Hispaania - Eesti pulm

Madriidis on praegu külm! Kui eile oli veel enam-vähem, siis hetkel on kõigest 7 kraadi sooja ja hoovihm. Kui vaatasin oma kaasa võetud riietust, siis saan väga hästi aru, et tulin lõunasse aga millegi pärast on õues põhjamaine ilm. Kuna eilne päev (ja öö) oli väsitav, siis mõlgutan alles nüüd mõtet voodist välja ronida ning linnas uusi asju avastada. Aga ma ei taha siin Eesti ilma kohata!

Lisaks väsitavusele oli eilne päev ka üliarmas. Minu kallis A, kellega koos üleskasvasime ning kõige uskumatuid ja fantaasiarikkamaid asju välja mõtlesime, abiellus. Peale lõunat toimus kiriklik laulatus. Lihtne, lühikene ja südamlik. Kirikus istusid pruudi lähedased ühel pool ja peigmehe teisel pool. Laulatus ise kestis kokku umbes pool tundi aga õnnitlused loomulikult tunduvalt kauem.

Õhtul oli vastuvõtt Casino de Madridis. Kõige pealt n-ö kokteilid. Külalised olid esimesel korrusel.  Kelnerid kõndisid ringi pakkusid veini, õlut, mahla (kõike, mida süda ihaldas) ja erinevaid hispaania päraseid snäkke. Jamoni (sinki) lõigati sealt koha peal otse seakintsult. Hiljem suundusime teisele korrusele saali, kus oli kaetud lauad. Hispaanias ei istuta ühe pika laua taga vaid on erinevad lauad ning samuti serveerivad kelnerid mitmekäigulise õhtusöögi. Pealauas istus pruutpaar koos oma vanematega ning kahel pool kõrval laudades lähemad sugulased. Peigmehe poolel tema omad ja pruudi poolel siis meie. Edasi paigutati inimesed laudadesse nende seotuse järgi äsja abiellunutega. Mitmekäiguline lõuna koos nees eelroast, kalast, lihast, kahest magustoidust, kohvist. Iga asja juurde oli ka sobiv jook. Ainult veeklaas oli kogu aeg laual. Eelroa ja kala juures oli valgevein, liha kõrvale punane vein ning magusa kõrvale vahuvein. Õhtusöögi lõpuks veel pakuti likööri.

Peale õhtusööki suundusime alla diskoteeki, kus A ja B tegid esimese tantsu ning peale seda hõivati tantsupõrand juba kõikide poolt. Ka oli avatud baar, millest sai tellida ükskõik, mis jooki. Ma isegi ei taha mõelda sellest, kuidas enamus pulmakülalisi end hommikul tundis. Mina läksin suht varakult vee peale üle. Minu enesetunne on enam-vähem normaalne. Tantsimises tegi paljudele silmad ette pruudi isa. Ka eestlased võivad olla kuumaverelised. Loomulikult pidime, midagi meie traditsioonidest ka lisama ning selleks osutus pruudirööv. A toimetati üle õla saalist ära kuni ma B tähelepanu eemale juhtisin. Vaene B ei saanud aru, mis ta tegema peab. Läksin ma siis diskori juurde, võtsin mikrofoni ja ütlesin inglise keeles (enamus sai seal aru ainult hispaania keelest): "B you need to find A! She is kidnapped!" Selle peale B arvas, et tõesti võiks vist natukene liigutada ja otsida.

Tegelikult oli tore pulm, fantastilises seltskonnas. Mõned toimunud naljad muutuvad tõenäoliselt klassikaks, mida on ka aastate pärast hea meenutada.

