Sarvesaiakeste linn

Zürich - suurim linn Šveitsis ja ma suudan end siin linnas elamas kujutada. Ühesõnaga mulle siin meelib, sest ta on midagi Madriidi ja Tallinna vahepealset. Šveitsi looduski meenutab paljuski meie oma ja ilma kohta võib hetkel öelda: "Tere Eesti suvi" Tähendab selline mõnus seenekat on sadanud päev otsa. Üllataval kombel see mind ei häiri. Ainus häiriv asi on taaskord interneti nappus. Õnneks Starbucks aitab!

Kõigil, kes siia riiki satuvad soovitan proovida rongisõitu. Tõsiselt, see on omaette elamus. Rongiliikluse ülesehitus on ka suhteliselt loogiline. Kahekordsed rongid on regioonide vahelised (meie mõistes maakonnad vist) ja ühekorruseline on kohalik rong. Rongi perrooni juurde on märgitud tsoonid: A - 1 klass, B ja C - 2 klass ning D - restorani vagun. Kui ma täna Zürichisse sõitma hakkasin, siis loeti sõnad peale, isegi see, kuidas telefoni kasutada! Juhul kui juhtub midagi. Oma elus olen õppinud, et teatud jõustruktuuride esindajatega ei tasu vaielda. Nendele tuleb jätta alles illusioon, et kuulad neid ja siis teha nii nagu ise soovid! Mis minuga ikka saab juhtuda ühes kultuurses Euroopa linnas? Ok, saab küll - ma ei eitagi, et oskan igasugu seiklused ja sekeldused automaatselt ülesse leida. Samas saan ma enamasti tagasjärjed ise likvideeritud. Süütud rohelised silmad, blondid juuksed ning siiras naeratus aitab alati.

Zürichi tuntumaid "vaatamisväärsusi" on Bahnhof Strasse ehk raudteejaama tänav. Sellele tänavale on koondunud enamik luksusbrändide poode - Chanel, Louis Vuitton, Prada... Kõik minu lemmikud, kui ainult oleks võimalik shopata! Vaateakendest sisse piilduses märkasin enamikes poodides ülikondades meesmüüjaid! Mõned isegi soliidses vanuses 40+ jne.. Vanalinna võib võrrelda Tallinna omaga, kuid juurde tuleb lisada suurust ja värve ning rohelust. Mida rohkem ma ringi rändan, seda enam jõuan järeldusele, et ükskõik kui turvaline, kena ja väike Eesti poleks, on tegu ääretult depressiivse ning "poriloiku" peitunud enesekeskse riigiga.

Mulle meeldib, et Šveits pole kaasa haaratud sellest suurest euromaaniast ning neil on ikka veel oma raha. Kui vaadata selle riigi ajalugu, siis nad on suutnud säilitada ja jälgida neutraliteedi poliitikat. Isegi sellises suures konfliktis nagu II maailmasõda. Igal sammul on märgata, et rahvas on uhke oma riigile. Punased valgeristiga lipud lehvivad igal pool. Minu meelest oli ka Eestil võimalus saada põhjamaade Šveitsiks, enne seda kui end eurole maha müüs. Hetkel peame loivama kaasa suurte riikide kahjulike sammudega. Muinasjutud turvalisusest, elatusstandardi tõusust jäävad väga pikaks ajaks ilusaks kuid kättesaamatuks unistuseks. Nii kaua kui EL lõunariikides asjad korda ei saa ning riik on sunnitud sinna raha suunama, meil midagi ei muutu. Paraku need riigid võib lootusetult maha kanda. Ükskõik, milliseid ettekäändeid või selgitusi euro kasulikusest tuuakse, tunduvad nad mulle otsitud põhjustena. Lihtrahvale räägitakse tihti, et nüüd on lihtsam reisid. Kas tõesti? Reisimise hinnad on kõrged. Kui Eestis otsides lende või hotelle Euroopas saab tunduvalt kallimad hinnad kui näiteks Saksamaal või Šveitsis otsides. Kui liikuda mõnda rahvusliku valuutaga riiki, siis saab enamustes kohtades siiski kaardiga maksta ning ära jääb tülikas rahavahetus. Üks absurdne etteääne on veel eurotoetused? Aga nende toetustega kaasnevad eeskirjad ja euronormid? EL-i poolt pandud piirangud? Schengeni teemad on teistmoodi. Need võimaldavad vaba liikumise, kitsendamata edasist üldist arengut. Kahju on sellest, mis oleme lasknud oma väikese Eestiga teha. See on ka üks põhjuseid, miks ma juba aastaid valimas ei käi - minu n-ö hääl ei maksa midagi. Meie valmissüsteemis tähendab see lihtsalt ühte statistika numbrit. Kui ma pean juba "statistika" olema, siis ma valin ise milline...

