Zombina istun Offenbach Osti kohvikus ning mõtlen möödunud ööpäevale tagasi. Ainsad uneminutid olid kahes lennukis. Kuna mul on ääretult huvitav oskus - jääda transpordist maha, siis otsustasin öösel mitte magada. Enne kolme oli vaja lennujaam liikuda. Varasemast elust on kogemus kontrollida väljuvaid lende turvakontrolli läbimise aja arvestamisel. Seekord näitas lennuplaan lühikeste vaheaegadega nelja Antaalia lendu!!! Seljakotiga lennujaama sisenedes märkasin masse check-ini tegemas. Turvakontrolli oli tekkimas järjekord. Uued "tuumareaktorid" paistsid töötavad täisvõimsusel. Kui läbisin turvaväravat, hakkas see kisama. Oma andmetel oli kogu metalli ja muud kahtlased asjad koos seljakotiga kasti jätnud. Selgus, et pisteline lõhkeaine kontroll. Ju ma siis nägin oma punase litritega T-särgi, teksade, Barbie dressipluusi, kahe patsi ning punaste küüntega välja kui kahtlane element. Lõhkaine kontrolli tegi võttis paberiga kätelt ja tennistelt proovi. Tennised on muidugi sellised, kus kõik kassi karvad haakuvad magnetina. Need kassikarvaksed armastavad eriti kummikindaid.
Turvaalal olev lennujaama melu läks järjest suuremaks. Kaos ja katastroof koos. Kisavad, jooksvad lapsed, kerges joobes daamid, bohuistlikud õllekõhtudega mehed. Enamus ühe kindla rahvuse esindajad, kes minule teadaolevatel andmetel toetuvad sellisel "võluasjale" nagu TTT. Tuttavaid nägusid nende hulgas leidus. Õnneks mu lend Riiga läks 5A väravast, mis asub allkorrusel. Seal oli esialgu vaikus ja tühjus. Ainult kaks tumedanahalisemat neiut istusid oma kohvritega. Ühel neist suured võtsid Chaneli kõrvarõngad, sügisküber, paksud karupükste moodi asjad ja talvepüksid. Hiljem istusid nad lennukis minu kõrval reas ning passidel oli kirjas "Made in Turkey".
Järsku ütles lennuki kapten läbi valjuhääldi, et üks programm ei lähe tööle ning vaja on teha restarti. Mõtlesin koheselt oma tööarvuti restartidele, mis tihti lõpevad IT-abisse helistamisega. Huvitav, kellele nemad helistasid? Kuna uksed olid sulgunud, siis välja ka ei saanud. Õnneks rahvas oli rahulik. Õnneks reis Riiga on lühikene - 35 minutit ning kui peaks midagi arvutiga taas juhtuma, siis ehk jõuab enne maanduda. Kapten hoiatas, et restart võtab kümme minutit ja mõnda aega on lennuk pime. Loogiline ju. Kui arvutile restarti teen, siis see ka ju korra pime. Vähemalt nüüd tean, mis tunne on viibida restarti tegevas lennukis.
Kui võrrelda Riia ja Tallinna lennujaama, siis esimene on räpane. Koristamata. Tallinna lennujaam tundub seevastu OCD käes kannatavat. Kuna lennuk 15 minutit hilines, siis pidin seal alla tunni olema. Järgmine samm Frankfurt am Maini lennuk. Minu seljakotil on hetkel kolm stickerit - vere grupp, roosa kiri "Behind every successful woman is herself" ja eesti lipp. Frankfurti lennuki noorukene stjuardess suhtles minuga eesti keeles. Äärmiselt meeldib. Sattusin istuma otse propellerite juurde akna alla. Tavaliselt pean üheks halvimaks kohaks. Just müra tõttu. Seekord vedas, suure osa lennust üks laps karjus meeleheitlikult. Ma mõistan, et kui laps 10 või 15 minutit jonnib, vahel isegi 20 minutit aga praktiliselt terve lennu aja. Propellerite müra summutas, kuid igakord kui oma valveunest ärkasin, oli kisa. Alles lennu lõpus saabus vaikus.
Lend jõudis Frankfurti natukene enne üheksat, ent lennujaamast sain välja alles kell 11.00! Ok, mul pole kiire. Kõige pealt lennukilt väljumine ja sisenemine bussi, mis viis terminali. Frankfurdi lennujaama melu oli huvitav. Need bussid, kohvritega kärud, ohutusvestidega tüübid, mingid china konteinerid jne... kõige lõpuks veel politsei poolne dokumendi kontroll. Minu ID-kaarti isegi praktiliselt ei vaadatud. Järgimine etapp oli pagasi ala läbimine ja väljumine. Kuna ma saksa keelt räägin, silte jätkus, siis seekord ei eksinudki ära. Ma olen suutnud isegi Tallinna D-terminalis viimaselt laevalt suletud alale sattuda ning ihuüksinda ringi vaadata, et kuidas nüüd välja saab. Kuna mul äraantavat pagasit polnud, siis jalutasin deklareerimist mitte vajavast koridorist läbi. Seal seisnud kaks politseinikku ei reageerinud kuidagi. Järeldus: ainult Eestis olen kahtlane :P
Otsisin informatsiooni putka ülesse ning teatasin kõige siiramalt, et olen siin esimest korda ja internet keeldub adekvaatset infot sõidupiletiest andmast. Infopunktis istuv mees soovitas kollasesse bussi istuda ning sõita Terminal 1, kus on Deutsche Bahni ja regionaalrongide jaam. Sõit sinna kestis üle kaheksa minuti. Läksin, aga jaama ei leidnud. Ühe perrooni Offenback Ost leidsin ülesse. Seal oli meie R-kioski laadne kauplus, kus töötavalt noormehelt küsisin infot piletite kohta. Tema vastas: "Tegelikult ronge kontrollitakse harva. Sõitke ilma." Kuna see vastus mind päris ei rahuldanud, siis saatis ta mu ülesse, kus oli piletite infopunkt. Võtsin esialgu ühe pileti Offenbachi Osti, kuhu peaksin täna kella 16:00 jõudma. Loomulikult rong hilines ja oh üllatust seal oli tätoveeritud lõunamaise välimusega kontrollid, kes küsisid piletit.
Enamus rongi sõidust toimus maa all. Hetkel istun Marktplazi peatusest väljudes ning maa peale tõustes jaama kõrval asuvas türgi stiilis kohvikus. Suur cappucino siin odavam kui Eestis, saiakesed enam-vähem sama osad, ent osad on odavamad. Kell on ka vale. Kui meil on kell juba 13:00 saamas, siis siin alles 12:00. Selline asi nagu tasuta wifi on siin utoopia. Kogu senist aega kokkuvõttes võin julgelt väita: "Offenbach ja Frankfurt - siin ma olen!"
![]() |
Selline näeb seest välja restarti tegev lennuk :P |
No comments:
Post a Comment