Jääme Madriidi...

Viimane tunnikene Madriidi lennujaamas ja siis läbi Barcelona taas sombusesse Tallinna. Vähemalt lahkudes oli ta sombune. Ma ei ole siiani suutnud unustada aastate tagust Madrid - Riia lendu kui lahkusin õhtul soojast, päikesepaistelisest Madriidist ning maandusin porisel Riia lennuväljal. Kõigele lisaks sadas vihma ka! Tõeline kassiahastus!

Viimane päev Madriidis oli lihtsalt päev mööda saatmiseks. Kuna tempo eelnevalt oli kiire, siis väsimus mängis ka oma rolli. Lisaks tunduvad meie mõlema jalad puust olevat. Kõndimisest sai mitme kuu norm täis.

Hostel Barco tänaval oli kena, puhas ja tuba rõduga. Vaikne kahjuks ma ei saa lisada, sest Madriidi kesklinn pole kunagi vaikne! Inimesed räägivad kõva häälega, hõikavad teineteist, ent see pole selline täispeaga lällamine, mida võib kohada armsa Tallinna vanalinna tänavail. Hosteli tänavaga käisid kaasa ka lisandid. Näiteks nurga peal asuv valvetransvestiit, kes tundus pakkuvat oma teenuseid. Öösel lisandusid veel mõned sellised ning lisaks ka kohalik prostituutide eliit, kes oli calle de putast ida-euroopa neiukeste poolt välja tõrjutud.

Ma tõdesin taas, et olen hajameelsuses tõeliselt andekas. Olles käinud söömas, kõndinud mitmes poes, avastasin endal ühel jalal kaks hiilgaslikku vesivilli. Tõenäoliselt pärit eile õhtust aga avastamine võttis aega tunde...

Check-in ja turvakontrollmödusid peaaegu seiklusteta. Ainult röntgenaparaadi taga istuv onu vangutas pead kui ma oma nelja kasti ja ühe kohvriga läbi läksin ning õnnelikult kinnitasin, et kõik need kreemid ja juhtmed on minu omad....aga siis alles seiklus algas.

Sain sõnumi: "We regret to inform you that, due to bad weather, your flight is delayed."  Läksime kohusetundlikult värava J42 juurde, kus Vuelingu inimesed jagasid toidutalonge. Kuna ma juhtisin tähelepanu sellele, et meil on 1h 10 min ümberistumiseks, siis paluti oodata... Ootasime, tublid ja kannatlikud olime, kuni kõik oma talongid kättesaavad. Siis küsisin: "What about us?" ... ja siis selgus, et meie lennu värav on muudetud H22 ning lennu väljumise ajast möödas 5 minutit... Tegelane ütles, et jõuame küll. Jooksime. Jõudsime, sest see lend ka 1,5h hilineb. Vähemalt esialgsetel andmetel.

Madriid ikka armastab meid. Igaljuhul istume nüüd nagu ninjaturtelid lennujaama aknal ja ootame oma saatust....

Cervantes ja kilpkonnade siesta

Meie hommikused seiklused jätkusid päevastega, sest minul oli kinnisidee käia ära Alcala de Henareses Cervantese muuseumis. Ma teadsin, et sinna saab rongiga. Kohalikud soovitasid meile Atocha rongijaamast kindlasti minna, sest seal pidi olema ühes basseinis kilpkonnade koloonia. Kõige pealt tegime analüüsi ehk vaatasime, kuidas calle de Barcost (meie hosteli tänav) saab Atocha jaama. Kasutasime google mapsi. Google muidugi tubli laps, andis hulganisti korralikult keerulisi tänavanimesid, mille hoolikalt panin paberile kirja. Otse loomulikult piisas tegelikult kahest tänavast. Kõige pealt mööda Gran Viat Cibeleseni (Banko de Espana) juurde ning siis muudkui mööda paseo del Pradot otse Atochani välja.

Esmaselt leisime üles kilpkonnad. Missis E kommenteeris neid nähes, et kilpkonna supp. Siplesid jah nad seal mudases vees. Nende elu tundus chill. Pärast Alcala de Henarest naasmist nägime neid lausa siestat tegemas. Üksteise otsa roninud. Ühel lahkel tegelasel olid lausa koivad välja sirutatud ning kasutas kahte liigikaaslast madratsina.

