Väikene tüdruk kõnnib paljajalu käes suurem Schultüte kui ta ise. Kõrval ema, kes on mahutanud oma õlgadele kaks seljakotti ning käekõrval väiksem õde. Idiülliline saksa väikelinn. See oli üks väheseid hetki, mida Offenbachi kesklinnas Saksamaaga siduda. Kesklinnas oli palju lähis ida taustaga inimesi, kes rääkisid omavahel erinevaid keeli. Saksa keelt kuulsin vähe. Enamik pargipinke olid sarnase taustaga meeste poolt hõivatud. Keset tööpäeva? Kõigil ei saa ometi ühel ajal puhkus olla? Kas nad üldse tööl käivad? Kui liikusin imepisikesest kesklinnast väljapoole, siis keeleline olukord muutus. Pargipingid mitte. Saksa keelne jutt hakkas domineerima.
Kesklinnas kohe Marktplazi juures oli kirik, millel silt "tasuta". Evangelische Stadtkirche oli väikene, tagasihoidlik. Seintel näitus erinevatest kuulsate teoste plakatitest, mis aja jooksul Offenbachis esitlusele tulnud. Justkui Tšehhovi novellist välja astunud istus kirikus daam koerakesega. Ta uuris, kus ma pärit olen. Kui ütlesin, et Eestist, siis daam uuris, kas ma Venemaad ei karda. Tema ei julgevat minna isegi Ostsee (meie mõistes Läänemeri) äärde siin Saksamaal puhkama. Venemaa olevat liiga lähedal. Daam rääkis, et ta käib nädalas korra vabatahtlikuna kirikus tööl.
Kõndisin Maini jõe ääres sain teada, et teisel pool kallast asub juba Frankfruti eeslinn. Eemal nägin ühte silda, mis Offenbachi ühendab linnaga. See teine kallas tundus minu jaoks ahvatlev ja täna plaanin sammud sinna seada.
Offenbachi kesklinn
Isegi Offenbachis on jehoova tunnistajad oma vahitorniga valves.
Vaated kesklinnast
No comments:
Post a Comment