Versoix

Starbucksist on kujunenud minu reisi pidev saatja. Neil on wifi (mida ka Šveitsis on raske leida), hea ja odav kohvi. Kui ma kunagi Eestisse tagasi jõuan, siis kindlasti hakkan sellest puudu tundma. Ma olen kindel, et isegi kui Tallinnasse keegi teeb Starbucksi frantsiisi lepingu alusel, ei suuda ta edasi anda selle kohviku olemust. Mulle meeldib see lihtsus. Tuled, võtad oma kohvi ja avad arvuti. Sujuva hooletusega on ühendatud erinevad lauad ja toolid ühtseks tervikuks. Siin on tugitoole, milles võid lamaskleda ja sõpradega vestelda. Mina valisin istumiseks kirjutuslaua taolise koha. Korralik tool, valgustus, elektripistikud. Algusel istusin üksinda punase Armani arvutikotiga keskealine daam. Nüüdseks on sama laua taha veel lisndunud kolmekümnendates aastates kontori stiilis riides naine ja enam-vähem sama vana ülikonnas mees. Kõikidel laptopid ees ning kohvi tassid kõrval. Lähedal asuvas lauas arutavad kaks inglise keelset daami mingi korraldatava ürituse teemal. Diivanile on nõjatunud aasia pärase välimusega noor tüdruk, kes tegeleb oma Iphonega.

Seekord peatun väikeses, armsas linnakeses nimega Versoix. Rongiga Genfist umbes 15 min kaugusel. Linnake on tõesti väikene, kuid maaliline, keskel asub suur järv. Teisel kaldal majakeste taga paistavad eemalt mäed. Mina muidugi avaldasin arvamust, et tahan nendeni kõndida, katsuda ikka oma jalakesega mäe jalamit, ent tegelikkuses asuvat need vähemalt 50 km kaugusel. Nii suur kõndimise fanaat ma nüüd ka ei ole, et hakkan oma väikesed jalakesi üleliia piinama! See katusekorter, kus Zane elab on justkui mõnest romantilisest jutustusest välja võetud. Aknast paistab vaade "Rue des Dissidents" ehk dissitentide tänavale. Linnas jalutades nägin jooksva veega kraani, mille all oli kivist vann. Zane selgitas, et sellised on pandud joomiseks ning neid olevat ka Genfis päris mitmes kohas. Seal, kus on kirjas "l´eau potable" ehk joodav vesi, võin julgelt oma janu kustutada. Proovisin Versoix`s seda, palju maitsvam kui Tallinna söögikohtade hingehinna eest pakutud kraanivesi.

Kui ma üldse kuidagi kujutasin Šveitsi väikelinna ette, siis just sellisena nagu Versoix on. Aeg liigub seal omas tempos. Inimesed on sõbralikud, tervitavad ning proovivad suhelda. Ainukene asi on see, et nad tahavad suhelda Prantsuse keeles ning minu teadmised sellest piirduvad kõigest mõne viisakusväljendiga. Tegelikult jõudsin otsusele, et järgmine keel, mille selgeks õpin on prantsuse.

Jõudsin ka otsaga Prantsusmaale. Kuna Versoixs on Prantsusmaa piirist mõne kilomeetri kaugusel, siis kohalikud käivad just seal poodides, kuna hinnad olevad odavamat. Ma vaatasin ka neid hindasid ja nii mõnigi asi oli odavam kui meil Eestis. Ainus asi on selles, et nad eeldavad, et inimesed ostavad kõike hulgim. Isegi jäätised olid nelja kaupa pakitud! Samas hind nelja jäätise eest oli 2.65 EUR. Mitu jäätist Eestis selle eest saab? Juba kahe riigi põhjal võin julgelt väita, et toit Eestis on meeletult kallis!