A ja Mina - amigas para siempre

Madriid öös

Madriid on kontrastide linn. Eriti torkab see silma hilisõhtul ja öösel. Näiteks Plaza Mayor, mis on päeval turistide jaoks klanitud, saab hoopis uue kuue. Pimeduse saabudes ilmuvad sinna pappkastide elanikud - kodutud, kes sõna otseses mõttes ehitavad endale ööseks majad. Madriidi kesklinnas tundub olevat üldse palju kodutuid. Mõned küll kergelt meenutavad meie bomže oma välimusega, ent enamus tundub eemalt vaadates päris korralikult hoolitsetud olevat. Nad teevad oma ööbimispaigad poodide vaateakendele, uste ette.. Ainult pinkidel pole selle reisi ajal märganud ühtegi kodutut magamas. Paraku ei saavat tänaval olla niisama lihtsalt kodutu. Paljud pidavat maksma n-ö "katuse" eest. Ka kerjamistega olevat sama lugu. Samas meie vanalinna igavesti pohmellis olevale Semjonile teevad nad oma fantaasiaga silmad ette.

Kerjamine on siin omaette kunst. Ühel tänavanurgal istus väike tumedanahaline naine, kes lihtsalt pööritas silmi, hispaania keelne silt juures. Kui keegi teda jäi kauemaks vaatama, silmade pööritus ka vähenes ja tänavale pandud plekkpurk hakkas justkui iseenesest selle isiku suunas liikuma. Päeval üks tegelane oli asetanud Plaza Mayorile pappkasti tükki ning seisis aeg-ajalt peapeal. Mõni turist lähenes, siis tüüp tõusis jalgadele ja ulatas oma kaabut meenutava mütsiloti, et see õnnetu turist sinna raha paneks. Kui politsei lähenes, siis ta lihtsalt kukkus pikali ja näitas algul, et ei suuda tõusta. Mõne minuti pärast ta siiski tõusis ja lahkus.

Rääkides politsei tööst, siis mul õnnestus veel kahte juhtumit lähedalt näha. Mõlemad Puerta del Solil. Jõudsin just sinna kui turistidel oli konflikt ühe seltskonnaga, kelle käitumine ning ka välimus tundusid olevat kahtlased. Samal ajal jõudis ka politsei. Järsku ilmus sinna juurde mingi tüüp, kes hakkas nõudlikult politseinikule midagi seletama. Politseinik võttis tal õlgadest ja ütles midagi. Ainukene sõna, millest ma antud kontekstis aru sain oli "tranquilla"  (rahune). Põhimõtteliselt lõppes situatsioon sellega, et ka selle tüübi dokumente kontrolliti. Kui välja arvata emotsionaalsus, siis ei erinenud väga palju meie politsei tööst.

Teises vahejuhtumis olid "langevarjurid" politsei eest põgenedes osa piraatkaupa kaotanud ning nüüd siis seisis üks politseinik nende juures kui teine käis platsi teises ostas ootusäravate langevarjuritega suhtlemas. Igastahes ei paistnud keegi kaupa omaks tunnistavat ja jalgsipatrulli juurde tuli auto. Kusjuures see patrull täitis ka pabereid. Ju siis oli tegu leiuga :)

Madriidi kesklinnas võib sageli kohta päris tasemel esinejaid. Küll seal tehakse jalgpalli trikke, Küll lauldakse, mängitakse pille. Varasemalt olen isegi öösel kolme ajal kuulanud ooperiaariaid. Seekord oli Puerta del Solil tänavatantsu etendus, kus kaasati ka pealtvaatajaid. Peale igat numbrit käisid esinejad kaabuga ringi ja küsisid tasu. Enamus inimesi panigi münte. 

Enne Puerta del Solilt lahkumist otsustasin teha ka kohustusliku selfie. Näitasin politseipatrullile oma klubikaarti ja küsisin, kas pilti saab. Kaarti näidates on nad alati nõus. Tänasin viisakalt ning lahkusin. Hiljem jooksis üks politseinik järele, rebis enda õlalt embleemi ja kinkis mulle. Kui armas temast. 

