On the road again...: Kultuur ja praktika

Nüüd olen ma ametlikult jõudnud jõevähi staatusesse. Madriidi päike on isegi aprillis intensiivne. Dušši alt tulles olin sunnitud imetlema oma keha ilusat puna-valget kontrasti. Minu õnneks olen paar korda elus jõudnud selleni, et kogu see punane värv kipitab ning millegi pärast mäletan, et see oli isa talu taga soos kalal käiguga. Tegevus, millest loobusin juba lapsepõlvel. Kalal käies on kaks negatiivset asja - palju sääski ja ma pidin pidevalt vait olema. Viimane on siiani minu jaoks suhteliselt raskesti saavutatav olek.

Tegelikult möödus mu õhtu täiesti kultuurselt. Külastasin Museo del Pradot. Selle muuseumi külastamine oli mul meeltes aastaid mõlkunud, ent teoks sai alles nüüd. Madriidis on mitmed muuseumid umbes kaks tundi enne sulgemist tasuta. Loomulikult kindlatel päevadel. Otsustasin võimalust kasutada. Tegelikult soovitas A minna Museo Reina Sofiasse aga Pradol algas happy hour tund aega enne Reina Sofiat ning ta jäi mulle teele ette. Kui ma nägin muuseumi külastada soovijate hordi ning end järjekorra lõppu seadsin, arvasin, et järjekord minuni küll ei jõua. Saba liikles läbi Prado juures oleva pargi mööda kõnniteid nagu madu ja oli väga väga pikk. Turvalisust tagasid neli automaatidega politseinikku. Viiendat nägin muuseumi sissepääsu lähedal künkal uhkelt seismas. Inimesed järjekorras oli viisakad, keegi ei trüginud, ei olnud vihane. Kell 18.00 hakkas see ussi saba sissepääsu poole liikuma ning juba 10 minutit hiljem oli mul tasuta pääse käes ning liikusin maja nurga taha uue ukse juurde, milles tuli läbida turvakontroll. Minu õlakott lasti taas röntgenist läbi. Ise liikusin väravast läbi. Lennujaama tunne tekkis.

See kaks tundi, mida veetsin Prado muuseumis, jäi väga lühikeseks. Rubensi tööde väljapanekuni ma ei jõudnudki. Samas nägin ma Raphaeli, Düreri, Jose de Madrazo y Aguado jt. töid. Kuna Prados pildistada ei või, siis toksisin oma roosa nutipliiatsiga telefoni märkmeid ja mõtteid. Mõned maalid ja skulptuurid mõjusid eriti jõuliselt. Näiteks Giovanni dal Porte "Seitse vabameelset kunsti". Antonio Campi "Pühak Jerome", Düreri "Eve" ja "Adam",Juan Antonio Ribera "Allegory of Dawn" ja "Allegory of Summer". Tegelikult on need ainult mõned tööd, mille vaatamist nautisin. Õnneks on Pradol väga hea koduleht, millel teosed üleval ja see annab suurepärase võimaluse täiendavalt uurida. Järgmine kord Madriidi tulles, oskan juba hoopis teise pilguga vaadata. Prado muuseum lisandus vaieldamatult minu üheks lemmikuks. Lisaks sellele, et mulle meeldib klassikaline kunst, on sellel ka üks hoopis olulisem aspekt. Fotograafiaga tegeledes õpib neid töid analüüsides väga palju. Kompositsioon, värvid, ideed, paigutused. Näiteks Vincente Lopes-Portana maal, andis mulle paar ideed, kuidas teha maastiku taustal porteed.

Kultuurilistelt teemadelt tulla praktilisse maailma, siis mu lahtise rõdu taga kostub lisaks tänava häältele ka taevased hääled. Just täna on otsustanud helikopterid lennata üle linna. Võimalik, et kuskil on pingviinide paraad või mõni demostratsioon. Proovin end tugeva tahtejõuga actionist eemale hoida. Nii põnev ju on uurida, kus ja mis toimub. Madriidis käies olen sattunud demostratsiooni pildistama, milles tekkis vastuseis inimeste ja politsei vahel. Päris huvitav oli jälgida, kuidas Madriidi politsei töötas. Kusjuures siis kõige suuremad provotseeriad olid ajakirjanikud, kel mikrofonid ning kaamerad käes. Rahvahulgast eemaldati suht kiiresti juhtoinad. Madriidis on tegelikult iga päev demostratsioonid ja protestid. Kui meil otsitakse põhjust juua ja leitakse, siis siin on sama protestidega. Täpselt nagu alkoholi tarbimine on Eestis rahvussport, on Madriidis demostratsioonidel osalemine rahvussport.

Tegelikult on mu olemine hetkel väga mugav, üli pehme voodi (ainult natukene kitsas), kaks õlupurki, millest tegin veeklaasid ning korralikult töötav internet. Viimane on Madriidis luksus. Televiisor on ka. Tervelt kahte kanalit näitab. Oma reisidel olen õppinud, et duššigeeli asemel tasub võtta kaasa seep. Esiteks on lennujaama turvakontrolle palju mugavam läbida. Pisikesed geeli purgid saavad ruttu otsa ja seepi pole ka kahju maha jätta. Kui reisida käsipagasiga ning garderoobi valik on väga ahtakene, siis on seep hädavajalik. Jah, hotellides ja hostellides on enamasti olemas, ent nad on tavaliselt miniatuursed ning jätkub hädavaevu pooleteise paari sokkide pesemiseks. Antud hetkel siis kuivavad mu pikad püksid rõdul. Toas on laminaatparket ning ma arvan, et tilkuvaid pükse pole eriti mõtet selle peal kuivatada. Ühesõnaga öö Madriidis tõotab tulla põnev...