Šveitsi reisides tuleb võtta kaasa sobiv pistik, sest nende omad ei vasta paraku meie standardile. Õnneks nendes kohtades, kus mul vaja on olla olnud, on leidnud see vahele käiv lüli. Rahvas ise on siin sõbralik ja abivalmis. Zürichis räägitakse saksa keelt, kuid tihti tuleb neile meelde tuletada: "Bitte sprechen sie deutch!"... ehk nende kohalikust dialektist on raske arusaada.  Kui aga pöörduda saksa kirjakeeles inimeste poole, siis saab ka arusaadava vastuse. Veel on enamik tualette koodiga ning selle saab klienditeenindaja käest. Toit on hea maitsega ning üldiselt söödav. Ainus mure on selles, et mina olen harjunud sööma suhteliselt palju puu- ja juurvilju. Kui Saksamaal müüdi iga nurga peal vorstikesi, siis siin tunduvad ülimalt populaarsed sarvesaiakesed.

Mees mustas ja kass Lena

Nüüd olen ma ka Šveitisi raudteega sõbraks saanud. Enamuse tänasest päevast veetsin rongides. Kõige pealt Coppetist (Versoixist edasi üks väike linn) sõitsin Berni. Peale mõne tunnist nauditavat jalutamist ja kolme erineva kohviku külastamist viis mu tee edasi  väikelinna Frauenfeld. See on nüüd paar päeva minu staap.

Siia kutsus mind üks "mees mustas ülikonnas". Kohtusime Bernis - Šveitsi pealinnas. Kuigi sellest riigist on rohkem tuntud erinevatel põhjustel Zürich, Geneva, Lausanne on siiski pealinnaks Bern. See tähendab karude linna ning ka minu võõrustaja näitas kus elavad need loomad. Tõesti elus karud, keset asulat, jõe ääres! Mulle torkas eelkõige silma tohutu ehitamine ja restaureerimine. Igal pool olid kraanad, pakendatud majad. Kolm kohvikut kus käisime olid väga erinevad, Esimene neist asus Aare jõe ääres, vaatega linnale ja linna taga asetsevale kõgendikule (meie mõistes mäele). Lähedalt läks sild, millele oli võrk piirdeks peale pandud, et takistada enesetapjaid alla hüppamast. Mina oma suures humaansuses leian, et kui nad ikka tahavad hüpata, siis nad ka selle võimaluse leiavad ja miks üleliia keeruliseks kõike muuta. Teine kohvik oli justkui 20ndate aastate Hollywoodi filmist, lühtrite, küünlavalguse, uhke saaliga... Tundsin, et see koht on justkui minule loodud. Kolmas oli tühipaljas raudteejaama kohvik, sest rongini oli aega. Küll aga tundus raudteejaam olevat omaette haldusüksus. Seal olid kõik erinevad äririigid esindatud, alates soliidsest pangast ja lõpetades Vero Moda poega. 

Frauenfeldis tervitas mind punase-halli-valge kirju kass Lena, kes praegu lööb mõnusalt nurru minu jalgade juures voodis. Vaikus, rahu ja rohelisus ilmestab seda paika. Täiesti nauditav oli istuda aias laua taga, juua klaasikene viskit ja rääkida viimastest rahvusvahelistest kriisidest ning skandaalisdest. 