Jalutasin veel mööda vanalinna kuningalossi suunas, kui kuulsin sulaselgelt eesti keelt. See tädi seletas parajasti grupile Madriidi ilma talvel. Ma pöörasin ringi ja ütlesin naeratades: "Kui kena on keset Madriidi eesti keelt kuulata." Inimesed vaatasid korra kohkunult aga mina soovisin head õhtut ning jätkasin liikumist kuningalossi suunas, et järgmises vahejuhtumis osaleda. Seal istus pargipingil paarike, kes vene keeles filosofeerisid. Kui mööda kõndisin ütles tüdruk: "Vot ona prosta idjot.." Kuigi olin möödunud juba, keerasin ringi ja ütlesin: "Ja ne idu prosta, umenja est svoja tsel..." 

Õhtul enne väljaminekut küsisin hosteli töötajalt, kuidas ma saan kõige paremini Calle Lizaranile. Millise metrooga pean minema. Selle peale küsis hosteli meessoost töötaja: "Tu solo?" Esmase reaktsioonina vastasin: "Si." ja lisasin koheselt: "Mi amiga el boca manana". Ma küll ei saa aru, mis seos on minu perekondlikul staatusel ja metroo liinidel aga vajaliku info sain ka.

Kohustuslik selfie

Betoontõkked väljakute ees

Calle de Putas ehk "Litside tänav"

Pappkasti inimesed

"Langevarjurid" hostelli aknast vaadates

Rahvas tänavatantsu etendust vaatamas

Välikohvik Plaza de Orientalil

Kuningalossi õu

Cripta de la Catedral

"Langevarjurid" tööhoos

Madriid ja maasikad

Vaikne ja asjalik võib tänase päeva kokku võtta. Kuna homme on tähtis päev ees, siis valmistusin selleks. Kõigepealt käisin üle vaatamas vastuvõtu paika, millel teen reportaaž stiilis pilte. Koos pruudiga proovisime läbi erinevad kohad, millel enne vastuvõtu noortest pilte teen.  Soliidne ja glamuurne paik. Kohe Puerta del Soli juures - Casino de Madrid.

Edasi kohtumine sugulastega. Ega siis Eestis pole ju aega kohtuda, selleks peab Madriidi sõitma. Näitasin neile supermercado Dia kätte ning tegime plaza Mayoril mõned pildid ning nad läksid turistibussiga sõitma.  Mina suutusin hosteli - peapaiga pilte vaatama ning valgust analüüsima. Lisas ootasid mind toas värsekd maasikad. Siin maksab 500g ainult 79 senti ning neil on isegi lõhn ja maitse olemas. Ma arvan, et edaspidi täidan lapsepõlve unistuse ja toitun ainult maasikatest :)

... edasine päev möödus magades. Plaanin täna öist Madriidi oma kaameraga vallutama minna. Pealegi on vaja homme pidada hommiku kella 4.00-ni vastu, sest siis lõpeb pulm. Seega magamisrütm tuleb ümber korraldada.

Kes tahab vaikust ja rahu, sel ei maksa ööbimist Madriidi kesklinnas võtta. Nii nagu eelnevalt olen maininud, siis siin on 24h lärm. Päeval turistid, õhtul turistid ja noored, öösel lihtsalt pidutsejad, vastuhommikut prügiautod ja tänava koristajad. Siin rajoonis, kus ma praegu peatun, pole palju sireene kuulda olnud, ent ka need kuuluvad Madriidi ööelu juurde. Eile õhtul näiteks jälgisin, kuidas politsei auto tegi inimesi täis tänaval operatiivsõitu. Katsu sa täis kilukarbis edasi liikuda, kui kilud ei tee kuulmagi. Meie turistidega täidetud Viru tänav on selle kõrval lapsemäng. 

Üks asi, mis 100% Madriidi kasuks on sõbralikkus laste suhtes. A liigub tihti lapsega ringi. Ta saab kõik tehtud - ilusalongid, solaariumid jne... Inimesed suhtuvad ääretult abivalmilt. Kõik müüjad, teenindav personal ja isegi tänaval juhuslikud inimesed aitavad käru tõsta, last lõbstada jne.. Ma olen varemgi kuulnud, et Hispaania on lapse sõbralik keskkond, ent nüüd veendusin selles oma silmaga.

