Sparringud ja kuused

Kurnatud, piinatud aga õnnelik. Korralikud sparringud selja taga. Kuidas ma tundsin puudust ringist! Vahel tundub, et pole midagi paremat kui korralik (reeglite pärane) kaklus ringis. Seekord aitasin ka ühte poksi tüdrukut nädala pärast toimuvaks debüüdiks ettevalmistada. Kuna ma siiski olen kickboxija, siis töötan palju jalgadega. Tegelikult ilma nendeta lihtsalt käte toel töötada on minu jaoks suht võimatu. Üritasin end ringis kontrollida. Sisestasin endale: "Ei löö jalaga! Ei löö jalaga!" - kuni esimese ilusa side-kickini maksa...

Ülejäänud sparringud möödusid enam-vähem viisakalt, kui välja arvata üks kena sinikas selle algaja poksitüdruku parema silma ümber... aga ta ise jooksis mu rusika otsa. Tegelikult on see tüüpiline viga, mida tehakse. Ka mina vahel langen lõksu. Kui vastane töötab vasaku käega, pidevalt kasutab seda ning parem on  passiivne, siis see parem käsi on OLEMAS ja õigel momendil ka saab kasutada. Enamasti lõpeb see uhke sirgega nina pihta!

Nüüd olen ma turvaliselt ülimoodsas bussis. Siin on lausa pardakompuutrid igal pingil. See tähendab vastasistme seljatoe sisse on monteeritud suurema mobiiltelefoni mõõtmetega ekraan, millel kirjas istekoha number. See annab võimaluse valida muusika, raamatute, interneti jne... vahel aga kõrvaklapid tuleb laenat/osta bussijuhilt. Hinnaga üks euro.

Seekordse reisi märksõnad on lisaks sparringutele veel depressioonis jõuluvana, päkapikk õuduste filmist, lambad ja kuused... Lätlane oskab jõule tähistada, küll omamoodi aga siiski oskab. Näiteks olid ausammastel kaissu pandud kuused. Postamendil seisab onkel ning ta kätevahele on topitud kuusk ja tuvid rahuldavad oma loomulikke vajadusi talle pähe!

я - turistka!

Suunduses läbi sombuse varahommiku Tallinnas bussijaama, tundsin kergendust, et suudan vähekeseks ajaks rebida ennast hallist argipäevast välja. Kuigi jah, minu päevad on kõike muud kui hallid ning argised, vajab mu seiklejahing aeg-ajalt vabaks laskmist. Väikene reis Riiga tundus kõige turvalisema lahendusena. Siin on rõhk sõnal „tundus“. Juba Tallinnas selgus, et see reis tuleb minule omasena seiklustega täidetud. Mul on kombeks osta võimaluse korral, kas bussi esimesed või viimased istekohad ning lõpuks lasta ennast installeerida (kahekorda bussi korral) alumisele korrusel. Kuna esimesed kohad olid kinni, siis valisin seekord kõige viimase. Plaan näitas, et see on lausa akna all. Istekoha number 53. Bussi sisenedes selgus, et istekohti on 52!!!

Bussis oli vähe rahvast ning ma sain enda alla kõik viimased istmed. See tähendab, mu seljakotile oli üks iste, üleriietele teine ning minu ja arvuti päralt kaks istet. Supper! Bussis oli ka koore kakao – selline mõnus, mahe ja lääge jook ning lätlasest varubussijuht, kes ikka käis aeg-ajalt kontrollimas, et kas mul on kõik korras või vajan ma midagi. Ainus, mida ma soovisin oli rahulikult oma asjadesse süveneda aga sellele bussijuhile tundus sellest arusaamine kõrgemas dimensioonis olevat.

Teekond Riiga oli rahulik, üritasin tududa, et teha viimaste ööde unevõlga tasa, ent ikka tabasin end vaatamas alt ülesse mööduvate puude latvu, mis kõrgusid taeva suunas. Kõrvus mängis mahe jazz muusika. Mõtted jooksid peas kui taltsutamata hobused preerias... Kõik tundus sürreaalne kuni Riia bussijaamani. Esimese asjana seal sammusin infopunkti ja sõnasin vene keeles: „Ja turist. Sto mne sdelat?“ Kõige pealt vajusid seal kahe infotöötaja silmad suureks, siis nad üritasid täpsustada, et kas ma üldse tean kus ma olen jne... Sealt sain brozüüre, infolehti ja isegi visiitkaardi vastava ametiasutuse kohta, kes turistidega tegeleb.