Genf ja tema veidrused

Genf – rahvusvaheline, rikaste ja kummaliste inimeste linn. Genfi raudtee jaamast väljudes märkasin kirjut konteinerit, millel asetses turismi info märk. Kuigi ma üritan tavaliselt selliseid ametlikke kohti vältida, siis puhtalt selle disaini tõttu sisenesin. Seinad olid täidetud erinevate voldikutega, mida võis vabalt võtta. Leti taga olev noormees vastas järjekorras turistide küsimustele, kus mida leida ja muretses, et kas nad ikka ööbimise on leidnud. Jõudsin järeldusele, et Genf armastab turiste ja see leidis igal sammul kinnitust. Mida rohkem ma jalutasin, seda enam sain aru, et mulle meeldib see linn. Siia tulen tagasi, et osta endale hea kell. Ma olen veendunud, et minu tulevane käekell peab pärinema just siit! Oma ettekujutustes ööbin mõnes heas hotellis, näiteks Four Seasons, jalutan Rue de Rhone ja Rue Robert-CEARD tänavatel luksus brändide poodides, naudin tänavakohvikus vaadet mägedele.

Jälle torkasid mulle silma kallites ülikondades mehed, kes sõitsid jalgratastel. Lisaks sellele veel märkasin, et Genfis on tavaks võtta oma võileivake või salatike ja istuda tänaval pingile ja süüa. Kuigi vabaõhu kohvikud tundusid olevat levinud, leidus rohkem rahvast tänavatel pinkidel või järve kaldal söömas. Kesklinnas murul magavad inimesed ei häirinud kedagi. Joobes ja lärmavad isikud puudusid linnapildist, isegi elus politseinike kõndimas ei märganud. Küll aga leidsid mu taas ülesse veidrikud.

Kui ma järveveel nautlevaid luikesid pildistasin, siis tuli minu juurde üks musta nahavärviga noormees, kes hakkas uurima, kust kohast pärinen. Kui ma ütlesin: „from Estonia“, sain vastuseks: „Australia. I know where it is“. Jätsin talle selle arvamuse. Järgmiseks avaldas ta oma vigases inglise keeles, et ta tahab mulle järgneda sinna, sest ei olevat kaks nädalat tööd teinud ja elab tänaval. Kuna ma muinasjutte ei usu, siis seletasin kui kõle, külm ja vastik koht on see Estonia, mis asub in Australia, siis vaesekesel kadus igasugune isu reisimise järele.

Teine veidrik, keda ma kohtasin oli elegantselt kuid veidi kummaliselt riides vanadaam oma kuue aastase labrador-krants Nemoga. Tema istus ühel pargipingil ning märgates, et ma läheduses olevaid hooneid pildistan, leidis vajaliku oleva suhelda. Inglise ja saksa keele oskus oli küll väheldane aga oma koera sai ta mulle tutvustatud ning ülejäänud pikk tekst oli prantsuse keeles. Ma naeratasin aeg-ajalt kergelt kohtlaselt ja lasin tal jutustada. Pensionärid ju on tavaliselt suhtlusvaeguses ning ühe heateo võib teha päevas.

Kolmas veidrik oli tagasi teel raudteejaama Starbucksi ees. Tädi astus minu juurde, teatas puhtas inglise keeles, et kuna on sõjaseisukord, siis kuulub ühinenud rahvaste organisatsiooni nimel mu kaamera registreerimisele ... ja veel midagi ning lõppu lisas: „Thank you, madam“ ja lahkus... Ok, nüüd ma siis tean, et viibin linnas, mis on rahvusvahelises kriisis ning mu kaamera on määruste järgi registreeritud!

Jalutades vanalinnas jõudsin Chathedrale Saint-Pierre juurde, mida peetakse kogu maailmas protestantide tähtsaimaks kirikuks. See on tegelikult hetkel ainus koht, mille olen leidnud tasuta sissepääsuga. Kui tavaliselt on kirikutes pildistamine keelatud, siis seal oli see vastupidi ning arvukad turistid pildistasid kõike, mis vähegi võimalik. Väikene harakas nagu ma olen, siis minule meeldisid eelkõige värvilised vitriinid ja läikivad oreliviled.

