Kuri tädi ja elektritraat

Vaikne Vantaa linnaosa. Akna taga on isegi tuul vaikinud. Mõnus toit, kohvi.... idüll...  Võimalik aga siia lisanduvad veel kolm väikest tulnukat, kellest kaks on lasteaia ealised ning kolmas tähtsust täis teiseklassi jõnglane. Neil kindlasti oli vaja ärgata laupäeva hommikul kell seitse. Jagada kõva häälega oma valdusi... Õnneks ma olen kuri ning otsusekindel tädi. Tõusin voodist, läksin lastetoa uksele, lõin käed puusa ja laususin: "Kui ma nüüd magada ei saa, siis välja pildistama ei lähe ja ma magan sel ajal hoopis." Tõmbasin ukse kinni ja kõndisin uhkelt minema. Mõjus! Peaaegu kaks tundi und sai kindlustatud. Minus on ikka tõeliselt hea lapsehoidja peidus. Alati kui räägin lastele perspektiivist kõrvupidi pesulõksidega elektritraadil rippumise võimalusest, vaadatakse suurte silmadega aga usutakse.

Eile laevalt väljudes märkasin kummalist nähtust. Trammipeatuses (laeval pidasin seda aksepteeritavaks) võttis nii mõnigi soliidne pintsaklipslane taskust alkoholi pudeli ja jõi. Trammipeatuses!? Ühel märkasin isegi abielusõrmust. Kas tõesti kodune elu on nii stressirohke, et peab sellisel viisil pingeid maandama. Minul on tunne, et nad kõik on algavad alkohoolikud. Võib-olla on see soome elu eripära. Teistes riikides ma seda märganud pole.

Üks asi, mis mulle Helsingit külastades meeldib, on ühistransport. Vähemalt need liinid, mida mina kasutan, töötavad justkui šveitsi kellad ning on puhtad. Sellist haisvat kontingenti, kes Kopli trammis liigub, pole näha. Tegelikult on soomlane ka palju puhtam inimene. Kui Eestis tipptunnil minna mõnda ühistransporti, siis kohtab seal igasugu keha odoore. Justnagu meil oleks vee ja seebi kriis.

Nüüd aga ajan ma end oma mugavast tugitoolist välja ning valmistun andma kolmele püsimatule pägalikule fotograafia tundi andma...

Laiva lähte... aga mina...

Mr. Murphy sai täna hommikul rõõmust käsi hõõruda, sest tema seaduse kehtivus leidis taas kinnitust. "Kui midagi saab viltu minna, siis see lähebki."  Tänane sihtmärk - Helsingi.

Teades end korduvat kohvri ümberpakkimise ja asjade unustamise võimet, siis tegin kõik varakult valmis. Kõik pakitud, vaja ainult võtta asjad ja suunduda laevale. Öeldakse, et kõige suurem riskifaktor on inimene. Taas veendusin selle õigsuses. Kuigi asjad olid pakitud, unustasin enda! MA JÄIN LAEVAST MAHA. Jah, see on võimalik. Panin kolm äratuskella ning olin suutnud need ise kinni vajutada. Kassid otsustasid ka seekord mu ilu-und austada. Avasin silmad kell 7.00 ning avastasin, et "laiva lähte"....

Kuidas nüüd pärale jõuda? Ujuda? Lennukiga? Kui esimene ei tundunud loogisest vaatenurgast võetuna eriti mõistlik ja teine jälle näis kallis, siis otsustasin minna uuele katsele laevaga. Selgus, et Tallinkil liigub suht hea hinnaga "tigu-praam" Helsinki suunas. Mõeldud-tehtud.

Nüüd ma istun seitsmendal tekil, vaatan läbi klaas akna avamerd ning kuulan (vist) filipiini keelset juttu. Ümber liiguvad päris tugevas kreenis soomlased, kes ei jäta kasutamata võmalust demostreerida valju häälega oma "rahvuslikke" väljendeid. ... ja mu reis on alles alguses....

Just nüüd istus mu kõrvale tugeva abstinendi sündroomiga soome vanem paarike, kes koheselt võttis purgiõlud lahti. Minu tänane parfüüm Chanel no 5 kahvatub nende aroomide kõrval.  Sõita on jäänud veel pea 2 h....

