevuseta põõsastes ja parkides istuvad erinevad vanuses lähis-ida mehed. Sageli oli neil õlu pudelid kaasas. 

Offenbachis pidi tegelikult olema nii, et kui töötada tahad, siis töö leiad. Palgad on madalamad kui Frankfurdis. Paljud seetõttu sõidavad sinna tööle. Kõige vaesemad, kes sotsiaalabist elavad on need, kes töötasid mustalt. Eriti teenindussektoris. Pensioniealised sakslased, kellel korrektset töölepingut pole olnud, jäävad ellu ainult tänu sotsiaalabile. Paljud kahetsevad seda, et ei nõudnud omal ajal. 

Hambaarst pidi olema tasuta, ehk kontrollis käimine ja parandamine. Samas on inimesel kohustus käia kaks korda aastas kontrollimas. Hammaste puhastamine maksvat, ent kui kuulsin summasid, siis pidin ohkama, sest eestlane saab selle eest oma kodus ainult pooled puhastatud. 

Kas ma tahaksin Offenbachis elada? Ei. Saksamaa lihtsalt pole minu riik. Kas ma elaksin kui vaja? Jah. Kindlasti tulen siia tagasi, sest mind ootab järgmine aasta (tõenäoliselt) ees reis Lõuna-Saksamaa väikelinnadesse.

Sellised lähis-ida päritolu meeste kambad istusid erinevates põõsastes või pargipinkidel. Nad küll jäid silma aga nad ei häirinud oma tegevusega. 

Martin Lutheri park

Sakslased armastavad silte. Neid armastatakse ka sodida. Märkasin päris mitmes kohas, et loomade ja lindude toitmine on keelatud rottide probleemi pärast. NB: rotte ma ise ei näinud.

Raamaturiiul kogukonna aia seinal. Selliseid avalikke raamaturiiuleid märkasin mitmel pool. Ka majas, kus ööbin on postkastide juurde ehitatud raamaturiiul, kuhu inimesed saavad panna ja võtta teoseid.

Kogukonna aias oli palju päevalilli ning nad olid hiiglasuured.

Rong, millel ühel pool oli kodutu kodu ja teisel pool platvormil viibisid õhtuti alaealised.

Offenbachi kodutu päevaund tegemas Maini kallastel. 

Kodutu "kodu". Selliseid kohti, kuhu oli riided ja papitükid jäetud võis märgata mitmel pool. Need on n-ö kodutute "kodud". Päeval on nad oma asjatoimetusi tegemas, et õhtul sinna taas saabuda. Enamasti neid väga ei torgita. 

Kuna mul ornitoloogia alased teadmised on nulli lähedased, siis antud lind tundub olevat pardi ja luige vaheline ristsugutis. Magasid nad huvitavalt, pea sulgedesse peidetud ja vahel ühel jalal. Terve Maini äärne tundus neid täis olevat. Sõbralikud, ei lasknud end häirida ning ei häirinud ka teisi. 

Viiuldaja nädalavahetuse taluturul

Taluturg. Hinnad olid tunduvalt kallimad kui Eestis. Turul olid erinevad väiketootjad. Pakuti lilledest, käsitöö juustu ja õluni välja. 

 

Offenbachi rõdudel oli aeg-ajalt "põnevaid" asju märgata. 

Welcome to surnuaed

 

Hommik algas ülikooli lainel. Üks "tubli" õppejõud oli juba 05.09 andud kodutöö teha. Eks siis istusin kohusetundlikult arvutiga diivanile, tegin kohvi, liigutasin niite vesivillides ja süvenesin hispaania kirjandusse. Kui tööd moodles esitasin, avastasin, et olen esimene :P. Jõudsin muidugi kiruda, et pidin nüüd hispaania keele ja kultuuri kõrvalerialaks valima. Keelt ju võiks õppida aga see kultuuri osa tundub kahtlane. Eriti kui pean analüüsima ning koduseid ülesandeid tegema. 

Üks minu reiside "must be" on surnuaedade ja pühakodade külastamine. Need räägivad koha ajaloost, traditsioonidest ning eluviisist rohkem kui ükski teine asi. Lisaks pole surnuaedades üleliia rahvast ning külastamine ei eelda pileti olemasolu. 