Märkasin veel Genfis parkides mängivaid täiskasvanuid. Näiteks viskasid nad ketast, siis üks mäng oli golfikeppide taoliste asjadega. Minu jaoks oli just hämmastav see, et nii mõnigi neist kandis ülikonda või kostüümi. Näis nagu see on neil tavapärane. Samas liikluseeskirjad kehtivad seal... ausalt öeldes, ma ei tea kellele. Enamikes kohtades, kus valgusfoorid olid, käisid inimesed täiesti suvaliselt üle tee. Ülekäigu rajad olid ka vist tehtud ainult selletõttu, et mõnele ametlikule tuli idee või ülemaailmne traditsioon näeb ette. Zane, kes siin mõned kuud on elanud kommenteeris autojuhte: „ It is like the most of drivers have bought their licencse to drive yestoday.“ Tõesti, kummalised manöövrid kuulusid tihti erinevate autojuhtide sõidustiili hulka. Küll aga peab mainima, et ma ei märganud ühtegi kiiresti sõitvat autot ja kui kuskil jalakäijad olid lähedal, siis aeglustati tundvalt. Samas seljakoti ja kaamera ning kammimata juustega ajameelselt ringi vaatav blondiin võib küll mõjuda ohumärgina.   

Versoix

Starbucksist on kujunenud minu reisi pidev saatja. Neil on wifi (mida ka Šveitsis on raske leida), hea ja odav kohvi. Kui ma kunagi Eestisse tagasi jõuan, siis kindlasti hakkan sellest puudu tundma. Ma olen kindel, et isegi kui Tallinnasse keegi teeb Starbucksi frantsiisi lepingu alusel, ei suuda ta edasi anda selle kohviku olemust. Mulle meeldib see lihtsus. Tuled, võtad oma kohvi ja avad arvuti. Sujuva hooletusega on ühendatud erinevad lauad ja toolid ühtseks tervikuks. Siin on tugitoole, milles võid lamaskleda ja sõpradega vestelda. Mina valisin istumiseks kirjutuslaua taolise koha. Korralik tool, valgustus, elektripistikud. Algusel istusin üksinda punase Armani arvutikotiga keskealine daam. Nüüdseks on sama laua taha veel lisndunud kolmekümnendates aastates kontori stiilis riides naine ja enam-vähem sama vana ülikonnas mees. Kõikidel laptopid ees ning kohvi tassid kõrval. Lähedal asuvas lauas arutavad kaks inglise keelset daami mingi korraldatava ürituse teemal. Diivanile on nõjatunud aasia pärase välimusega noor tüdruk, kes tegeleb oma Iphonega.

Seekord peatun väikeses, armsas linnakeses nimega Versoix. Rongiga Genfist umbes 15 min kaugusel. Linnake on tõesti väikene, kuid maaliline, keskel asub suur järv. Teisel kaldal majakeste taga paistavad eemalt mäed. Mina muidugi avaldasin arvamust, et tahan nendeni kõndida, katsuda ikka oma jalakesega mäe jalamit, ent tegelikkuses asuvat need vähemalt 50 km kaugusel. Nii suur kõndimise fanaat ma nüüd ka ei ole, et hakkan oma väikesed jalakesi üleliia piinama! See katusekorter, kus Zane elab on justkui mõnest romantilisest jutustusest välja võetud. Aknast paistab vaade "Rue des Dissidents" ehk dissitentide tänavale. Linnas jalutades nägin jooksva veega kraani, mille all oli kivist vann. Zane selgitas, et sellised on pandud joomiseks ning neid olevat ka Genfis päris mitmes kohas. Seal, kus on kirjas "l´eau potable" ehk joodav vesi, võin julgelt oma janu kustutada. Proovisin Versoix`s seda, palju maitsvam kui Tallinna söögikohtade hingehinna eest pakutud kraanivesi.

Kui ma üldse kuidagi kujutasin Šveitsi väikelinna ette, siis just sellisena nagu Versoix on. Aeg liigub seal omas tempos. Inimesed on sõbralikud, tervitavad ning proovivad suhelda. Ainukene asi on see, et nad tahavad suhelda Prantsuse keeles ning minu teadmised sellest piirduvad kõigest mõne viisakusväljendiga. Tegelikult jõudsin otsusele, et järgmine keel, mille selgeks õpin on prantsuse.