Hasta luego angerjapojad

Madriidist lahkumine on alati raske olnud. Selline tunne, et väga oluline tükike mind jääb sinna. Kindlasti on osaliselt "süüdi" selles A, kellega oleme koos kasvanud ning nii mõnegi elukogemuse omandanu. Pealegi organiseerinud koos vahvaid seiklusi, mida täiskasvanud nimetaksid kindlasti lollusteks. Teiseks on see kliima mulle palju sobivam kui meie rõske jahedus. Kolmandaks, ma tunnen seal end koduselt. Turistina liigun palju kesklinnas aga ma satun ka elurajoonidesse. Enamus on neist suurte parkidega rohelised paigad. Üllataval kombel on Madriid hästi roheline linn. 

Kui eile õhtul veini klaasi taga istusime ning tulevikust rääkisime, siis leidsime A-ga mõlemad, et pean ikka sel aastal tagasi tulema. Ainult, et võtma natukene teistsuguse reisi ette. Näiteks Barcelona - Madriid - Malaga. Rongiga sõitma ühest linnast teise. Tulevat odavam kui lennukiga ning vaatepildid olevat seda väärt. Teekonnal pidi olema muinasjutulisi maastikke.

Eile oli ka Madriidi Reali ja mingi punase-valge kirju saksa meeskonna mäng. Linnas oli palju saksa keelset juttu. B olevat ka mängu vaatama läinud ning jõudis õhtul hilja õnda näoga tagasi. Ju siis Madriid võitis. Meil A-ga oli täiesti ükskõik, et mingid kakskümmend meest ühe palli järele jooksevad. Samas on jalgpallikultuur seal väga arenenud. Jalgpalli fänni klubi liikme aastamaks olevat 1000 EUR-i ja A ning B pisikene pojale sai liikmelisus tehtud juba 1 nädala vanuselt. Ma proovisin ja isegi õnnestus seekord, jääda sellest jalgpalli melust kõrvale. Pigem mõnus vestlus, jalutuskäik ja pokaalike head veini. 

Õhtusöögiks oli meil - angerjapojad! Neid ussikesi olen ma varem näinud ka A-l külmkapis olevat ning tema nimetas neid delikatessiks. Ausalt öeldes võtsin nüüd julguse kokku ja sõin. Psühholoogiliselt oli see väga raske. Süüa selliseid solkme välimusega valgeid olendeid. Hea, et nad veel ei vingerdanud. A praadis nad pliidil küüslaugu ja õliga läbi. Päris maitsvad said. Pean tunnistama, et mulle maitsesid. A veel julgustas: "Kujuta ette, et sööd nuudleid." 

Õhtusöök - angerjapojad

La Latina, 1 mai ja terrorioht

Hommikul kui hostelist end välja chekisin ning Atocha raudteejaama suunas jalutama hakkasin, märkasin igal pool palju politsei autosid. Lisaks sellele olid Puerta del Sol-is erinevate telekanalite autod. Kõik vihjas sellele, et midagi toimub, ent aju ei registreerinud ära, millega seoses. Enamik asju ju üldiselt toimub õhtuti. Hispaanlane armastab hommikuti magada. Mida lähemale ma Atochale jõudsin seda rohkem politsei ja kiirabi autosid. Prado juures silmasin rongkäiku. Palju punaseid lippe, mõnel isegi sirp ja vasar. Kuidagi kummastavalt mõjus. Tekkis küsimus, et kas hispaanlane ei saa kurjuse impeeriumist aru või ei oska sümboleid tõlgendada aga samas nende ajalugu pole otseselt seotud Siberi ning suurte kommunistlike repressioonidega nagu meie rahvas taluma on pidanud. Nad ei saa aru, et need sümbolid võivad ka tähendada mõne rahvuse jaoks kõikehaaravat tragöödiat.

Rongkäiku nähes haaras mind taas hasart pildistada. Mine tea, äkki juhtub midagi, saan mõne põneva kaadri. Aga katsu sa pildistada kui üle õla on fotokott ja käes kohver. Võtsin kotist oma pressikaardi ja panin kaela. Jah, mul on isegi see olemas. Kuulun juba mitu aastat IFPO-sse (International Freelance Photographers Organization) ja reisides on see kaart tihti kasuks tulnud. Pealegi olen tänu sellele saanud mitmetesse kohtadesse, teinu huvitavaid pilte ja alustanud vaikselt oma portfolio loomist. 