Jõudes Alcala de Henaresesse, küsis missis E minult umbes midagi taolist, et kas ma tean kuhu ma minema pean. Ei, loomulikult ma seda ei teadnud. Ma teadsin, mida ma näha tahan! See oli Cervantese muuseum. Õnneks piisab sõnast: "Centro" ja kõik juhatavad õigesse suunda. Loogika ütleb, et enamik toredaid asju asub kesklinnas! Osa kohalikke kehitas õlgu, osa juhatas edasi. Tegelikult vajasime ainult 10 minutit kõndimist ja kahte tänavat.

Alcala de Henareses otsustasime ka teha lõuna pausi ehk süüa. Leidsime kohviku, kus väli terassil oli küll õlu kallis 2 eurot 70 senti (Hispaania kohta) aga hamburger toodi selle juurde tasuta. Hamburger oli hea, sisaldas salatit, kotleti ja sinki. Tegelikult pole me siin Madriidis kordagi sattunud halva toidu otsa. Lisaks on siin kohv fantastiline. Koju tagasi tulen koos keenia kohviubadega (jahvatatud kujul) ja stiilse keedukannuga. Ma nägin sellist aparaati esimest korda aga ta tundus nii chill, et pidin endale saama.  Tükike Madriidi lõhna minu kodus hommikuti....

Kilpkonnade siesta I

Kilpkonnade siesta II

Hommikusöök

Don Quijote ja Sancho Panzo Cervantese muuseumi ees

Cervantese isa oli arst. Tema töötuba.

Baldhhiin voodi Cervantese majas

Vaade Cervantese kaevu

Õlu ja lisandina hamburger

Madriidi kodutud

Madriid on šoppaja paradiis. Siin võib leida asju alates 2 EUR. Loomulikult on siis kvaliteet ka vastav. Enamus eilsest päevast läkski kohaliku kaubandusvõrgustikuga tutvumiseks. Lisaks võrratu õhtusöök heas seltskonnas.  

Me proovisime Madriidis leida kodutuid, mis ei olnud keeruline, ent joobes kodutute leidmine on tõeliselt ületamatu ülesanne. Jah, nad magavad ukse avades, pinkidel. Ühel isegi oli suur valge padi kaisus. Hispaania padjad on teistmoodi kui meil. Need on sellised pikad vorstid, mis meenutavad oma kõvaduselt pudrunuia. Kõigi nende kordadega, mida siin käinud olen, ei suuda harjuda selle kummalise padjaga. Kerjajaid siin tänavatel ka jätkub. Üks kummalisem kui teine. Mustlased, mustad, kohalikud, igas vanuses. Nad on pealetükkivamad kui meil, ent kui mööda minna ja mitte välja teha, siis nad kallale ei tule. 

Tänane hommik oli "huvitav". Ärkasime ja tormasime Tapas44 sööma, sest kell juba üheksa ja ei tea, mis kellani seda odavat ning head toitu saab. Lõpuks jõudsime järeldusele, et vist 11-ni, sest Madriid ärkab hilja. Kella 9.00 ajal on veel tänavad tühjad (Kui üldse nii saab Madriidi kohta öelda). Tagasi teel otsustasime ,minna lühamet teed mööda ja .... jõudsime ringiga sinna välja, kus alustasime. Kerge trenn täiskõhuga :P

Politsei jaht "langevarjuritele"

Otsustasime seekord hommikust süüa tõeliste hispaanlaste moodi ehk kohalikku omleti proovida. Plaza de Espana lähedal Gran Via-l on mõnus söögikoht "Tapas44" (Hispaanias on iga teise toidukoha nimes kas tapas või jamon). Hispaania omlett koos kohviga maksab 3 EUR. Võtsime juurde ka värskelt pressitud apelsini maksma ning lisanud 1 EUR. Seega täiesti hea ja maitsev hind. 

Täna pidi Madriidis olema vihmane ilm. Hommikul kell 9.00 kohaliku aja järele tõesti tibutas vihma, ent nüüdseks on taas situatsioon "tere päike" ning kraadid lähenevad juba 40-le. Tuul, mis siin tõusis, meenutas meie mõistes tormi. Korralikult tolmu ning rämpsu keerutas küll ülesse. Minul oli see Madriidis esimest korda sellist ilma kohata. Aga palmide all saime ikka pildid tehtud.