Jõudsin ka otsaga Prantsusmaale. Kuna Versoixs on Prantsusmaa piirist mõne kilomeetri kaugusel, siis kohalikud käivad just seal poodides, kuna hinnad olevad odavamat. Ma vaatasin ka neid hindasid ja nii mõnigi asi oli odavam kui meil Eestis. Ainus asi on selles, et nad eeldavad, et inimesed ostavad kõike hulgim. Isegi jäätised olid nelja kaupa pakitud! Samas hind nelja jäätise eest oli 2.65 EUR. Mitu jäätist Eestis selle eest saab? Juba kahe riigi põhjal võin julgelt väita, et toit Eestis on meeletult kallis!

soft erootikaga kenade meeste linna

Lennujaamad mulle meeldivad. Nad on justkui väike ülevaade, millise riigiga on tegu. Saksamaa Schönefeldti kohta tahaks vägisi öelda "urgas" - ei mingeid toole, kus istuda. Peale hot dogi, mille ise pead ka valmistama, polnud seal mitte midagi. Hetkel istun Genfi lennujaama Montereux Jazz kohvikus ja ootan Zanet. Toolid on mugavad, late maitsev ja arvutit saab laadid. Isegi tasuta wifi on olemas! Jah, Saksamaal komistasin sellise nähtuse otsa nagu interneti puudus. See, mis meil Eestis on iseenesest mõistetav paraku teistes riikides ei pruugi olla.

Tunnen end peale ööd hotellis värskena, seiklustahet täis ning uus linn vajab avastamist. Lennul istusin viimases reas kõige ääre pool ja minu kõrvale sattus tõenäoliselt äsja armunud paarike, kes kogu tee teineteist kallistasid, musitasid. Mul pole armunud paarikeste vastu midagi, aga pidev soft erootika lennukis ja otse minu kõrval on natukene häiriv. Kui lennuk maanduma hakkas teatasin julgelt saksa keeles sellele paarikesele, et nüüd eelistan ma vaatepilti aknast mitte nende etendavat erootika teatrid. Vaesekesed läksid näost nii punaseks ja hakkasid kohmetult midagi pomisema. 

Liikudes lennujaamas ringi vaatasin suurte silmadega seintel olevaid uhkeid luksusasjade reklaame ning jõudsin järeldusele, et siin linnas tunnen end hästi. Esmamuljed pole veel petnud. Leidsin kohviku, mis vastab minu hingeelule. Ettekandjad kõik on noored ja kenad poisid. Kui mina keerulise kliendina teatasin, et tahan arvutile sobivat lauda, mugava istumiskohaga, siis juhatatigi mind siia. Perfektne! Lisaks veel märkasin taas ülikonda kandvaid oskavaid mehi. Ainult, et nüüd paistab olevat lisandunud veel päevitus.  Lausa nauding istuda, oodata ja vaadata.

Selle reisi ajal on aeg minetanud oma tähenduse, isegi minu suur ja uhke kell läks sõidu algul katki. Elan justkui kuskil teises dimensioonis, pinget pole, kogu närviliselt kiirustav maailm näib hoiduvat mind ärritamast. Kui ma vaid saaksin selle oleku oma igapäva ellu kaasa võtta. Šveits, millega sa mind veel üllatad? 

Ei enam!

Berliin suutis täna mulle selgeks teha, et ta pole minu linn. Vihmane, kõle, külm! Mina sõitsin suvitama, see tähendab kõndisin läbi vihmasaju jalas roosa triibulised sokid ja sandaalid. Loomulikult kõikidest poriloikudest läbi. Kuna riietest võtsin kaasa ainult paar topi ja ühe dressipluusi, siis kõik need läksid vapralt üksteise peale. Ma ju ometi tulin suvitama, mitte nautima Eestimaa suve jätku. 