Kuna mul oli pea tund aega Atochasse A-ga kohtumisele jõudmiseks ning teekond 5 minutit pikk, siis keskendusingi pildistamisele, Üle õla fotokott, ühes käes kaamera ja teises kohver. Jõudsin järjekordselt järeldusele, kui väga tahta siis saab. Ma isegi ronisin keset teed rongkäigu ette ning liikusin päris osavalt kohvriga ringi. Madriidis ei tohi asju hetkeksi üksi jätta, sest järgmine hetk neid ei ole enam seal. Vargad olevat väga professionaalsed. Ma pole neid pilte veel üle vaadanud ja ausalt öeldes ei tea ma ka, mis nendega peale hakkan. Vähemalt sel hetkel ei toimunud seal mitte midagi huvitavat. Oli hunnik loosungeid, erinevas vanuses inimesi. Üks noortekamp liikus kahe loosungiga ning karjus midagi kapitalismist. 

Peale kohtumist (ja kilpkonna tiigi ülevaatamist) läksime A-ga välikohvikusse, et rääkida edasisi plaane. Andsin talle ka oma kohvri. Tagasiteel Atochasse, kus A läks rongile kõndisime läbi vahepeal ei-tea-kus-kohast-tekkinud miitingu. Madriidis on miitingutel käimine osade jaoks elustiil. A sõnul protesteerivat kõige rohkem need, kes ei viitsi tööd teha. Nojah, aega ju peab millegiga sisustama. Ka sain teada, et tegelikult soovitati üldse rahvakogunemise vältida, sest antud hetkel olevat päris korralik terrorioht, et kas kuskil plahvatab pomm või keegi sõidab rahvahulga sisse. Kuna mu info pärines väga usaldusväärsest allikast, siis otsustasin tõesti mitte ronida koheselt tagasi Puerta del Solile või mõnda muuse 1.mai tähistamisega seotud kohta. Ma arvasin, et pole vist väga armas pommiga õhku lennata kuigi sündmuskohal toimuvat näha oleks teistmoodi kogemus. 

Otsustasin taas pöörduda oma kalli to do listi poole. Valikut on, et paraku kahjuks kõike ei jõua. Seetõttu võtsin ette jalutuskäigu La Latina linnaosas. Kuna olid pikad pühad. Nädalavahetus pluss 1. mai ja lisaks on ka 2. mai Madriidis vaba, siis tavaliselt inimestest keev La Latina linnaosa oli inimtühi. See on koht, kus pildid räägivad enda eest. Ühelt poolt ma oleksin võinud jalutada aga Madriidi metroo on päris põnev ja loogiline koht ning seetõttu otsustasin kasutada ühistranspordi teenust. Tunnelites ja treppides orienteerumine on tehtud suhteliselt lihtsaks. Viidad ning sildid igal pool. Nüüd avastasin veel ühe toreda asja. Praktiliselt igas peatuses on sissekäigu väravate juures inimene, kes üritab teadmatuses turistidele seletada, kuidas piletit osta. Kui varem sai osta lihtsalt 10 korra pileti, siis nüüd tuleb soetada ka Tallinna rohelise kaardi taoline punane kaart. Õnnes see kehtib ka tulevikus. Mul jäi isegi neli sõitu alles. 

La Latinas jalutasin nii kaamera kui mobiiliga pilte tehes ringi. Osaliselt meenutas see vanades itaalia filmides nähtut olustikku. Nostalgia tekkis lapsepõlve järele. Kino itaalia ja prantsuse filmid olid kunagi mu lemmikud. Teiselt oli seal suurlinna paratamatu vandalismi - graffiti jälgi. Madriidis lastakse ettevõtete akendele ja ustele metallkardinad ette kui nad on suletud. Enamus neist oli suvaliselt soditud, ent oli ka neid, mis joonistatud kunstipäraselt ja isegi ilusalt. Seal linnaosas on päris palju vintage ja vanakraami poode. Mõni isegi oli lahti. Näiteks müüdi ühes piimakanistreid. Taolised, millega mul vanaema vanasti piima meiereisse viis. Kindlasti Madriidi külastades soovitan minna La Latinasse