Teine, mis mulle meeldib, on stiilsed vanurid. Prouad ja härrad tänavail kübaratega, elegantselt riided. Sõbralikud ja naeratavad. Kas tõesti meie elu on nii kibe, et enamus vanemaid inimesi muutub tusaseks. Teismelisena otsustasin mitte vananeda ja kortse saada, siis nüüd otsustan mitte muutuda kibestunuks.

Pilt vastuvõtu paigast.

Lauad homset ootamas

Kultuur ja praktika

Nüüd olen ma ametlikult jõudnud jõevähi staatusesse. Madriidi päike on isegi aprillis intensiivne. Dušši alt tulles olin sunnitud imetlema oma keha ilusat puna-valget kontrasti. Minu õnneks olen paar korda elus jõudnud selleni, et kogu see punane värv kipitab ning millegi pärast mäletan, et see oli isa talu taga soos kalal käiguga. Tegevus, millest loobusin juba lapsepõlvel. Kalal käies on kaks negatiivset asja - palju sääski ja ma pidin pidevalt vait olema. Viimane on siiani minu jaoks suhteliselt raskesti saavutatav olek.

Tegelikult möödus mu õhtu täiesti kultuurselt. Külastasin Museo del Pradot. Selle muuseumi külastamine oli mul meeltes aastaid mõlkunud, ent teoks sai alles nüüd. Madriidis on mitmed muuseumid umbes kaks tundi enne sulgemist tasuta. Loomulikult kindlatel päevadel. Otsustasin võimalust kasutada. Tegelikult soovitas A minna Museo Reina Sofiasse aga Pradol algas happy hour tund aega enne Reina Sofiat ning ta jäi mulle teele ette. Kui ma nägin muuseumi külastada soovijate hordi ning end järjekorra lõppu seadsin, arvasin, et järjekord minuni küll ei jõua. Saba liikles läbi Prado juures oleva pargi mööda kõnniteid nagu madu ja oli väga väga pikk. Turvalisust tagasid neli automaatidega politseinikku. Viiendat nägin muuseumi sissepääsu lähedal künkal uhkelt seismas. Inimesed järjekorras oli viisakad, keegi ei trüginud, ei olnud vihane. Kell 18.00 hakkas see ussi saba sissepääsu poole liikuma ning juba 10 minutit hiljem oli mul tasuta pääse käes ning liikusin maja nurga taha uue ukse juurde, milles tuli läbida turvakontroll. Minu õlakott lasti taas röntgenist läbi. Ise liikusin väravast läbi. Lennujaama tunne tekkis.

See kaks tundi, mida veetsin Prado muuseumis, jäi väga lühikeseks. Rubensi tööde väljapanekuni ma ei jõudnudki. Samas nägin ma Raphaeli, Düreri, Jose de Madrazo y Aguado jt. töid. Kuna Prados pildistada ei või, siis toksisin oma roosa nutipliiatsiga telefoni märkmeid ja mõtteid. Mõned maalid ja skulptuurid mõjusid eriti jõuliselt. Näiteks Giovanni dal Porte "Seitse vabameelset kunsti". Antonio Campi "Pühak Jerome", Düreri "Eve" ja "Adam",Juan Antonio Ribera "Allegory of Dawn" ja "Allegory of Summer". Tegelikult on need ainult mõned tööd, mille vaatamist nautisin. Õnneks on Pradol väga hea koduleht, millel teosed üleval ja see annab suurepärase võimaluse täiendavalt uurida. Järgmine kord Madriidi tulles, oskan juba hoopis teise pilguga vaadata. Prado muuseum lisandus vaieldamatult minu üheks lemmikuks. Lisaks sellele, et mulle meeldib klassikaline kunst, on sellel ka üks hoopis olulisem aspekt. Fotograafiaga tegeledes õpib neid töid analüüsides väga palju. Kompositsioon, värvid, ideed, paigutused. Näiteks Vincente Lopes-Portana maal, andis mulle paar ideed, kuidas teha maastiku taustal porteed.