See linn meenutab mulle Tartut, mida ma vaatamata sellele, et seal kasvasin ei armasta. Lämbumise tunne tekib! Mõtteid ja fantaasiaid ahistav. See saksa ordnung, mida nüüd kohtasin tundub kummastavana. Mina olen harjunud, et jalad on väsinud, siis viskad koti maha ja istud otsa või lihtsalt viskad selle najale pikali. Siin nägin, et kui noored istusid raudteejaama trepile hamburgerit sööma, tuli tubli turvatöötaja ja ajas nad püsti. Tõesti, keegi ei istunud "valel" kohal, keegi ei tegutsenud vabalt, kõikide rollid näisid olevat täpsusega paika pandud. 

Sakslane on saia lembene isik. Igal nurgal oli võimalik osta erinevaid saiakesi, pontsikuid ja tihti oli neil sees vorstike veel või vähemalt lisaks. Tahtsin kiiresti haarata kuskilt õuna kaasa - ei ole aga saiakesi on! Ja need on odavamad kui meil poes! 

Berliini mehed on... ja taas kord leidsin kellegi, kes arvab, et tema on kindlasti minu saatus, unelmate prints jne... kuid kahjuks minu silmis kuulub ta rubriiki "selle saadan ühe löögiga nokauti". Ta oli lausa valmis minuga koos Ameerikasse sõitma. See, et ma avalikus kohas olen valmis kohvi tassi taga vestlema, ei tähenda valmisolekut millekski muuks. Kui külmas ja kõledas Berliinis sain pidevalt tähelepanu, siis edasise tagajärgede eest peab küll keegi teine vastutama. Jõudsin järeldusele, et vajan ihukaitsjat, kes tõrjub eemale tähelepanu väsitavat osa ehk välistab kõik kergelt dresseeritavad mehed. Mänguasjad on toreda ju nii kaua kui nad on natukene jonnakad ja isepäised:) 

Igastahes arvan, et Berliini tagasituleku kohta võib öelda: vabatahtlikult... NIEMALS MEHR! 

Berliin! Berliin! ... ja politsei :-))))

Berliin võttis mind vastu kõleda, kuid õnneks kuiva ilmaga. Juba algusel tundsin, et see linn pole päris minu jaoks. Ta on üheaegselt steriilne ja räpane, konservatiivne ja liiga edasi tormav, kuidagi elutu... Tal puudub see süda, mida igas paigas kuhu lähen otsin. Ainus asi, mis siin tunnustust tõesti väärib on, et mehed oskavad kanda ülikondi. Tõeliselt elegantselt ja vabalt, justkui oleksid sündinud selles. Nad näivad loomulikuna isegi jalgratta seljas. Tavalise kilekoti või kummaliste üle õla rippuvate kotikeste asemel on neil tõsised disainitud portfellid või arvutikotid. Mu silm lausa puhkas sellistel meestel! Tahan ka Tallinna tänavatel näha rohkem elegantsi. Asi, mis siin tugevalt silma torkas on see, et kui mehed on sätitud, siis naised pööravad palju vähem tähelepanu oma välimusele ja nukukesi nagu meil eriti ei ole.

Kõle ja külm linn ei välistanud seiklusi. Juba algusel kutsuti mind kohvi jooma jne... Tegin suht ruttu neile kutsujatele viisakalt selgeks, et nad ei vasta minu standarditele. Tegelikult kohe saabudes jõudsin järeldusele, et Berliinis kindlasti ei tohi olla MINU SAATUST, mida nii hoolega otsima tulin. Ma olin eelnevalt netist uurinud, kuhu minna võiks ja kooli aja saksa keele tundidest mäletasin ka veel ühtteist aga kui kohale jõudsin, siis mõtlesin, et vaatan kuhu mu jalad viivad. Ainukene probleem oli see, et bussijaamast tule suund kätte võtta. Meenus, et Berliinis on olemas selline koht nagu Alexander platz. Mul polnud linna kaarti ega õrna aimugi sellest, millises punktis ma asun. Teed küsides soovitati mul võtta U või S Bahn. Ütlesin, et tahan kõndida sinna. Absoluutselt kõik, kellelt juhatust küsisin vaatasid suurte silmadega ning ütlesid, et ma ei mõtle seda ometi tõsiselt. Muidugi mõtlesin! Õnneks läks sinna peaaegu otse tänav - umbes  6kg kõndimist.