Tavaline vaatepilt - Madriidis või tänaval näha trussikuid kuivamas

Peaaegu inimtühi La Latina

Täielikult inimtühi La Latina

Metroo taevatrepp alla

La Latina Graffiti

La Latina inimtühi tänav

Järgmine asi TO DO listis

La Latina Graffiti

La Latina Graffiti

Metroo taevatrepp ülesse

La Latina idüll

Real Jardin de Botanico de Madrid - Kuninglik botaanikaaed

Real Jardin de Botanico de Madrid seisis mu do to listis mitu aastat kõrgel kohal, ent kuidagi ei jõudnud selleni. Asukoht on hea, pilet ka mitte eriti kallis (4 EUR) aga ta ikka jäi kõigil eelnevatel külastustel mu ajakavast välja. Tunnistan ausalt, et Eestis käisin viimate botaanikaaias kui elasin Tartus ning olin paras teismeline. Tallinnas ma pole jõudnudki. Võimalik, et meil on palju uhkem ja liigi rikkam, ent sõna "kuninglik" kõlab lihtsalt effektselt. Aed ise asub Prado Muuseumi taga ning Atocha raudejaama vahetus läheduses. Seetähendab südalinnas. Puerta del Solilt umbes 10 minutit jalutada ning Retiro pargist ka orienteeruvalt 10 minuti kaugusel. Järjekord piletit saada sinna on pikk end tavaliselt sujub suht ruttu. Madriidis on üldse muusemite ja erinevate vaatamisväärsuste sissepääsude juures vahel mitmesaja meetrised järjekorrad.

Aed ise ei olnud täies hiilguses. Aprill ju ikkagi veel. Tulbid hakkasid ära õitsema, teised kõik ei olnud veel õide läinud, ent see vähenegi tasus vaatamist. Eriti nautisin kaktuseid. Need on mulle alati meeldinud, olen vist nende hingesugulane - selline mõnus ja okkaline. Pealegi on kaktustel enamasti ilusad õied. Botaanikaaia punases hoones oli fotograaf Tommy Salas`e tööde näitus. Aasias tehtud pildid - mustvalged fotod, punaste detailidega. Ainus pilt, mis mulle ei meeldinud oli näituse avapilt või n-ö see pilt, millega fotograaf oma töid tutvustas. Vanamees, kelle näole olid tõmmatud punased triibud. See oli kole. Vähemalt minu arvates. Teised pildid olid väga kõnekad, mõtlema panevad ja sisukad. Igastahes intstagrammis hakkasin Tommy Salast jälgima ning loomulikult pidin "õige" pildi alla oma arvamuse kirjutama.

Pärast seda külaskäiku jäi ikka Real Jardin de Botanico de Madrid mu to do listi ning ma tahan seal veeta veel tunde oma kaamera ja makro objektiiviga. Mul tekkis isegi mõte külastada Tartu ja Tallinna botaanikaaedasid.

Hernehirmutis botaanikaaias

Tundus muinasjutuline puu

Lilleke (iris? vist)

Allee

Puuotsas kasvav lilleke

Kaktuse õis

Tekkis tunne, et maod hakkavad laest ronima alla

Palm

Uhke kaktus

Tiik

Palmil kasvas väike õis

Punane puu

Isegi kasvuhoone põrand oli huvitav

Lilleke

Muinasjutuline hekk

Kaheksajalad õudusfilmist

Kaktuse õiekesed

Kaktus koos lisanditega

Taas õied puuotsas

Kakutse puu

Pojeng - minu lemmiklill

Kaktus järglastega

Apelsini puu (või mandariini)

Tundmatud õied

Kuninglik õis

Tommy Salase näituse ruum

Kaktus õitega

Hispaania - Eesti pulm

Madriidis on praegu külm! Kui eile oli veel enam-vähem, siis hetkel on kõigest 7 kraadi sooja ja hoovihm. Kui vaatasin oma kaasa võetud riietust, siis saan väga hästi aru, et tulin lõunasse aga millegi pärast on õues põhjamaine ilm. Kuna eilne päev (ja öö) oli väsitav, siis mõlgutan alles nüüd mõtet voodist välja ronida ning linnas uusi asju avastada. Aga ma ei taha siin Eesti ilma kohata!