Offenbach am Maini surnuaed (Alter Friedhof) oli oma kujude, erinevate hauaplaatide ning stiilide poolest tõeline vaatamisväärsus. Mingil määral meenutas see Raadi surnuaeda, ent oli kuidagi vabam, looduslikum ja rohelisem. Raadi ning üldse eesti surnuaiad on kuidagi steriilsed oma haudade vaheliste teede ning üksteisele sarnanemisega. Oma suure osa päevaseid samme tegingi kalmistul. Teine osa kuulus vapralt pokemonidele. Pokemonide kiituseks peab ütlema, et enamus pokestope ja gyme on tehtud mälestusmärkide, kirikute või muidu huvitavatesse paikadesse. Viimasel ajal reisides ongi pokemonid asendanud google mapsi. Kusjuures alati viivad nad mu soovitud kohta välja, kui google maps kipub vahel "valetama" ning nõuab liiga palju planeerimist. 

Niidid vesivillides pidasid ilusti vastu. Vesivillid ei suurenenud, ei läinud katki. Pigem näitasid paranemisemärke. Õhtul eemaldasin. Täna proovin ilma jalutada. Kui tekib probleeme, siis õhtul uuesti niidid sisse. Jalutamisvarustusest lähemalt rääkides, siis on mul sõjaväe seljakott (mil teci oma), jala ning vöö ümber kinnitatav lisakott, milles on tavaliselt kaamera. Seekordsele reisile med pauna jm. lisa vidinaid kaasa ei võtnud, sest teadsin, et enamus aja mu eest hoolitsetakse. Kaasas on Fujifilmi XT-30 kaamera, fujifilm xc 35mm f/2 objektiiv, lisa akud ning mälukaardid. Kaamera on valitud eelkõige seetõttu, et ta on kerge kaasas kanda. Ma armastan fix objektiive ning jalad on zoomiks. Lisaks on mul 1 liitrine jalgratturite veepudel seljakotis. Kaks A6 märkmikku. Ühte teen oma reisimärkmeid ning teine on n-ö info jaoks, kus saan vajadusel paberilehe väljatõmmata, paar kirjutusvahendit. Minult on küsitud, et miks nii suur seljakott. Esiteks on ta mugav, teiseks tulin sama seljakotiga kõik asjad sees. Kolmandaks väiksema seljakoti võtan ainult juhul kui reisin kohvriga ning pean aeg-ajalt olema tibi, kuid vajadus kaameraga käia säilib. Kaamerat hoian jalakotis, mille suure tasku polsterdasin. Sinna jalakotti mahuvad veel roosa selfipulk/statiiv, üks märkmikudest, akud, mälukaardid, telefon ja võtmed. Selline standard varustus on aastatega välja kujunenud ning end õigustanud. Kunagi oli mul national geograficu seljakott (mida igatsen siiani), see oli spetsiaalselt fotode jaoks ja reisimiseks ideaalne, ent aastad tegid oma töö. Parandamine ei andud enam tulemust. 

Enne surnuaeda minekut käisin veel pokemonide jahil kesklinnas. Tutvusin lisas kohaliku kaubandusvõrgustikuga. Sakslastel on KIK, midagi meie Pepco taolist. Ainult hinnad olid odavamad (allahindluse periood) ja osaliselt kauba kvaliteet parem. Sain teada, kui palju kõik võimalikke ja võimatuid asju saab olemas olla. Meie kabandusvõrgust on need puudu. See oli tõeline roosa-kuldse-läikivate kontoritarvete ning märkmikkude paradiis :). Loomulikult kõik pole kuld, mis hiilgab aga hetkel naudin oma vaimustust ilusate läikivate asjade vaatamisest. 

Kohe surnuaeda sisenedes on esimeses maailmas langenute hauad ja mälestusmärgid. Tagasihoidliku kirjaga. Hauaplaatidel on nimi ning sõjaväeline amet. Kõik sõdurid surid Offenbachi laatsaretis.

Hauaplaadid ümbritsevad ühe sammastega mehe/perekonna rahulat. Kiri oli kulunud täpselt ei lugenud kogu infot välja. 

Haudaplaatide kõrval seisab sammas, millelt sain info, et tegu on I maailmasõjas hukkunutega.

