Eesmärk: tutvuda Frankfurti kaubandusliku kultuuriga ehk väljasõit lähirongiga tundmatusse. Õde soovitas mul alla laadida Deutsche Bahni appi, mille kaudu pileteid osta. Pidavat mugav olema. Oligi, ainult, et päeva lõpus jõudis mulle pärale tõdemus, et S1 või S8 ei ole pileti hind vaid liininumber. Isegi kui pilet Frankfurti Konztablewache peatusesse oli 5 eur sentidega, ei seostanud ma neid liininumbritega. Lihtsalt mõtlesin, et kellegile on pilet 1 eur ja kellegile 8. Mulle juhtus vahepealne number :)
Lähirong sõitis siin enamasti maa all. Metroo moodi. Samas on neil ka metroo olemas. Jaam tundus olevat sama, ent tasandid erinevad ning metrood tähistas täht U. Igastahes Madriidi loogilist metroo või rongi süsteemist jääb sakslaste "Ordnung" väga kaugele maha.
Maa alt väljudes avastasin end tänavatoidu koha lähedal. Kuigi mul polnud plaanis süüa, siis nähes mis kontingent selle ümber tiirles, kadus igasugune ise. Esimene kaubanduslik avastus oli DM pood. Lihtsalt sportlikust huvist. Praktiliselt kõik laiatarbe kosmeetika (šampoonid, duššigeelid jn...), samad margid, mis meil, olid siin poole odavamad. Elu tegi ebaõiglasemaks veel, et kuldsed silmapliiatsi hind siin oli 1.65 eur ning see oli selline, mis minu pigmendi rikkal nahal paistma jääb. Meil ma alla 10 euri normaalselt ei saa. Enamasti õige tooni ning nähtavuse saamiseks pean komponeerima erinevaid tooteid. Veel näide. Lõhn, mida armastan S. Oliveri "For Her" 30ml EDP oli siin 11 EUR. Meil saab healjuhul EDT "kõigest" 16 EURiga kätte. Pealegi EDT kvaliteet jätab soovida ehk ta haitub ruttu ära. Teine mu lemmik - Rituals, milline valik. Kuigi hinnad siin olid enam vähem samad, mis Eestis netist tellides. Zalando outlet, kus Valentino mahukas punane kosmeetika kott maksis 24 euri. Frankfurt on tõeline "vajalike" asjade paradiis. Siit tekkis mul väikene idee, et ehk talvepuhkuse ajal Saksamaale kosmeetika varusid täiendama. Berliini lennata on suhteliselt ok. Tõenäoliselt ööbimisegi leiaks. Samas kaks korda Berliinis käinuna, pole mul armastust selle linna vastu tekkinud. Frankfurt meeldib rohkem. Berliin oli minu jaoks kuidagi kõle ja isikupäratu.
Frankfurdis endas on vaja ning uus kõrvuti. Vana torni taga kõiguvad klaasist pilvelõhkujad. Palju kollaseid kraanasid. Vanad ehitised on tõelised vanad ja võimsad. Esimesena jäi mulle ette gooti stiilis Peterskirche koos oma hooviga. Aastate jooksul on seda kirikut uuesti ehitatud ja täiendatud ning ma pole kindel, et kas see puhas gooti stiil enam on. Kirikut ümbritsevasse aeda maeti tuntud Frankfurti elanikud. Näitkes Goethe vaenemad. Aia seinad olid täis erinevaid mälestustahvleid. Aega oli paigutatud pingid, kus saaab vajadusel istuda.
