Tallinn - Vilnius

Taas teel Madriidi ja taas oma saatust otsimas. Ainult, et ma ei tea, milline see saatus võiks välja näha. Millisel kujul ta üldse ilmuma peaks? Seekordne reis on erilisem kui teised. Ma olen kutsutud toredate inimeste pulma ja mitte ainult. Ma lausa pildistan selle pulma mõningaid etappe. Suur au ja vastutus.

Aastatega olen muutunud professionaalsemaks reisijaks. Oskan vaja minevaid asju kaasa võtta ja üleliigse maha jätta (enamasti). Paraku seiklused ei taha mind maha jätta. Kuigi reisi algus tõotas hoopis teistmoodi tulla... rahulikult. Minu armasa "hävituspataljoni" eest hoolitsejale asjad kätte näidatud, vajalik raamat saadud ja pakitud, asusin teele bussijaama poole. Seekord valisin Madriidi lendamiseks Vilniuse. Hinna pärast. Mul tuleb üle 100 euro odavam reis kui lennata Tallinnast. Luxexpressi bussid on ka juba peaaegu saanud teiseks koduks. Öö bussis tundus olevat täiesti talutav ja oligi. Ma loomulikult ei tea, kuidas see reisikaaslastele oli, sest mu nina on natukene nohune ning kinni ja seetõttu arvan, et norskamine oli kindlustatud. Mina vähemalt sain magada. Väikene nipp neile, kes planeerivad bussiga pikemaid maid sõita - valige eelviimane istmerida. Üpris sageli on need vabad ning võimalus luksuslikult istuda üksinda. Soovitan veel täisvillast õlasalli tekiks ning mugavat "kaelust". Minu oma pärineb ühelt Maanteeameti seminarilt. Soovitan võtta veel kaasa soojad sokid, mis varvaste otsa panna ning 9 tundi bussisõitu öösel möödub väga kiiresti.

Luxi bussis elasin kaks kõige üllatavamat hetke ka üle. Üks positiivne ja teine negatiivne. Õigemini olin nende tunnistajaks. Tallinnas teatas üks bussijuhtidest (või teenindaja) korrektselt kolmes keeles, et turvavöö sulgemine on kohustuslik ning lisas lõppu, et tuleb ise kontrollib. Tuligi, just nagu lennukis, vaatas üle. Kui ta ridade vahel liikuma hakkas, siis klõpsasid nii mitmelgi istujal turvavööd kinni ning millegi pärast olen veendunud, et enamikel jäidki need sellisesse asendisse. Mõjusväga distsiplineerivalt. Teine vahejuhtum oli juba Vilniuse bussijaamas. Üks härra ei taibanud Panorama bussipeatuses maha minna, et Varssavisse sõita ning sai bussijuhilt korralikult sõimata. Kusjuures bussijuht (olles Riias vahetunud) tundus, et antud tegelane ei osanud korralikult mikrofoni kasutada ning ennast selgelt väljendada.Vähemalt mina ei saanud aru, et Panoramas toimub ümberistumine mitte bussijaamas. Ausalt öeldes antud bussijuht sõimas vaest klienti nagu vene voorimees väsinud hobust.

Järgmine etapp "bussijaam - lennujaam". Mugavuse mõttes ostsin koos bussipiletitega transfeeri lennujaama. Kuigi Vilniuses on ka rongiga päris hästi võimalik liikuda antud vahemikus. Loomulikult suutsin korraldada paanika. Kõige pealt ma ei leidnud seda nurka ülesse, kus transfeer pidi ootama ning parasjagu klienti sõimavalt bussijuhilt ka ei saanud mõistlikke seletusi. Luxi kontoris õnneks osati suunata mind õigesse kohta. Loomulikult, mida ei olnud oli takso. Paaniliselt läksin Luxi kontorisse tagasi ja seletasin, et transfeeri pole kohal. Mul ju vaja lennujaama jõuda, mis siis, et lennuki väljumiseni on veel viis tundi. Tekkis tunne, et jään hiljaks. Aga oh üllatust. Kui tubli Luxi töötaja mu transfeeri piletit kontrollis, siis selgus, et auto ootab mind 7:10 ja selleni on veel aega... Järeldus, teinekord võiks ju vist vaadata üle info.

Lennujaamad mulle meeldivad, eriti turvakontrollid. Neis saab alati nalja. Esiteks olen tavaliselt ehteid täis nagu harakas, teiseks on mul kaasas igasugu "huvitavaid" asju. Turvakontrolli sisenedes lisasin rahulikult: "It takes time." Alustasin käevõrudest. Hetkel oli neid ainult viis, pluss kaks käekella, siis järgnes jope, kohvrist arvuti, n-ö vedelikud jumestuskreemi ja lõhnaõli näol... Lõpuks oli järg fotokoti käes. Hakates sealt asju välja võtma, ohkas tubli turvatöötaja ja palus panna terve koti kandikule. Üritasin talle viisakalt seletada, et mul on mitu tundi aega lennukile ja võin kõik asjad üks haaval ka panna lindile. Ta ilme näos oli pehmelt öeldes väljendusrikas. Teisel pool röntgenit ootas mind väga kurjanäoga meessoost isik, kes palus fotokoti avada ja vaatas selle tehnika üle. Lennujaamade turvakontrollides olen ma alati üliabivalmis aga neile ei paista see absoluutselt sobivat.

Nüüd igastahes istun mugavas nahktoolis, joon hommikukohvi ja vaatan aknast erinevaid rohelisi mehikesi patseerimas.... Ma armastan lennujaamasid...

Käekellad Eesti ja Madriidi ajaga (eeldatavasti)

Hommikukohvi Vilniuse lennujaamas