Järgmine sihtpunkt – teisel pool kanalit asub turg. Nii bussijaamal kui turul on midagi sarnast Balti jaamaga, ent mastaabid on teised. Meie oma on pisem ja mingil määral tsiviliseeritum. Sellel turul tundus olevat kõike – alates vanakraamist kuni lõpetades küünaldega... Minu pilt jäi pidama kividest ehetega kaunistatud lettidel... Nüüd on mul siis seksikas merevaikudest käevõru. Kuna mul oli aega korteri võtmete saamiseni ja hommiksöök koosnes ainult kahest tassist kohvist koos Otepäält pärit õunaga, siis otsisin sobiva söögikoha. Tahtsin kohalikku! Iga tšebureki putka ka ei sobinud. Leidsin turult ühe kartulipankookide söökla (´?). Kohalike hulgas tundus kõva sõna olema. See koosnes kahest osast – söökla (toitudega) ja ruumi teises otsas kohvik. Kohvi ma ei saanud eest, pidin teise leti juurde minema. Aega parajaks tehes ning raamatut lugedes märkasin, et minu kõrval lauda istus vuntsidega õllekõhtu omav meesterahvas. Peagi liitusid temaga kaks tibi, vanuses umbes 19-20. Meesterahvas tundus lähenevat keskeale. Suhtlesid vene keeles. Kuulsin, kuidas see mees tutvustas tüdrukutele töö võimalusi välismaal... Kirjeldus tundus olevat huvitav ning raamatu lugemise asemel jäin neid suurte silmadega silmitsema. Millegi pärast läksid nad läti keelele üle ja tasandasid häält.

Järgmine sihtpunkt Forum Cinema Stockmani juures. Seal sai minust tõeline turisti atraktsioon. Õigemini vaatepilt kohalikele. Süüdimatu blondiin nagu ma olen. Ma arvan, et mu välimus vastus täiesti tekkinud situatsioonile. Blondid juuksed minu kollaka pärlitega kaetud bareti alt paistmas, seljas samast materjalist jope nagu pehmeid asju tehakse, vaevu üle taguotsa ületav seelik ning mustad retuusid. Jalgu kaunistasid ülepõlve põlvikud ning botase ja politseisaabaste hübriidi taolised jalanõud. Kott seljas ning ma istusin oma kohvril. Muusika kõrvades. Nii mõnigi kohalik proovis minuga suhelda. Tegin süütud silmad ja vastasin inglise keeles. Üks proovis mulle mitte töötavat, viletsa disainiga, 80-ndatest aastatest pärit kella müüa. Kuna ma leidsin, et turvaline on öelda: I do not understand ning mitte laskuda vene keelsesse vestlusesse, siis ta näitas kellale ja lisas: Stalin, watch, buy... Ma saatsin ta viisakalt inglise keeles parematele jahimaadele....

Patareid laadima... Lõunasse!

Taas kord pühin Tallinna soolaseguse lume jalge alt ja suundun lõunasse. Minu sihtpunkt - Riia! Ma olen selles linnas käinud mitmeid kordi, Madriidi ja Genfi järel sean ta maailma toredamate paikade hulgas kolmandale kohale. Lisaks sellele, et mul on seal head sõbrad, on sellel ka omapärane aura. Midagi aegumatut ja samas suursugust. Alati kui sinna lähen, kasvõi paariks päevaks, saan oma patareid laetud. Vahel isegi liiga palju ning tekib Duracelli jänkukese sündroom. Energiat rohkem kui kulutada jõuan ning tulemuseks on igasugu vahejuhtumid.

Patareid on siiski vaja laadida, eriti siis kui seisad elu ristteel ning pead tegema raskeid valikuid. Tee viib nelja suunda, kuid pole teada, milline neist õige on. Tuuletallajana tühjust püüdmast olen ma juba väsinud. Suvel käisin oma saatust otsimas ja ma leidsin selle. Samm-sammult liigun sinna suunda, kuid pean tunnistama, et need sammud on vahel väga okkalised ja valulised, justkui kõnniksin klaasikildudel. Ma tean, mida tahan ja miks... Ma veel ei tea, kuidas suudan selle kõik saavutada... kui palju vaeva pean nägema, aga ma olen juba teel. Reis Riiga on üks pisike sammuke sinna suunas.

Reisikoti pakkimine on alati ületamatu ülesanne. Pole oluline, kas lähen mõneks päevaks või mitmeks nädalaks. Kosmeetika - must be! Poksikindad - must be! Mind ootavad ees tõsine trenn... inimesega, keda austan ning, kes julgustab mind jätkama. Meil tuleb tõsiselt jutuks minu sportlase karjäär. Kuhu edasi? Kas tasub üldse jätkata? Olles aastat talunud rutiini, lõpuks katus sõidab. Väsimus, tüdimus, pettumus... kõik tundub olevat käe ulatuses ja ometi kilomeetrite taga.... Vahel on vaja motivatsioon. Kaasa läheb veel arvuti, fotokaamera, raamat, paar kleiti. Kas panna kõrged või madalad kontsad jalga? Tõsine dilemma. Mida lühemale reisile ma lähen, seda suurem pagas mul õnnestub kaasa tassida.

... üks oluline detail ununes... ma vist peaksin ka passi kaasa võtma :)