Kurnatud, piinatud aga õnnelik. Korralikud sparringud selja taga. Kuidas ma tundsin puudust ringist! Vahel tundub, et pole midagi paremat kui korralik (reeglite pärane) kaklus ringis. Seekord aitasin ka ühte poksi tüdrukut nädala pärast toimuvaks debüüdiks ettevalmistada. Kuna ma siiski olen kickboxija, siis töötan palju jalgadega. Tegelikult ilma nendeta lihtsalt käte toel töötada on minu jaoks suht võimatu. Üritasin end ringis kontrollida. Sisestasin endale: "Ei löö jalaga! Ei löö jalaga!" - kuni esimese ilusa side-kickini maksa...
Ülejäänud sparringud möödusid enam-vähem viisakalt, kui välja arvata üks kena sinikas selle algaja poksitüdruku parema silma ümber... aga ta ise jooksis mu rusika otsa. Tegelikult on see tüüpiline viga, mida tehakse. Ka mina vahel langen lõksu. Kui vastane töötab vasaku käega, pidevalt kasutab seda ning parem on passiivne, siis see parem käsi on OLEMAS ja õigel momendil ka saab kasutada. Enamasti lõpeb see uhke sirgega nina pihta!
Nüüd olen ma turvaliselt ülimoodsas bussis. Siin on lausa pardakompuutrid igal pingil. See tähendab vastasistme seljatoe sisse on monteeritud suurema mobiiltelefoni mõõtmetega ekraan, millel kirjas istekoha number. See annab võimaluse valida muusika, raamatute, interneti jne... vahel aga kõrvaklapid tuleb laenat/osta bussijuhilt. Hinnaga üks euro.
Seekordse reisi märksõnad on lisaks sparringutele veel depressioonis jõuluvana, päkapikk õuduste filmist, lambad ja kuused... Lätlane oskab jõule tähistada, küll omamoodi aga siiski oskab. Näiteks olid ausammastel kaissu pandud kuused. Postamendil seisab onkel ning ta kätevahele on topitud kuusk ja tuvid rahuldavad oma loomulikke vajadusi talle pähe!
No comments:
Post a Comment