Kultuurilistelt teemadelt tulla praktilisse maailma, siis mu lahtise rõdu taga kostub lisaks tänava häältele ka taevased hääled. Just täna on otsustanud helikopterid lennata üle linna. Võimalik, et kuskil on pingviinide paraad või mõni demostratsioon. Proovin end tugeva tahtejõuga actionist eemale hoida. Nii põnev ju on uurida, kus ja mis toimub. Madriidis käies olen sattunud demostratsiooni pildistama, milles tekkis vastuseis inimeste ja politsei vahel. Päris huvitav oli jälgida, kuidas Madriidi politsei töötas. Kusjuures siis kõige suuremad provotseeriad olid ajakirjanikud, kel mikrofonid ning kaamerad käes. Rahvahulgast eemaldati suht kiiresti juhtoinad. Madriidis on tegelikult iga päev demostratsioonid ja protestid. Kui meil otsitakse põhjust juua ja leitakse, siis siin on sama protestidega. Täpselt nagu alkoholi tarbimine on Eestis rahvussport, on Madriidis demostratsioonidel osalemine rahvussport.

Tegelikult on mu olemine hetkel väga mugav, üli pehme voodi (ainult natukene kitsas), kaks õlupurki, millest tegin veeklaasid ning korralikult töötav internet. Viimane on Madriidis luksus. Televiisor on ka. Tervelt kahte kanalit näitab. Oma reisidel olen õppinud, et duššigeeli asemel tasub võtta kaasa seep. Esiteks on lennujaama turvakontrolle palju mugavam läbida. Pisikesed geeli purgid saavad ruttu otsa ja seepi pole ka kahju maha jätta. Kui reisida käsipagasiga ning garderoobi valik on väga ahtakene, siis on seep hädavajalik. Jah, hotellides ja hostellides on enamasti olemas, ent nad on tavaliselt miniatuursed ning jätkub hädavaevu pooleteise paari sokkide pesemiseks. Antud hetkel siis kuivavad mu pikad püksid rõdul. Toas on laminaatparket ning ma arvan, et tilkuvaid pükse pole eriti mõtet selle peal kuivatada. Ühesõnaga öö Madriidis tõotab tulla põnev...

Politsei meeleavaldust valvamas

Meeleavaldus ei-tea-mille-vastu

Koosolek?

Armastus Madriidis

Seal puude vahel on looklemas veerand Prado saba

Väsinud minionid

Kell on 15:03, sooja 24 kraadi, külm õlu ja televiisorist jalgpall... Tõeline Hispaania. Hommikul vahetasin hosteli. Nüüd on mul täpselt Puerta del Soli ja Plaza Mayori vahel väikene armas toake. Mõlemaid väljakuid peetakse tähtsamaiks Madriidis. Puerta del Sol on umbes nagu Vabaduse väljak ja Plaza Mayor meie mõistes Raekoja plats.

Hommik eelmises hostelis oli kergelt öeldes kummaline. Kuna mina jäin varakult magama, siis ma ei teagi, millal teised ruumis ööbivad inimesed saabusid. Hommikul olin igastahes esimene ärkaja. Istusin lõpuks "lobbys" ja lugesin raamatut. Check-out pidi olema kell 11.00. Vahetult enne kella 10.00 saabus üks pelgalt hispaania keelt kõnelev naine, kes hakkas koristama, siis teine naine ning lõpuks kolmas. Kell oli juba 10.50 kui küsisin hommikusöögi kohta (mul oli see tellitud) ja siis nad avastasid, et unustasid. Vabandasid, minu vähene hispaania keel, nende peaaegu olematu inglise keel ja mr. Google Translate aitasid aru saada üksteisest. Umbes 20 minuti pärast serveeriti mulle kohvi, värske apelsinimahl ja hispaania pärane soe sai. Peale seda seadsin sammud järgmisesse sihtkohta.

