Hommik algas ülikooli lainel. Üks "tubli" õppejõud oli juba 05.09 andud kodutöö teha. Eks siis istusin kohusetundlikult arvutiga diivanile, tegin kohvi, liigutasin niite vesivillides ja süvenesin hispaania kirjandusse. Kui tööd moodles esitasin, avastasin, et olen esimene :P. Jõudsin muidugi kiruda, et pidin nüüd hispaania keele ja kultuuri kõrvalerialaks valima. Keelt ju võiks õppida aga see kultuuri osa tundub kahtlane. Eriti kui pean analüüsima ning koduseid ülesandeid tegema.
Üks minu reiside "must be" on surnuaedade ja pühakodade külastamine. Need räägivad koha ajaloost, traditsioonidest ning eluviisist rohkem kui ükski teine asi. Lisaks pole surnuaedades üleliia rahvast ning külastamine ei eelda pileti olemasolu.Offenbach am Maini surnuaed (Alter Friedhof) oli oma kujude, erinevate hauaplaatide ning stiilide poolest tõeline vaatamisväärsus. Mingil määral meenutas see Raadi surnuaeda, ent oli kuidagi vabam, looduslikum ja rohelisem. Raadi ning üldse eesti surnuaiad on kuidagi steriilsed oma haudade vaheliste teede ning üksteisele sarnanemisega. Oma suure osa päevaseid samme tegingi kalmistul. Teine osa kuulus vapralt pokemonidele. Pokemonide kiituseks peab ütlema, et enamus pokestope ja gyme on tehtud mälestusmärkide, kirikute või muidu huvitavatesse paikadesse. Viimasel ajal reisides ongi pokemonid asendanud google mapsi. Kusjuures alati viivad nad mu soovitud kohta välja, kui google maps kipub vahel "valetama" ning nõuab liiga palju planeerimist.
Niidid vesivillides pidasid ilusti vastu. Vesivillid ei suurenenud, ei läinud katki. Pigem näitasid paranemisemärke. Õhtul eemaldasin. Täna proovin ilma jalutada. Kui tekib probleeme, siis õhtul uuesti niidid sisse. Jalutamisvarustusest lähemalt rääkides, siis on mul sõjaväe seljakott (mil teci oma), jala ning vöö ümber kinnitatav lisakott, milles on tavaliselt kaamera. Seekordsele reisile med pauna jm. lisa vidinaid kaasa ei võtnud, sest teadsin, et enamus aja mu eest hoolitsetakse. Kaasas on Fujifilmi XT-30 kaamera, fujifilm xc 35mm f/2 objektiiv, lisa akud ning mälukaardid. Kaamera on valitud eelkõige seetõttu, et ta on kerge kaasas kanda. Ma armastan fix objektiive ning jalad on zoomiks. Lisaks on mul 1 liitrine jalgratturite veepudel seljakotis. Kaks A6 märkmikku. Ühte teen oma reisimärkmeid ning teine on n-ö info jaoks, kus saan vajadusel paberilehe väljatõmmata, paar kirjutusvahendit. Minult on küsitud, et miks nii suur seljakott. Esiteks on ta mugav, teiseks tulin sama seljakotiga kõik asjad sees. Kolmandaks väiksema seljakoti võtan ainult juhul kui reisin kohvriga ning pean aeg-ajalt olema tibi, kuid vajadus kaameraga käia säilib. Kaamerat hoian jalakotis, mille suure tasku polsterdasin. Sinna jalakotti mahuvad veel roosa selfipulk/statiiv, üks märkmikudest, akud, mälukaardid, telefon ja võtmed. Selline standard varustus on aastatega välja kujunenud ning end õigustanud. Kunagi oli mul national geograficu seljakott (mida igatsen siiani), see oli spetsiaalselt fotode jaoks ja reisimiseks ideaalne, ent aastad tegid oma töö. Parandamine ei andud enam tulemust.
Enne surnuaeda minekut käisin veel pokemonide jahil kesklinnas. Tutvusin lisas kohaliku kaubandusvõrgustikuga. Sakslastel on KIK, midagi meie Pepco taolist. Ainult hinnad olid odavamad (allahindluse periood) ja osaliselt kauba kvaliteet parem. Sain teada, kui palju kõik võimalikke ja võimatuid asju saab olemas olla. Meie kabandusvõrgust on need puudu. See oli tõeline roosa-kuldse-läikivate kontoritarvete ning märkmikkude paradiis :). Loomulikult kõik pole kuld, mis hiilgab aga hetkel naudin oma vaimustust ilusate läikivate asjade vaatamisest.
Haudaplaatide kõrval seisab sammas, millelt sain info, et tegu on I maailmasõjas hukkunutega.
No comments:
Post a Comment