Lisaks väsitavusele oli eilne päev ka üliarmas. Minu kallis A, kellega koos üleskasvasime ning kõige uskumatuid ja fantaasiarikkamaid asju välja mõtlesime, abiellus. Peale lõunat toimus kiriklik laulatus. Lihtne, lühikene ja südamlik. Kirikus istusid pruudi lähedased ühel pool ja peigmehe teisel pool. Laulatus ise kestis kokku umbes pool tundi aga õnnitlused loomulikult tunduvalt kauem.

Õhtul oli vastuvõtt Casino de Madridis. Kõige pealt n-ö kokteilid. Külalised olid esimesel korrusel.  Kelnerid kõndisid ringi pakkusid veini, õlut, mahla (kõike, mida süda ihaldas) ja erinevaid hispaania päraseid snäkke. Jamoni (sinki) lõigati sealt koha peal otse seakintsult. Hiljem suundusime teisele korrusele saali, kus oli kaetud lauad. Hispaanias ei istuta ühe pika laua taga vaid on erinevad lauad ning samuti serveerivad kelnerid mitmekäigulise õhtusöögi. Pealauas istus pruutpaar koos oma vanematega ning kahel pool kõrval laudades lähemad sugulased. Peigmehe poolel tema omad ja pruudi poolel siis meie. Edasi paigutati inimesed laudadesse nende seotuse järgi äsja abiellunutega. Mitmekäiguline lõuna koos nees eelroast, kalast, lihast, kahest magustoidust, kohvist. Iga asja juurde oli ka sobiv jook. Ainult veeklaas oli kogu aeg laual. Eelroa ja kala juures oli valgevein, liha kõrvale punane vein ning magusa kõrvale vahuvein. Õhtusöögi lõpuks veel pakuti likööri.

Peale õhtusööki suundusime alla diskoteeki, kus A ja B tegid esimese tantsu ning peale seda hõivati tantsupõrand juba kõikide poolt. Ka oli avatud baar, millest sai tellida ükskõik, mis jooki. Ma isegi ei taha mõelda sellest, kuidas enamus pulmakülalisi end hommikul tundis. Mina läksin suht varakult vee peale üle. Minu enesetunne on enam-vähem normaalne. Tantsimises tegi paljudele silmad ette pruudi isa. Ka eestlased võivad olla kuumaverelised. Loomulikult pidime, midagi meie traditsioonidest ka lisama ning selleks osutus pruudirööv. A toimetati üle õla saalist ära kuni ma B tähelepanu eemale juhtisin. Vaene B ei saanud aru, mis ta tegema peab. Läksin ma siis diskori juurde, võtsin mikrofoni ja ütlesin inglise keeles (enamus sai seal aru ainult hispaania keelest): "B you need to find A! She is kidnapped!" Selle peale B arvas, et tõesti võiks vist natukene liigutada ja otsida.

Tegelikult oli tore pulm, fantastilises seltskonnas. Mõned toimunud naljad muutuvad tõenäoliselt klassikaks, mida on ka aastate pärast hea meenutada.

A ja Mina - amigas para siempre

Madriid öös

Madriid on kontrastide linn. Eriti torkab see silma hilisõhtul ja öösel. Näiteks Plaza Mayor, mis on päeval turistide jaoks klanitud, saab hoopis uue kuue. Pimeduse saabudes ilmuvad sinna pappkastide elanikud - kodutud, kes sõna otseses mõttes ehitavad endale ööseks majad. Madriidi kesklinnas tundub olevat üldse palju kodutuid. Mõned küll kergelt meenutavad meie bomže oma välimusega, ent enamus tundub eemalt vaadates päris korralikult hoolitsetud olevat. Nad teevad oma ööbimispaigad poodide vaateakendele, uste ette.. Ainult pinkidel pole selle reisi ajal märganud ühtegi kodutut magamas. Paraku ei saavat tänaval olla niisama lihtsalt kodutu. Paljud pidavat maksma n-ö "katuse" eest. Ka kerjamistega olevat sama lugu. Samas meie vanalinna igavesti pohmellis olevale Semjonile teevad nad oma fantaasiaga silmad ette.