Kuna ma sain kingituseks Madriidi turisti bussi kaardi, siis veetsin hommikul peaaegu kaks tundi läbi Madriidi sõites. Kuigi enamike paikadega olin tutvunud varasemalt, avaldas see mulle ikka muljet. Eriti n-ö rikaste ja diplomaatide rajoon. Need väikesed, ent konservatiivse välimsega villad nägid päris head välja. Mööda sõites oli näha päris palju väikeseid koole, mille õues lapsed mängisid jalgpalli. Üks korter selles rajoonis võib maksta 8 miljonit. Jalutasin veel Plaza Mayoril kaameraga ringi ning pildistasin elu-olu ehk meeleheitel kohalikke, kes proovivad turistide arvel teenida. Seal oli väsinud Minion, Panda, kelle seest ronis inimene välja ja kes see järel kokku vajus, mitmed kummalised kujud, šokolaadi värvi langevarjurid võlts brändikaupa müümas... Langevarjurid on nad seetõttu, et kaup on laotatud valgele linale, mille kõigis neljas otstes on nöörid. Kui politsei läheneb, siis tõmmatakse nööridest süsteem kokku, valge kott selga ja liigutakse edasi. 

Minu väikene tuba on täpselt selline, mida palusin - rõdu ja tänava vaatega. Tuba number 13 ja millegi pärast mulle see number meeldib :) Madriidi südalinnas ööbides tuleb arvestada, et lärm on 24h. Õnneks pole need lällavad valvejoodikud, millega Tallinna tänavatel tihti kokkupuudet. Kohaliku õlu võib siin saada 50-60 sendi eest. Ka igasuguse singid on odavad. Kõige parem on teha sisseoste supermercado Diośt. Näiteks seal maksid erinevad suitsetatud hispaania pärased singid ainult 1 eur. Mõni natukene rohkem. Nüüd laen natukene ennast ja telefoni ning lähen taas Madriidi avastama.

Väsinud Minion

Real Madridi kodustaadion

Langevarjurid võltskaupa sättimas

Langevarjuri võltskaupa pakkumas 

Ka Madriidis on palme

Ilus hoone Madriidis

Akendeta hoone kesklinnas

Tüüpiline turistide kauplus

"Turistilõks"

Vaade minu hosteli rõdult

Pipragaas ja politsei

Hola Espana! Me gusta Madrid! Lend Madrid möödus linnulennul. Avastasin, et üliväsinuna on võimalik isegi Ryanairi "puuistmetel" on võimalik isegi magada. Või olin tõesti üleväsinud. Igal juhul lend möödus ülikiiresti. Loomulikult õnnestus mul lennujaamas ära eksida. Kõige pealt ma ei suutnud leida väljapääsu turvatsoonist ja küsisin siis tublidelt turvatöötajatelt ja  nad näitasid suuna kätte. Pärast väga pikka matka jõudsin teise terminali ning leidsin ka metroo. Ma olen siiani arvamusel, et Madriidi metroo on üks loogilisemaid. Väljudes Plaza de Espana peatuses ning hingates sooja Madriidi õhku tundsin end taas kui kodus olevat. Järgmiseks sain A-ga ilusalongis kokku, kus ta tegi pulmaeelseid protseduure.. Nüüd läks elu huvitavaks.

Kuna mu lennu kuupäevad muutusid ja ma saabusin päev varem Madriidi ning kahjuks mu hostelli aegasid ei saanud muuta, siis pidin broneerima ühe öö teises kohas. Otsisin võimalikult kesklinnas ja võimalikult odava paiga. Paik on tõesti kesklinnas. Odav ka. Aga tuba on imepisike, mõeldud kuuele inimesele. Receptsionist ei rääkinud praktiliselt inglise keelt üldse ning minu hispaania keele oskus jätab veel soovida. Hea, et A kaasas oli. Rajoon, kus hostel asub tundub olevat ka selline Kopli laadne. Isegi supiköögi ees kogunevad bomžid nägin ära. Ühe öö elan siin eeldatavalt üle. 