Palacio de Reali ees nägime kaks korda vahtkonna vahetust ning esimesel korral õnnestus pildile jäädvustada suure ja laia naeratusega kuninglik sõjaväelane, kellel hammas puudu!!! 

Päeva põnevam osa oli rolleri politseinike jaht "langevarju"meestele. Need on viisakalt öeldes mustanahalised, kes valgetele linadele on laotanud piraatkaubad. Alates brändi kottidest ja lõpetades FC Barcelona särkide (või millegi taolisega). Valge lina otstesse on kinnitatud nöörid ning kui politsei läheneb, siis tõmmatakse need kokku, tekib seljakoti taoline moodustis ja "langevarjurid" püüavad põgeneda või varjuda. Me oma viis minutit jälgisime, kuidas politsei neid "langevarjureid" kollitas. Siis võtsime julguse kokku ja samusime juurde, et koos nendega pildistada. Viisakas onu tuli rollerilt maha ning võttis pildistamise ajaks isegi kübara ära. :)

Hommikusöök.

Missis E ja palmid

Võluvalt naeratav kuninlik sõjaväelane

"Langevarjurid"

Hispaania ja Tallinna politsei kohtuvad

Ka siin on nad pikad!

Toledo torerod

Enne kultuur, siis õlu! Hommikuse kohvi jõime Plaza de Espanal koos don Quijote ja Sanzo Pancoga. Sinna lisandusid piiluvad hiinlased, kes sattusid missis E-st vaimustusse. Järgnes väikene sõidukene metrooga Oporto peatusesse, kus jõime värskelt pressitud apelsinides hommikuse mahla ning kohtusime minu isikliku kaitseingli A-ga, et suunduda edasi Toledosse.

Teekond Toledosse kulges privaatautojuhiga kiirusel 150 km. Missis E kommentaar kiirusele: "Sa ei ole nagu haige jänes, kes venib..." Infoks nii palju, et maksimum lubatud kiirus on 120 km.

Taas pidas paika reegel: "Küsi, räägi, ole uudishimulik." A võrratu suhtlusoskuse tõttu sattusime Toledo härjavõitlejate areenile ning muuseumisse. Nägime neid kohti, kuhu ka lihtsurelik hispaanlane ei pruugi elu jooksul sattuda. Seal kus härgi hoitakse enne areenile laskmist, kaalumiskohta ja ka kohta kuhu viiakse tapetud härg, mis muide söödavat pärast ära.

Tagasi Madriidis metroos nägime varast, kes otse meie ees soris liikumise pealt ühe mehe seljakotis. Vaene ohver ei märganud midagi, varas muidugi ka ei leidnud. Ma mainisin sellele ohvrile, et kott on lahti ja lähedusesse jäänud varas oli tige ning sülitas meie nina ette maha...

Härjavõitluse plakat

Rada, kus härjad jooksevad areenile

Unine missis E metroos

Värskelt pressitud apelsinimahl

Toledo "toreros"

Häravõitluse politsei

Härgade puurid, enne areenile laskmist, ülevalt avatakse nööridega

Härjavõitluse plakat

Ma arvan, et õhtu seiklusi täis on meil veel ees.....

Madrid, mi amor

Madriid, mi amor! 40 kraadi kuuma ning õlu. Paradiis. Tegelikul pole tänasest õhtust ja reisist palju kirjutada, kui ainult seda, et lennukis oli wifi ning tutvustasin missis E-le "litside alleed". Seda tänavat, mis ühendab Puerto de Sol-i (meie mõistes Raekojua plats) Gran Viaga (Madriidi peatänav). Puerta de Solis asub väidetavalt Madriidi keskpunkt. Edasi järgnes mõnus õhtusöök salatiga ühe tudengi kohviku ette paigutatud platsil. Kuus õlut, külmas jää pangis maksis 4 EUR.

