Countdown algas. Taas asun teele oma Jose Ignaciot otsima. Taas ootab mind Madriid. Kolm päeva jäänud selle õhtuni kui mind tervitab Madridi lennujaama terminal. Seekord ma ei lähe üksinda, võtan kaasa raskekahurväe. Kutsugem teda missis E. Inglisepäraselt, peenelt, et ikka oleks salapärasem. Tegelikult on missis E üks lahetamaid kosmosemutte, keda tean ning kellega koos olen nõus ühe luua otsas sõitma. Juba seetõttu, et tema teadlikus liikluseeskirjadest on suurem kui minul.
Seekord tulevad ka mu reisiblogisse pildid. Ainult tänane, esimene ettevalmistusi kirjeldav üllitis on pelgalt varustatud sõnadega. Reisi organiseerimine ning asjade paika panek on minu jaoks alati lihtne, ent samal ajal ka segadust tekitav. Alustame piletitest. Helsinkist Madriidi piletit leida polnud keeruline. Täiesti sobival ajal ja sobiva hinnaga. Tagasitulek sattus küsimärgi alla ning alles paari päeva eest suutsin sellele lahenduse leida. Järelikult lendamegi missis E-ga tagasi ning juhul kui peaksin oma Jose Ignacio leidma, siis tuleb võtta lennule pagas ning ta kohvrisse panna. Kui aus olla, siis pole mul õrna aimugi, mis kujul see Jose Ignacio ilmuma peaks. Küll ma ta ära tunnen, kui tuleb. Ma olen nagu Don Quixote, kes otsis igavesti oma Dulcinead. Cervantese kodulinn Alcala de Henares on ka meie reisi nimekirjas... vähemalt käesoleval hetkel.
Algusel mõtlesin, et lähme seljakottidega aga eile vaatasin oma õnnetut ja kaua kannatanud kotikest ning leidsin, et see pole üldse glamuurne. Järeldus - lähme kohvriga. Vaatasin siis oma kahte kohvrikest. Jälle selgus, et nad on seljataha jätnud suht pika elu ning kaubanduslik glamuursus on vajunud unustuste hõlma. Õnneks on mul segasumma suvila Anu Viru tänaval, kellel leidub kõike. Ka sobivad, üleliigseid käsipagasi mõõdus reisikohvreid :)
No comments:
Post a Comment