A-la oli täna imepisike Michael Korsi punane käekott ning enamuse sellest võttis pipragaas, mis Hispaanias tsiviilkäibes keelatud. A-l arvestavat, et võib saada trahvi aga ikka olevat turvalisem. Küsisin siis, et kas ta kasutada ka seda oskab. A: "Mulle öeldi, et lase ja jookse kiiresti eemale." Lapse vankriga? Kiiresti joosta? Eks ma siis pean talle teoreetilise kursuse korraldama pipragaasi kasutamise teemal. Praktilist igaksjuhuks ei tee. Kui ma teda bussile saatsin, siis andis ta avalikult gaasi minu kätte ja ütles: "Hoia". Järelikult siis nii keelatud see ka pole :) 

Meil oli mõnus piknik kuningalossi aias. Kohalik õlu (temal küll alkoholivaba) ja hot dogi moodi saia sisse panud andaluusia kalarõngad. Samal ajal ratsutasid kaks politseiniku mööda ning ma küsisin igaksjuhuks, et ega õlu joomine avalikult keelatud pole. A kehitas õlgu ja teatas, et ega nad siis meie pärast hobuste seljast alla hakka ronima.

Hotseli jõudes nägin ma Puerta del Solil väga palju politseinike ja kiirabisid. Julgelt seadsin sammud ühe seltskonna juurde, võtsin klubikaardi välja ja küsisin inglise keeles, et mis toimub. Selgus, et poliitiline demostratsioon ning see politseinik, kellega vestlesin arvas, et kuna rahvast vähe siis actioniks ei lähe. Sain veel targemaks ka Hispaania politsei süsteemist, mis on municipal politsei, quardia civil ja national politsei ülesanne. Selgus, et nad kõik täiesti erinevad. Lõpuks otsustasin, et olen vaesekest piisavalt piinanud ning soovisin head õhtut aga süda ja sinna platsile. Tekkis tohutu tahtmine võtta hostelist oma kaamera ning loota, et ehk saab actionit. Paraku on mul teised kohustused ees ning pean oma fototehnikat hoidma. 

Tallinn - Vilnius

Taas teel Madriidi ja taas oma saatust otsimas. Ainult, et ma ei tea, milline see saatus võiks välja näha. Millisel kujul ta üldse ilmuma peaks? Seekordne reis on erilisem kui teised. Ma olen kutsutud toredate inimeste pulma ja mitte ainult. Ma lausa pildistan selle pulma mõningaid etappe. Suur au ja vastutus.

Aastatega olen muutunud professionaalsemaks reisijaks. Oskan vaja minevaid asju kaasa võtta ja üleliigse maha jätta (enamasti). Paraku seiklused ei taha mind maha jätta. Kuigi reisi algus tõotas hoopis teistmoodi tulla... rahulikult. Minu armasa "hävituspataljoni" eest hoolitsejale asjad kätte näidatud, vajalik raamat saadud ja pakitud, asusin teele bussijaama poole. Seekord valisin Madriidi lendamiseks Vilniuse. Hinna pärast. Mul tuleb üle 100 euro odavam reis kui lennata Tallinnast. Luxexpressi bussid on ka juba peaaegu saanud teiseks koduks. Öö bussis tundus olevat täiesti talutav ja oligi. Ma loomulikult ei tea, kuidas see reisikaaslastele oli, sest mu nina on natukene nohune ning kinni ja seetõttu arvan, et norskamine oli kindlustatud. Mina vähemalt sain magada. Väikene nipp neile, kes planeerivad bussiga pikemaid maid sõita - valige eelviimane istmerida. Üpris sageli on need vabad ning võimalus luksuslikult istuda üksinda. Soovitan veel täisvillast õlasalli tekiks ning mugavat "kaelust". Minu oma pärineb ühelt Maanteeameti seminarilt. Soovitan võtta veel kaasa soojad sokid, mis varvaste otsa panna ning 9 tundi bussisõitu öösel möödub väga kiiresti.