Erinevad kujud ja hauad

Kivist sammaldunud pärg

 Esimene krematoorium, Gotha krematoorium, avati 1878. aastal. 1899. aastal pandi Offenbachis tööle Saksamaa viies krematoorium. Hoonet enam ei eksisteeri. Endise krematooriumi uksed on ehitatud surnuaia müüri. Religioossetel põhjustel oli kremeerimine Saksamaal 19. sajandi lõpuni vähelevinud

"Nimetute väli" Surnuaia müüri ääres, väravate lähedal oli plaat "Feld der Namenlosen". Ei ühtegi lille. Lihtsalt plaat ja muru. See tühjus oli minu jaoks mõtlema panev. 

JUUDI KALMISTU

Kui kalmistut 1860. aastal laiendati, kavandati kaks idapoolsemat põldu tulevase juudi kalmistuna. Bismarckstrassel asuv juudi kalmistu, mis oli eksisteerinud alates 1708. aastast, jäi nüüd raudtee ehitusele ette.  Juudi kalmistul on keelatud käimine nende pühade (sabbathi) ajal ning laupäeviti. Kalmistul polnud lilli, pilte. Vaid mõni metsik õis kasvas. Näis, et neil lastakse olla. Vanad hauaplaadid olid võimsad. Osa hauaplaate toodi raudtee ehituse tõttu sellele üle. 

Niidid jalas ja edasi...

 Eesmärk: tutvuda Frankfurti kaubandusliku kultuuriga ehk väljasõit lähirongiga tundmatusse. Õde soovitas mul alla laadida Deutsche Bahni appi, mille kaudu pileteid osta. Pidavat mugav olema. Oligi, ainult, et päeva lõpus jõudis mulle pärale tõdemus, et S1 või S8 ei ole pileti hind vaid liininumber. Isegi kui pilet Frankfurti Konztablewache peatusesse oli 5 eur sentidega, ei seostanud ma neid liininumbritega. Lihtsalt mõtlesin, et kellegile on pilet 1 eur ja kellegile 8. Mulle juhtus vahepealne number :)

Lähirong sõitis siin enamasti maa all. Metroo moodi. Samas on neil ka metroo olemas. Jaam tundus olevat sama, ent tasandid erinevad ning metrood tähistas täht U. Igastahes Madriidi loogilist metroo või rongi süsteemist jääb sakslaste "Ordnung" väga kaugele maha. 

Maa alt väljudes avastasin end tänavatoidu koha lähedal. Kuigi mul polnud plaanis süüa, siis nähes mis kontingent selle ümber tiirles, kadus igasugune ise. Esimene kaubanduslik avastus oli DM pood. Lihtsalt sportlikust huvist. Praktiliselt kõik laiatarbe kosmeetika (šampoonid, duššigeelid jn...), samad margid, mis meil, olid siin poole odavamad. Elu tegi ebaõiglasemaks veel, et kuldsed silmapliiatsi hind siin oli 1.65 eur ning see oli selline, mis minu pigmendi rikkal nahal paistma jääb. Meil ma alla 10 euri normaalselt ei saa. Enamasti õige tooni ning nähtavuse saamiseks pean komponeerima erinevaid tooteid. Veel näide. Lõhn, mida armastan S. Oliveri "For Her" 30ml EDP oli siin 11 EUR. Meil saab healjuhul EDT "kõigest" 16 EURiga kätte. Pealegi EDT kvaliteet jätab soovida ehk ta haitub ruttu ära. Teine mu lemmik - Rituals, milline valik. Kuigi hinnad siin olid enam vähem samad, mis Eestis netist tellides. Zalando outlet, kus Valentino mahukas punane kosmeetika kott maksis 24 euri. Frankfurt on tõeline "vajalike" asjade paradiis. Siit tekkis mul väikene idee, et ehk talvepuhkuse ajal Saksamaale kosmeetika varusid täiendama. Berliini lennata on suhteliselt ok. Tõenäoliselt ööbimisegi leiaks. Samas kaks korda Berliinis käinuna, pole mul armastust selle linna vastu tekkinud. Frankfurt meeldib rohkem. Berliin oli minu jaoks kuidagi kõle ja isikupäratu. 

Frankfurdis endas on vaja ning uus kõrvuti. Vana torni taga kõiguvad klaasist pilvelõhkujad. Palju kollaseid kraanasid. Vanad ehitised on tõelised vanad ja võimsad. Esimesena jäi mulle ette gooti stiilis Peterskirche koos oma hooviga. Aastate jooksul on seda kirikut uuesti ehitatud ja täiendatud ning ma pole kindel, et kas see puhas gooti stiil enam on. Kirikut ümbritsevasse aeda maeti tuntud Frankfurti elanikud. Näitkes Goethe vaenemad. Aia seinad olid täis erinevaid mälestustahvleid. Aega oli paigutatud pingid, kus saaab vajadusel istuda.