Altstadt ehk meie mõistes raekojaplats, tundus sellise linna kohta isegi liiga tagasihoidlik. Jah, nukumajad, paar kuju ning mitmed pulmad. Mul jäi mulje, et iga 15 minuti taga uus pulm pildistas seal. Altstadti kõrval voolab Maini jõgi ja oh üllatust, sellest viis üle mitu silda. Üks neist jalakäijate sild, millel tundus olevat ladina keelne kiri. Mõeldes oma lirtsuvatele taldadele, otsustasin istuda lähedal asuvasse kohvikusse ja võtta ühe õlle. Ei saa ju Saksamaal käia ning õlut mitte juua! Teine kohustuslik asi peaks olema Bratwurst, ent korraliku lõunasöögi kodus söönuna polnud kõht isegi õhtul tühi.
Edasi läksin "mission impossible" täitma ehk proovisin leida A5 mõõtmetes märkmikku, mis oleks Saksamaa või Frankfurti kujutiste, embleemide jm. stuffiga. Kogun erinevate asutuste, riikide märkmikke. Kasutan neid töö jm. info kirja panemiseks. Mitu suveniiri poodi käisin läbi, isegi kontoritarvetesse vaatasin. Seal leidsin roosade, kuldsete ning punaste märkmike paradiisi. Ühes poes oli 2025 aasta kalendermärkmik ainult 5 EUR-i (mõtlen taas meie hindadele). Minul muidugi on varakult järgmise aasta märkmik sõbralikust aasia kaubandusvõrgust tellitud. Järjekordses turisti nänni poes, kus selgitasin müüjale, mida soovin, ütles ta:"So große braucht keine nicht mehr." (Nii suuri ei vaja enam keegi"). Vaatasin teda siis oma siiraste roheliste silmadega ning ütlesin: "Aber ich brauche". (Aga mina vajan). Müüja vaatas mind sellise pilguga, mis andis mõista, et olen pärit eelmisest sajandist. Põhimõtteliselt on see tõsi! Sünniaasta algab ju 19...
Järgmine kirik. Siin oli nüüd muuseum samuti. Otsustasin seda külastada. Pilet oli ka 3 eurot ainult. Seal olid uhked rüüd ning läikivad asjad. Kirikutöötajalt küsisin, et kas see on luterikirik. Selgus, et hoopis katoliiklik. Neil polnud kusagil kirjas, et katoliiklik. Lisaks need uhked välja pandud rüüd võisid ju olla enne reformi tehtud. Samas, kuigi mul on Eesti lipp seljakotil, kirikutöötaja arvas, et olen Hollandist, sest seal makstakse ainult pangakaardiga, mitte sularahas. Võhiklikkus on lubatud :)
Peale kultuuri külastust naasin taas korraks kaubandusvõrgustikku võrdlema. Mu idee kosmeetika reis Saksamaale sai taas plusspunkte. Kuna mu jalad arvasid taas, et peavad oma elu elama, siis otsustasin tagasi Offenbachi pöörduda. Õige perrooni leidmine selles U-de ja S-de rägastikus osutus parajaks väljakutseks. Tükk aega otsinuna nägin BWG töötajaid, kellelt kõige siiramalt küsisin õiget parooli. Üks neist siis seletas: links, recht, hoch, unter jne... Ütlesin: "Bitte noch dreimal und langsamer". Lõpuks ta leidis, et juhatab mu füüsiliselt õigele peroonile. Mingi rong oli tulemas ja ta ütles, et istuksin kindlasti sellele. Tahtis veel peatusi üles kirjutada, ent ma kinnitasin, et rongis öeldavast infost täiesti piisab.
Jalatallad ikka korralikult lirtsusid. Päkkade all asetsesid ilusad, suured, vesivillid. Niit ja nõel kätte ning operatsioon alaku. Kasulik teadmine ning oskus militaarromantika ajastust. Vesivillidest tuleb nii läbi tõmmata, nii saab vesi välja joosta, vill ei lähe katki ja paraneb palju kiiremini. Hommikul on peaaegu korras. Küll jätan tänaseks retkeks need niidid sisse. Käimise ajal tekkiv vesi saab siis rahulikult väljuda.
Peterskirche torn
No comments:
Post a Comment