Luxi bussis elasin kaks kõige üllatavamat hetke ka üle. Üks positiivne ja teine negatiivne. Õigemini olin nende tunnistajaks. Tallinnas teatas üks bussijuhtidest (või teenindaja) korrektselt kolmes keeles, et turvavöö sulgemine on kohustuslik ning lisas lõppu, et tuleb ise kontrollib. Tuligi, just nagu lennukis, vaatas üle. Kui ta ridade vahel liikuma hakkas, siis klõpsasid nii mitmelgi istujal turvavööd kinni ning millegi pärast olen veendunud, et enamikel jäidki need sellisesse asendisse. Mõjusväga distsiplineerivalt. Teine vahejuhtum oli juba Vilniuse bussijaamas. Üks härra ei taibanud Panorama bussipeatuses maha minna, et Varssavisse sõita ning sai bussijuhilt korralikult sõimata. Kusjuures bussijuht (olles Riias vahetunud) tundus, et antud tegelane ei osanud korralikult mikrofoni kasutada ning ennast selgelt väljendada.Vähemalt mina ei saanud aru, et Panoramas toimub ümberistumine mitte bussijaamas. Ausalt öeldes antud bussijuht sõimas vaest klienti nagu vene voorimees väsinud hobust.

Järgmine etapp "bussijaam - lennujaam". Mugavuse mõttes ostsin koos bussipiletitega transfeeri lennujaama. Kuigi Vilniuses on ka rongiga päris hästi võimalik liikuda antud vahemikus. Loomulikult suutsin korraldada paanika. Kõige pealt ma ei leidnud seda nurka ülesse, kus transfeer pidi ootama ning parasjagu klienti sõimavalt bussijuhilt ka ei saanud mõistlikke seletusi. Luxi kontoris õnneks osati suunata mind õigesse kohta. Loomulikult, mida ei olnud oli takso. Paaniliselt läksin Luxi kontorisse tagasi ja seletasin, et transfeeri pole kohal. Mul ju vaja lennujaama jõuda, mis siis, et lennuki väljumiseni on veel viis tundi. Tekkis tunne, et jään hiljaks. Aga oh üllatust. Kui tubli Luxi töötaja mu transfeeri piletit kontrollis, siis selgus, et auto ootab mind 7:10 ja selleni on veel aega... Järeldus, teinekord võiks ju vist vaadata üle info.

Lennujaamad mulle meeldivad, eriti turvakontrollid. Neis saab alati nalja. Esiteks olen tavaliselt ehteid täis nagu harakas, teiseks on mul kaasas igasugu "huvitavaid" asju. Turvakontrolli sisenedes lisasin rahulikult: "It takes time." Alustasin käevõrudest. Hetkel oli neid ainult viis, pluss kaks käekella, siis järgnes jope, kohvrist arvuti, n-ö vedelikud jumestuskreemi ja lõhnaõli näol... Lõpuks oli järg fotokoti käes. Hakates sealt asju välja võtma, ohkas tubli turvatöötaja ja palus panna terve koti kandikule. Üritasin talle viisakalt seletada, et mul on mitu tundi aega lennukile ja võin kõik asjad üks haaval ka panna lindile. Ta ilme näos oli pehmelt öeldes väljendusrikas. Teisel pool röntgenit ootas mind väga kurjanäoga meessoost isik, kes palus fotokoti avada ja vaatas selle tehnika üle. Lennujaamade turvakontrollides olen ma alati üliabivalmis aga neile ei paista see absoluutselt sobivat.

Nüüd igastahes istun mugavas nahktoolis, joon hommikukohvi ja vaatan aknast erinevaid rohelisi mehikesi patseerimas.... Ma armastan lennujaamasid...

Käekellad Eesti ja Madriidi ajaga (eeldatavasti)

Hommikukohvi Vilniuse lennujaamas