Offenbachi ja Frankfurti vahel on valitsenud sajandeid rivaalitsemine. Isegi praegu. Meedia ja sotsiaalmeedia on täis artikleid kui hull on olukord Offenbachis. Vaesus, töötus, turistil pole midagi vaadata, liiga palju migrante jne... Vaesust turistina on raske märgata. Oli küll kodutuid ja kodutute "kodusid", ent suures plaanis tundus olevat ok. Mis puutub turvalisusse, mitte kordagi ei tundud ma ohtlikku. Ühtegi narkomaani pole tänaval veel silmanud, kuigi väidetavalt on siin suur narkoprobleem. Ka õde kinnitas, et öösel kell 2.00 koju jalutada on täiesti turvaline. Turisti vaatamisväärsused sõltuvad sellest, mida turist otsib. Mina armastan surnuaedasid, pühakodasid, näha kuidas kohalik elab. Näiteks eile jalutades külastasin kogukonna aeda. Vaadata on siin palju ning kahjuks lühikese aja jooksul ei jõudnud kõike.
Ainus, mis siin soovida jätab, on puhtus. Eestimaa on võrreldes Saksamaaga väga puhas. Siin on suitsukonid, paberid, pudelikorgid jne... tänaval vedelemas. Sama asja märkasin ka Frankfurdis ja varasemalt Berliinis. Enamus inimesi on siin sõbralikud ja abivalmid, kui midagi küsida. Samas ise nad ei torgi. Jalgrattureid on palju, ka tõukerattaid kasutatakse. Ainus erinevus Eestiga on see, et siin keegi pole mind veel alla tahtnud ajada. Kui jalgratturil kitsal teel eest astusin, siis ta tänas mind. Samas arvestavad nad minu liikumiskiirusega. Meeldiv kogemus. Sain infot, et siin on ka kihutajaid, kes ei hooli, ent siiski mitte valdav enamus.
Ajakirjanduses kirjutatakse, et Offenbach on veel Saksamaa terroristide pesa. Siin on aastate jooksul mitmeid haaranguid ja läbi otsimisi toimunud. Youtubes on isegi video, et kuidas Pariisi rünnakule reageerib Offenbach. Ka mu õde ütles, et tema majast läks keegi ISIS-sse sõdima. Kui tänaval jalutada, siis kellegile pole otsaette löödud märki "terrorist". Küll aga sotsiaalne rahulolematus, töötus, ambitsioonide puudumine, kapseldumine, võib viia radikaliseerumiseni. Eriti kui suhtlus on oma kodukeeles internetis. Migrante on siin tõesti palju. Eriti lähis-idast. Kesklinnas kuulsin vähe saksa keelt. Erinevate rahvuste poed ja toidukohad. Pearätte kantakse palju. Ühte üleni kaetud naist, kellel ainult silmad paistisd nägin Frankfurdis. Siin tundub vabam olevat. Samas turistina ei pruugi kõike märgata. Mis küll esimesest päevast peale jäi silma oli tegevuseta põõsastes ja parkides istuvad erinevad vanuses lähis-ida mehed. Sageli oli neil õlu pudelid kaasas.
Offenbachis pidi tegelikult olema nii, et kui töötada tahad, siis töö leiad. Palgad on madalamad kui Frankfurdis. Paljud seetõttu sõidavad sinna tööle. Kõige vaesemad, kes sotsiaalabist elavad on need, kes töötasid mustalt. Eriti teenindussektoris. Pensioniealised sakslased, kellel korrektset töölepingut pole olnud, jäävad ellu ainult tänu sotsiaalabile. Paljud kahetsevad seda, et ei nõudnud omal ajal.
Hambaarst pidi olema tasuta, ehk kontrollis käimine ja parandamine. Samas on inimesel kohustus käia kaks korda aastas kontrollimas. Hammaste puhastamine maksvat, ent kui kuulsin summasid, siis pidin ohkama, sest eestlane saab selle eest oma kodus ainult pooled puhastatud.
Kas ma tahaksin Offenbachis elada? Ei. Saksamaa lihtsalt pole minu riik. Kas ma elaksin kui vaja? Jah. Kindlasti tulen siia tagasi, sest mind ootab järgmine aasta (tõenäoliselt) ees reis Lõuna-Saksamaa väikelinnadesse.
Kodutu "kodu". Selliseid kohti, kuhu oli riided ja papitükid jäetud võis märgata mitmel pool. Need on n-ö kodutute "kodud". Päeval on nad oma asjatoimetusi tegemas, et õhtul sinna taas saabuda. Enamasti neid väga ei torgita.
Offenbachi rõdudel oli aeg-ajalt "põnevaid" asju märgata.
No comments:
Post a Comment