Taas kord pühin Tallinna soolaseguse lume jalge alt ja suundun lõunasse. Minu sihtpunkt - Riia! Ma olen selles linnas käinud mitmeid kordi, Madriidi ja Genfi järel sean ta maailma toredamate paikade hulgas kolmandale kohale. Lisaks sellele, et mul on seal head sõbrad, on sellel ka omapärane aura. Midagi aegumatut ja samas suursugust. Alati kui sinna lähen, kasvõi paariks päevaks, saan oma patareid laetud. Vahel isegi liiga palju ning tekib Duracelli jänkukese sündroom. Energiat rohkem kui kulutada jõuan ning tulemuseks on igasugu vahejuhtumid.
Patareid on siiski vaja laadida, eriti siis kui seisad elu ristteel ning pead tegema raskeid valikuid. Tee viib nelja suunda, kuid pole teada, milline neist õige on. Tuuletallajana tühjust püüdmast olen ma juba väsinud. Suvel käisin oma saatust otsimas ja ma leidsin selle. Samm-sammult liigun sinna suunda, kuid pean tunnistama, et need sammud on vahel väga okkalised ja valulised, justkui kõnniksin klaasikildudel. Ma tean, mida tahan ja miks... Ma veel ei tea, kuidas suudan selle kõik saavutada... kui palju vaeva pean nägema, aga ma olen juba teel. Reis Riiga on üks pisike sammuke sinna suunas.
Reisikoti pakkimine on alati ületamatu ülesanne. Pole oluline, kas lähen mõneks päevaks või mitmeks nädalaks. Kosmeetika - must be! Poksikindad - must be! Mind ootavad ees tõsine trenn... inimesega, keda austan ning, kes julgustab mind jätkama. Meil tuleb tõsiselt jutuks minu sportlase karjäär. Kuhu edasi? Kas tasub üldse jätkata? Olles aastat talunud rutiini, lõpuks katus sõidab. Väsimus, tüdimus, pettumus... kõik tundub olevat käe ulatuses ja ometi kilomeetrite taga.... Vahel on vaja motivatsioon. Kaasa läheb veel arvuti, fotokaamera, raamat, paar kleiti. Kas panna kõrged või madalad kontsad jalga? Tõsine dilemma. Mida lühemale reisile ma lähen, seda suurem pagas mul õnnestub kaasa tassida.
... üks oluline detail ununes... ma vist peaksin ka passi kaasa võtma :)
No comments:
Post a Comment