Altstadt ehk meie mõistes raekojaplats, tundus sellise linna kohta isegi liiga tagasihoidlik. Jah, nukumajad, paar kuju ning mitmed pulmad. Mul jäi mulje, et iga 15 minuti taga uus pulm pildistas seal. Altstadti kõrval voolab Maini jõgi ja oh üllatust, sellest viis üle mitu silda. Üks neist jalakäijate sild, millel tundus olevat ladina keelne kiri. Mõeldes oma lirtsuvatele taldadele, otsustasin istuda lähedal asuvasse kohvikusse ja võtta ühe õlle. Ei saa ju Saksamaal käia ning õlut mitte juua! Teine kohustuslik asi peaks olema Bratwurst, ent korraliku lõunasöögi kodus söönuna polnud kõht isegi õhtul tühi. 

Edasi läksin "mission impossible"  täitma ehk proovisin leida A5 mõõtmetes märkmikku, mis oleks Saksamaa või Frankfurti kujutiste, embleemide jm. stuffiga. Kogun erinevate asutuste, riikide märkmikke. Kasutan neid töö jm. info kirja panemiseks. Mitu suveniiri poodi käisin läbi, isegi kontoritarvetesse vaatasin. Seal leidsin roosade, kuldsete ning punaste märkmike paradiisi. Ühes poes oli 2025 aasta kalendermärkmik ainult 5 EUR-i (mõtlen taas meie hindadele). Minul muidugi on varakult järgmise aasta märkmik sõbralikust aasia kaubandusvõrgust tellitud. Järjekordses turisti nänni poes, kus selgitasin müüjale, mida soovin, ütles ta:"So große braucht keine nicht mehr." (Nii suuri ei vaja enam keegi"). Vaatasin teda siis oma siiraste roheliste silmadega ning ütlesin: "Aber ich brauche". (Aga mina vajan). Müüja vaatas mind sellise pilguga, mis andis mõista, et olen pärit eelmisest sajandist. Põhimõtteliselt on see tõsi! Sünniaasta algab ju 19...

Järgmine kirik. Siin oli nüüd muuseum samuti. Otsustasin seda külastada. Pilet oli ka 3 eurot ainult. Seal olid uhked rüüd ning läikivad asjad. Kirikutöötajalt küsisin, et kas see on luterikirik. Selgus, et hoopis katoliiklik. Neil polnud kusagil kirjas, et katoliiklik. Lisaks need uhked välja pandud rüüd võisid ju olla enne reformi tehtud. Samas, kuigi mul on Eesti lipp seljakotil, kirikutöötaja arvas, et olen Hollandist, sest seal makstakse ainult pangakaardiga, mitte sularahas. Võhiklikkus on lubatud :) 

Peale kultuuri külastust naasin taas korraks kaubandusvõrgustikku võrdlema. Mu idee kosmeetika reis Saksamaale sai taas plusspunkte. Kuna mu jalad arvasid taas, et peavad oma elu elama, siis otsustasin tagasi Offenbachi pöörduda. Õige perrooni leidmine selles U-de ja S-de rägastikus osutus parajaks väljakutseks. Tükk aega otsinuna nägin BWG töötajaid, kellelt kõige siiramalt küsisin õiget parooli. Üks neist siis seletas: links, recht, hoch, unter jne... Ütlesin: "Bitte noch dreimal und langsamer". Lõpuks ta leidis, et juhatab mu füüsiliselt õigele peroonile. Mingi rong oli tulemas ja ta ütles, et istuksin kindlasti sellele. Tahtis veel peatusi üles kirjutada, ent ma kinnitasin, et rongis öeldavast infost täiesti piisab. 

Jalatallad ikka korralikult lirtsusid. Päkkade all asetsesid ilusad, suured, vesivillid. Niit ja nõel kätte ning operatsioon alaku. Kasulik teadmine ning oskus militaarromantika ajastust. Vesivillidest tuleb nii läbi tõmmata, nii saab vesi välja joosta, vill ei lähe katki ja paraneb palju kiiremini. Hommikul on peaaegu korras. Küll jätan tänaseks retkeks need niidid sisse. Käimise ajal tekkiv vesi saab siis rahulikult väljuda.