Peale õige suuna leidmist oli järgmine oluline punktiks omistada Berliini kaart. Ma põhimõtte pärast ei osta kunagi turistidele mõeldud kaarte, need on ülemäära kallid. Linna kaarti saab alati kui valida piisavalt soliidne hotell, marssida portjee juurde ja küsida kõige siiramalt: "Kas te oskate soovitada, kust kohast ma saan kaardi?"  Mõne hetke pärast on see käes ja veel täiesti tasuta!

Berliini kõigi oma vaatamisväärsustega ei jätnud mulle erilist muljet. Külm ja liiga kommertslik. Inimesed on küll sõbralikud aga ikkagi on midagi puudu. Võib-olla minu temperament lihtsalt ei sobi kurikuulsa saksa täpsusega. Käisin ka Branderburgi väravate juures, checkpoint Charlies jm. Ühe vähestest sümpaatsetest asjadest leidsin Berliini veidrikud. Õigemini nemad leidsid minu ülesse. Brandenburgi väravate juures oli suur plakat ja kuus inimest. Läksin uurima, mille poolt või mille vastu nad võitlevad. Selgus, et alates aastast 2003 kui algas Iraagi sõda on igal esmaspäeva õhtul kodaniku algatuse korras mõned inimesed sõdade ja vägivalla vastu demostratsiooni tegemas. See olevat traditsioon juba.

Unter den Linden tänaval tuli minuga rääkima üks tädi. Väga huvitavat juttu rääkis ainult, et aeg-ajalt paistis kalduvat oma maailma ning temal olid seal budistidest kurjategijad vaenlased. Tädi ütles oma nimeks Eloine ja tahtis, et ma teda pildistaks ning kirjutaks kindlasti kuskil ajalehes, kuidas ta on õigusrikkumiste vastu. Tal oli isegi nimekiri mitmel papptükil kokku kleebitud, kus olid kirjas "õigusrikkujad" ja teod, mille eest saab karistada.  Ta olevat pärit Barcelona lähedal ja elavat nüüd Saksamaal. Sel tädil olid kampsuni kaenlasse suured augud lõigatud, just nagu Kingpoole kinga ninad kadunud. Uurisin, milleks see vajalik on ja sain teada, et tegu on õhuaukudega! Sain veel teada, et kui ta kuus korra politseis trahvidel järel käib, siis harrastab ka windowshopingut kuulsate moebrändide poodides. Kujutavat ette, mida ostab endale. See pidi mõjuma rahustavalt.

Öösel kui läks väga pimedaks, õigemini kui ma avastsin, et mind hakkas üks tüüp jälitama, siis läksin DB (Deutsche Bahn) jaama ning küsisin tublidelt turvatöötajatelt, kas võin istuda. Nad lubasid ja aeg-ajalt käisid vaatamas, et ma magama ei jääks ning oma asjadel silma peal hoian. Seal lihtsalt liikuvat kahtlane kontingent. Vaesekesed, nende jaoks vist nägin väga süütu välja. Seal, kus mina olen otsustanud puhata, ei saa ju ometi siirad seiklused olemata jääda! Ühel hetkel nägin, kuidas mingi tüüp hüppas infokioskisse ja tegutses seal. Vaatasin avalikult suurte silmadega aga see tüüp ei paistnud väljagi tegevat vaid tegutses edasi. Umbes 10 minuti pärast tulid turvatöötajad, kellele vahejuhtumist mainisin, et nad nagu võiksid üle vaadata. Oligi sissemurdmine! Ka politsei tuli kohale, andsin isikukirjelduse jne... Lõpuks lisasin sellele kenale, pikka kasvu ja noorele politseinikule, et ma väga ei viitsinud kaklema hakata ning lihtsalt jälgsin. Politseiniku silmad läksid suureks kui tõllarattad ning ta üritas selgitada, et mu otsus oli õige! Samas väikene trenn poleks ju paha teinud...

