Maini jõe teine kallas tundus ahvatlev. Ikkagi Frankfurt algab sealt. Mulle küll öeldi rõhutatult, et Frankfurt on SUUR linn, ent teiselt kaldalt vaadatuna tundus see justkui väikene külake. Kuna käesolev reis on lihtsalt hetkes olemine, siis otseselt midagi ei planeeri vaid kulgen.
Seadsingi sammud silla suunas. Esmane mulje Frankfurtist oli kerge pettumus. Ei mitte ühtegi silti, et Frankfurt algas, ainult üks kulunud vapiga verstapost, mida ehk tinglikult võiks alguseks lugeda. Jõe kallas oli veel külalikum kui Offenbachis. Põld ning selle juures punase risti kogumiskast. Vapralt jalutasin edasi ning põld hakkas asenduma saksa väikekondanlike majadega. Igal pool tundus olevat kurikuulus "ordnung". Inimesi liikus vähe. Ühel hetkel märkasin, et kõrvatänava lõpp tundub teistsugune. Oh üllatust, trammitee! Tramm number 11 sõitis samuti. Järelikult vist ikka olen Frankfurdis. Otsetee takistas jõgi. Ma ometi olin juba korra ületanud Maini. Läheduses oli jalakäijate sild üle selle, ent otsustasin jätkata jalutamist trammitee kõrval oleval väikekondalikul alleel. Järgmine punkt minu vastas - biojäätme puhastusjaam koos oma võrratute lõhnadega. Liikusin edasi.
Teerist, milles tuli valik teha. Otse tundus, et tee viib mööda jõe äärt kaugustesse. Paremale sild üle jõe. Tagasi trammitee, vasakule silt "Offenbach". Valik ostus lihtsamaks, esiteks silt "Offenbach" ning ka trammitee pöördus sinna. Kui tekib S.O.S olukord saan alati istuda trammile ning sõita 0 punkti tagasi. Kui militaarromantikaga tegelesin, siis üks reegleid oli, et eksides mine tagasi sinna, kus teadsid enda asukohta. Lisaks mu orienteerumisoksused maastikul ja linnades on kordades paremad kui siseruumides. Väljas saab kasutada sellist toredat asja nagu suuna taju. Silt "Offenbach" ning loogika toetasid valikut. Siit algas minu odüsseia.
Kõnnin, ei ühtegi silda aega silti. Kõnnin veel - ei midagi. Nüüd tean vähemalt, kus Frankfurdis asub Tesla, Lexuse, Citröeni ning teiste autode poed või esindused. Üks üksik McDonalds samuti. Täielik tööstusrajoon. Autot kihutavad mööda, mõni üksik tramm, jalgratturid ning üks eksootiline jalakäia - mina. Vähemalt kõnniteed olid. Otse ees kaugustes kõrge maja. Kuna Tallinna algusaastatel oli Pika tänava kirik majakaks, siis see suur kõrge maja võib samuti hetkel olla. Eemal paistab sild. Jõuan selleni. Pettumus. Tegu on raudtee sillaga. Palju graffitit. Uhket graffitit. Justkui nagu kunstimuuseumis oleks. Üks "kunstnik" parajasti töötab pildi kallal. Laseb aerosooli pudelist värvi. Taganeb, vaatab erinevate nurkade alt, laseb värvi edasi. Sillal võtan hetkes aja maha. Mõtlen analüüsin.
Graffitiga soditud tänava sildilt paistab õrnalt kiri "Off..." ja kui pilgu pööran, siis näen kahte suurt kaart. Puhas blondiini loogika ütleb, et sellised kaared saavad ju olla ainult jõe sildadel. Sean sammud sinna. Jõuan kaarteni. Ongi jõgi!!! Asun ületama. Trassil sõidavad suured rekkad, vibratsioon. Kõhe tunne. Mõtlesin, et teen silla keskelt pilti. Proovin. Päike kõrvetab. Vibratsioon kõigutab. Loobun, liigun edasi. Sillalt alla tulles näen töömeest, kes teeb suitsu. Küsin: "Entschuldigen Sie bitte. Offenbach zentrum dort?" ja näitan käega suunda. Saades jaatava vastuse liigun mööda jõe äärt edasi.
Sobiv pink. 10 minutit joogi pausi. Kuumast päikesest tunnen, kuidas organism on hakkanud kuivama. Üks tüüpilisi tunnuseid on käed lähevad paiste. Jalad tunduvad vatist ning talla alused lirtsuvad. Kas tõesti vesivillid? Alustan käimist. Esimesed rasked sammud. Eemal paistab uuselamu rajoon. Vaja selline jõuda. Korraga vasakult kummalised meie pilpaküla meenutavad aiakesed, mingid paar vagunit. Paremal pool jõekallast uuselamu rajoon, pilpaküla taga samuti. Tikutopsi suurustes aiakestes on näha lähis-ida välimustega mehi chillimas.
Jälle sild! Leian vaba jõe äärse pingi, joogipaus. Ohkan. Paljudest sildadest veel pean mööduma enne kui sihtpunkti jõuan? Jalad mind ei armasta enam. Selle eest herilased (või mesilased) armastavad. Järsku on neid lausa kolm tükki, kes proovivad minuga sõprust sõlmida. Vaevalt, et mu Chaneli parfüümi hetkel enam tunda on. Olen juba 4h järjepidevalt peaegu lõunamaa päikese käes kõndinud. Vaatan ringi, järsku taipan - sama sild, millelt oma rasket ristiretke alustasin. Järelikult läbida jäänud distants on lühikene.
Ometi tundub iga meeter justkui piin. Tallad lirtsuvad edasi. Tahan mineraalvett. Vahepeatus tuleb teha Lidl-s. Tean kui sihtkohta jõuan, siis ei tõuse. Kodus avastan, mineraalvee pudelitele on kirjutatud - still. Pettumus. Lohutan, et õnneks on naatriumi sisaldus suur. Dušši alla minnes selgub, et mul on joodiku päevitus. Jalad tantsivad jenkat. Panen kaks nahkpatja jalgade alla, et paremini magada. Surisevad, takistavad uinumist. Lõpuks väsimus võidab. Öösel ärkan ülesse, nina kipitab. Lähen vannituppa. Nina on üleni punane - kõrbenud. Õhtul ei täheldanud kõrvalekaldeid oma naha värvis. Määrin rasvast kreemi. Jõuan järeldusele, et päikeseprillid olid ninale liiga lähedal ja sealt peegeldas päikese valgust. Rohkem kaebusi pole.
Kui õega rääkisin oma esialgsest kavast, mida tahan teha, siis ta nii lahkelt teatas: "Frankfurdi kesklinna on ainult kolm tundi jala kõndida..." Ei aitäh, rongid ka liiguvad ning mul on isegi nüüd Deutsche Bahni app.
Vaade Frankurti eeslinnas Maini jõele.
Kummaline veelind. Oma kujult, suuruselt ja välimuselt jääb täpselt pardi ning luige vahele. Samas pole ma orintoloog.
Graffiti "kunstnik" töötamas. Pilt on udune, sest tegin kiiresti kõndimise pealt.
No comments:
Post a Comment