Hostel, kus ööbime on puhas, korralik. Meil on telekas, voodi ja isegi rõdu Braco, millelt saab Braco tänaval toimuvat jälgida. Propeller, mis Karlsonil seljal asub, on meil mõeldud vist õhku jahutama ning see isegi töötab. Jõudsime missis E-ga järeldusele, et peab kõik öörahu staarkaebajad Madriidi saatma. Siit tänavalt kostab lärm, autod ja mootorattad sõidavad, inimesed räägivad kõva häälega, politsei sireenid... Meil Tallinnas on lausa paradiis. 

Lõhkaine kontroll ja igav Helsingi

Õnnelikult Helsingi lennujaamas. Isegi turvakontrolli saime läbitud. Kuigi missis E pidi läbima lõhkeaine testi. Vähemalt pole mina ainus kahtlane element. Tegelikult oli see vist esimene kord kui minu turvakontroll möödus peaaegu sujuvalt :)

Vormis inimesed on kasulikult. Vähemalt lennu- ja rongijaamades. Nemad on üldjuhul ainsad, kes oskavad enamvähem õiget tee suunda juhatada. Kuigi Helsingi sadamas olevatest turvatöötajatest pööritas oma pisikesi silmi kui seletasin pikalt ja laialt, kuidas mul on vaja jõuda raudteejaama ning lennujaama ning sealt edasi Madriidi...

Tegelikult on Helsingi igav, isegi erilisi vahejuhtumeid, mis elu värvikamaks muudaksid polnud. Isegi nooled, perroonid ning väravad olid korrektselt märgistatud. Ainus, mis suutis silmad suureks ajada on saiakeste hind terminalis. Kui meil see missis E sõnul ainult 30 senti, siis siin küsitakse 4 EUR. Olerexi külma hotdogi sarnane asi maksis siin juba 9 EUR. Isegi Genfi lennujaam on odavam!!!

Loomaaed nimega laev

Laev...paras loomaaed.  Siin leidub karvaseid ja sulelisi. Alates Alma jogurtit söövatest hiina/jaapani moodi isikutest kuni nahaalselt laiutavatest, norskavatest dressides tüüpidest. Kusjuures on nad võtnud enda alla kõik kohviku diivanid. Missis E ütles, et teineteisega mitte arvestamine on soomlastel veres. Kummalisel kombel on selle omaks võtnud ka meie vaprad laevareisijad. Kurb ja traagiline on vaadata sellist vaatepilti. Elementaarne etiketi tunnetus ju ometi peaks inimesel olema! Mind viib ahastusse mõte sellest, et omaksin kodus norskavat diivani maskotti! Vaesed naised, kes peavad või suudavad sellega leppida. Vaadates neid vaevalt hingavaid zombisid, saan aru, kui palju mul ikka elus meestega vedanud on. Enamus neist on osutunud hoolivaks, armastavaks ning ka tõeliseks gentlmeniks. Ikka selliseks, kes uksi avavad ning suudavad ka kõik mu pöörased jonnimised stoilise rahuga vastu võtta. Mitte emotsioonitult vaid rahulikult, just nii nagu oleks see asi, milleta ei saa elada.

Hetkel kui neid ridu kirjutan, tutvub missis E kodumaise laevafirma kaubanduslike võimalustega. Kuigi mulle meeldivad head parfüümid, luksuskosmeetika, kõik särav ja läikiv. Eriti kui nad on käevõru kujul, olen otsustanud pidada Madriidini vastu ning alles seal oma kogu täiendada. Õnneks on jäänud ainult mõned tunnid.

Tulles tagasi loomaja juurde nimega "laev", siis tänan ma õnne, et on hommik. Lihtsalt leidsime vaba laua baarileti lähedal ning milline õudus seal oleks kui kogu see zombistunud seltskond üritaks aeglaselt manustada vere asemel alkolhoolseid jookseid. Mulle piisab öistest vanalinna lääbakil kolekollidest, kes üritavad tõestada kui kanged ning kõvad mehed (naised) nad on ning lõpuks peavad ikka nelja seina ja rauast uksega tutvuma ühes konkreetses asutuses.

Vaatan oma ilusat, mummulist kohvrikest ning mõtlen kõigele sellele, mida ma sinna kaasa pakkisin. Alates mummulistest kingadest, kosmeetikast ja ehetest. Mõtlesin ka missis E-le ning pakkisin kaasa topelt koguse ehteid. Õigemini oma kolmest kette täis seksiooni kapist valisin algusel 18 ketti. Seda tundus natukene palju ning mul vist õnnestus veerandile vähendada...