Kerjamine on siin omaette kunst. Ühel tänavanurgal istus väike tumedanahaline naine, kes lihtsalt pööritas silmi, hispaania keelne silt juures. Kui keegi teda jäi kauemaks vaatama, silmade pööritus ka vähenes ja tänavale pandud plekkpurk hakkas justkui iseenesest selle isiku suunas liikuma. Päeval üks tegelane oli asetanud Plaza Mayorile pappkasti tükki ning seisis aeg-ajalt peapeal. Mõni turist lähenes, siis tüüp tõusis jalgadele ja ulatas oma kaabut meenutava mütsiloti, et see õnnetu turist sinna raha paneks. Kui politsei lähenes, siis ta lihtsalt kukkus pikali ja näitas algul, et ei suuda tõusta. Mõne minuti pärast ta siiski tõusis ja lahkus.

Rääkides politsei tööst, siis mul õnnestus veel kahte juhtumit lähedalt näha. Mõlemad Puerta del Solil. Jõudsin just sinna kui turistidel oli konflikt ühe seltskonnaga, kelle käitumine ning ka välimus tundusid olevat kahtlased. Samal ajal jõudis ka politsei. Järsku ilmus sinna juurde mingi tüüp, kes hakkas nõudlikult politseinikule midagi seletama. Politseinik võttis tal õlgadest ja ütles midagi. Ainukene sõna, millest ma antud kontekstis aru sain oli "tranquilla"  (rahune). Põhimõtteliselt lõppes situatsioon sellega, et ka selle tüübi dokumente kontrolliti. Kui välja arvata emotsionaalsus, siis ei erinenud väga palju meie politsei tööst.

Teises vahejuhtumis olid "langevarjurid" politsei eest põgenedes osa piraatkaupa kaotanud ning nüüd siis seisis üks politseinik nende juures kui teine käis platsi teises ostas ootusäravate langevarjuritega suhtlemas. Igastahes ei paistnud keegi kaupa omaks tunnistavat ja jalgsipatrulli juurde tuli auto. Kusjuures see patrull täitis ka pabereid. Ju siis oli tegu leiuga :)

Madriidi kesklinnas võib sageli kohta päris tasemel esinejaid. Küll seal tehakse jalgpalli trikke, Küll lauldakse, mängitakse pille. Varasemalt olen isegi öösel kolme ajal kuulanud ooperiaariaid. Seekord oli Puerta del Solil tänavatantsu etendus, kus kaasati ka pealtvaatajaid. Peale igat numbrit käisid esinejad kaabuga ringi ja küsisid tasu. Enamus inimesi panigi münte. 

Enne Puerta del Solilt lahkumist otsustasin teha ka kohustusliku selfie. Näitasin politseipatrullile oma klubikaarti ja küsisin, kas pilti saab. Kaarti näidates on nad alati nõus. Tänasin viisakalt ning lahkusin. Hiljem jooksis üks politseinik järele, rebis enda õlalt embleemi ja kinkis mulle. Kui armas temast. 

Jalutasin veel mööda vanalinna kuningalossi suunas, kui kuulsin sulaselgelt eesti keelt. See tädi seletas parajasti grupile Madriidi ilma talvel. Ma pöörasin ringi ja ütlesin naeratades: "Kui kena on keset Madriidi eesti keelt kuulata." Inimesed vaatasid korra kohkunult aga mina soovisin head õhtut ning jätkasin liikumist kuningalossi suunas, et järgmises vahejuhtumis osaleda. Seal istus pargipingil paarike, kes vene keeles filosofeerisid. Kui mööda kõndisin ütles tüdruk: "Vot ona prosta idjot.." Kuigi olin möödunud juba, keerasin ringi ja ütlesin: "Ja ne idu prosta, umenja est svoja tsel..." 

Õhtul enne väljaminekut küsisin hosteli töötajalt, kuidas ma saan kõige paremini Calle Lizaranile. Millise metrooga pean minema. Selle peale küsis hosteli meessoost töötaja: "Tu solo?" Esmase reaktsioonina vastasin: "Si." ja lisasin koheselt: "Mi amiga el boca manana". Ma küll ei saa aru, mis seos on minu perekondlikul staatusel ja metroo liinidel aga vajaliku info sain ka.

Kohustuslik selfie

Betoontõkked väljakute ees

Calle de Putas ehk "Litside tänav"

Pappkasti inimesed

"Langevarjurid" hostelli aknast vaadates

Rahvas tänavatantsu etendust vaatamas

Välikohvik Plaza de Orientalil

Kuningalossi õu

Cripta de la Catedral

"Langevarjurid" tööhoos