Kapriisne klient

Ma pole kerge iseloomuga ja kliendina võin osutuda eriti võimatuks kui asjad ei kulge nii nagu vaja. Riias oli bussi vahetus ning sammusin hoogsalt bussi ukse juurde ja teatasin: "Ma loodan, et see iste on esimesel korrusel!" Loomulikult oli mu koht teisel korrusel aga stjuardess lahendas olukorra väga galantselt. Lihtsalt suunas mind sobivale istmele. Mina särasin kui jõulupuu, sest reisi algus oli ju tore! Hiljem sain teada, et üks mees oli juba Riias paigutatud ülesse minu kohale.

Kuni Kaunaseni laiutasin üksi kahe koha peal. Peale seda stjuardess vabandas, et peab minu kõrvale panema ühe Aleksandri nimelise poisi, kuna buss oli välja müüdud. Varssavis organiseeris ta taas mu jälle üksinda istuma. Tegelikult suutis see läti naine muuta reisi nauditavaks. Suhtlesime temaga vabadel momentidel pikemalt ning ta rääkis, kuidas talle oma töö meeldib. Tegelikult oli seda näha, et ta tegi oma tööd naudinguga ning Berliini jõudes tänasid nii mitmedki reisijad. Ta ütles, et talle meeldib kui kõik on rahul, sest siis on tema töö kergem. Ma pole sellisel tasemel teenindust enam ammu kohanud. Mu südametunnistus lausa sunnib Ecolines Läti kontorisse kiituse kirjutama!

Mulle väga meeldib kui klienditeenindajad kapriisseid kliente armastavad ning suudavad nende vajadusi õiges suunas sujuvalt kujundada:)

Oma saatust otsimas .... pidzaamas!

Bussis oma saatust otsimas. Tallinn-Berliin 24h bussis. Mõnes teises olukorras oleks see mulle tõeline piin aga antud hetkel tunnen just, et selliselt just peab algama OMA SAATUSE OTSIMINE. Ma pole veel isegi jõudnud mõelda, mida see Saatus siis endast kujutab või mis kujul end ilmutab. Tegelikult ei oma see üldse tähtsust, kui ainult pärale jõuaks...

Minult on mitmed küsinud, et miks ma lähen nii pikalt või üldse, miks võtan sellise teekonna ette. Ma lähen, sest pean minema... Miks? Sisetunne ütleb, et pean. Liiga kauaks olen jäänud ühele paigale ning üritanud elada keskmise kodaniku korralikku elu. Tunnen justkui kärbitud tiibadega puurilinnuna. Seiklused, liikumine, avastamine kuuluvad minu olemuse juurde. Kõik minu kodustamise katsed on lõppenud alati katastroofiga. Alates sellest kui keelati lapsena hoovist lahkumas ning ma avastasin end poole tunni pärast lõhkiste põlvedega mööda raudtee liipreid kõndimas või koolimaja staadionil ohtlike manöövreid raudkiikedel sooritamas. Kuigi nüüd on minu maailm palju suurem, on mu põlved endiselt katki:) Ka praeguse reisi algul!

Kolm nädalat enne reisi hakkasin pakkima. Esialgne idee oli, et võtan seljakoti lapaka ja fotoaparaadiga, mõned üksikud riided lisaks. Järgmine etapp oli kohver, kleidid ja kingad. Peale kuuendat korda ümberpakkimist loobusin lugemast. Lõpuks eile õhtul otsustasin seljakoti kasuks. Lisaks arvutile ja fotovarustusele on kaasas mõned topid, teksad ning kaks kokteilikleiti. Isegi kosmeetika tõin ohvriks sellele reisile, vaid mõned üksikud asjad võtsin kaasa.

Minu tõeliseks kirstunaelaks kujunes riietuse valimine. Kuna 24h tuleb veeta bussis, siis peab see olema midagi eriti mugavat. Peale proovimist, mõõtmist ja mitu korda ümber riietumist, tegin õilsa valiku – ööriided. Nii ma siis kõndisin läbi hommikuse Tallinna jalas mustad pidzaama püksid ja seljas valge magamistop, sandaalid varvaste otsas...