Nudistid Madriidis

Kui eeldada, et minu puhul reis algab ilma vahejuhtumiteta, siis on see väga naiivne lähtekoht. Nüüd laevas istudes ilmnes esimene, küll õnneks mitte väga oluline asi. Ma olin hommikul suutnud panna pluusi pahupidi selga. Missis E soovitas küll wc ümber keerata aga kui aus olla, siis mind see pisikene detail ei häiri. Pole ju esimest korda. Missis E leidis veel, et mu arvuti ekraan näeb välja nagu kärbeste maandumisväli. Ta küll kasutas natukene erinevat sõnastust, ent mõte oli sama. ... ja ta läks tõi wc-st märja paberrätiku... No comments!

Eile siis algasid mu suured ja lõplikud ettevalmistused reisiks. Oma mummulisse kotikesse sain pandud mummulised kingad. Ka juukse värvi muutsin. Nüüd olen tõeline Baba Yaga. Hallid juuksed, sünnimärk soolatüükana ninal. Kahjuks luud jäi koju. Meie puhul on vist õigem öelda kompanii nimega "Baba ja Ko"

Kui viimaseid detaile oma kaitseingli A-ga Madriidis kordineerisin, siis ilmnes järgne huvitav detail:

A:  "Võtke igaks-juhuks päevitused kaasa, sest siin on väga kuum. Tulen sulle lennujaama vastu."
Mina:"Eee... Mul ei ole neid."
A: "Pole hullu, kui läheb vaja, siis ostame. 10 euroga võib saada väga lahedad. Eks vaatame!"
Mina: "Ok."
A: "Kolmapäeviti on meil basseinides nudistide päev."

Countdown algas!

Countdown algas. Taas asun teele oma Jose Ignaciot otsima. Taas ootab mind Madriid. Kolm päeva jäänud selle õhtuni kui mind tervitab Madridi lennujaama terminal. Seekord ma ei lähe üksinda, võtan kaasa raskekahurväe. Kutsugem teda missis E. Inglisepäraselt, peenelt, et ikka oleks salapärasem. Tegelikult on missis E üks lahetamaid kosmosemutte, keda tean ning kellega koos olen nõus ühe luua otsas sõitma. Juba seetõttu, et tema teadlikus liikluseeskirjadest on suurem kui minul.

Seekord tulevad ka mu reisiblogisse pildid. Ainult tänane, esimene ettevalmistusi kirjeldav üllitis on pelgalt varustatud sõnadega. Reisi organiseerimine ning asjade paika panek on minu jaoks alati lihtne, ent samal ajal ka segadust tekitav. Alustame piletitest. Helsinkist Madriidi piletit leida polnud keeruline. Täiesti sobival ajal ja sobiva hinnaga. Tagasitulek sattus küsimärgi alla ning alles paari päeva eest suutsin sellele lahenduse leida. Järelikult lendamegi missis E-ga tagasi ning juhul kui peaksin oma Jose Ignacio leidma, siis tuleb võtta lennule pagas ning ta kohvrisse panna. Kui aus olla, siis pole mul õrna aimugi, mis kujul see Jose Ignacio ilmuma peaks. Küll ma ta ära tunnen, kui tuleb. Ma olen nagu Don Quixote, kes otsis igavesti oma Dulcinead. Cervantese kodulinn Alcala de Henares on ka meie reisi nimekirjas... vähemalt käesoleval hetkel.

Algusel mõtlesin, et lähme seljakottidega aga eile vaatasin oma õnnetut ja kaua kannatanud kotikest ning leidsin, et see pole üldse glamuurne. Järeldus - lähme kohvriga. Vaatasin siis oma kahte kohvrikest. Jälle selgus, et nad on seljataha jätnud suht pika elu ning kaubanduslik glamuursus on vajunud unustuste hõlma. Õnneks on mul segasumma suvila Anu Viru tänaval, kellel leidub kõike. Ka sobivad, üleliigseid käsipagasi mõõdus reisikohvreid :)