Mees mustas ja kass Lena

Nüüd olen ma ka Šveitisi raudteega sõbraks saanud. Enamuse tänasest päevast veetsin rongides. Kõige pealt Coppetist (Versoixist edasi üks väike linn) sõitsin Berni. Peale mõne tunnist nauditavat jalutamist ja kolme erineva kohviku külastamist viis mu tee edasi  väikelinna Frauenfeld. See on nüüd paar päeva minu staap.

Siia kutsus mind üks "mees mustas ülikonnas". Kohtusime Bernis - Šveitsi pealinnas. Kuigi sellest riigist on rohkem tuntud erinevatel põhjustel Zürich, Geneva, Lausanne on siiski pealinnaks Bern. See tähendab karude linna ning ka minu võõrustaja näitas kus elavad need loomad. Tõesti elus karud, keset asulat, jõe ääres! Mulle torkas eelkõige silma tohutu ehitamine ja restaureerimine. Igal pool olid kraanad, pakendatud majad. Kolm kohvikut kus käisime olid väga erinevad, Esimene neist asus Aare jõe ääres, vaatega linnale ja linna taga asetsevale kõgendikule (meie mõistes mäele). Lähedalt läks sild, millele oli võrk piirdeks peale pandud, et takistada enesetapjaid alla hüppamast. Mina oma suures humaansuses leian, et kui nad ikka tahavad hüpata, siis nad ka selle võimaluse leiavad ja miks üleliia keeruliseks kõike muuta. Teine kohvik oli justkui 20ndate aastate Hollywoodi filmist, lühtrite, küünlavalguse, uhke saaliga... Tundsin, et see koht on justkui minule loodud. Kolmas oli tühipaljas raudteejaama kohvik, sest rongini oli aega. Küll aga tundus raudteejaam olevat omaette haldusüksus. Seal olid kõik erinevad äririigid esindatud, alates soliidsest pangast ja lõpetades Vero Moda poega. 

Frauenfeldis tervitas mind punase-halli-valge kirju kass Lena, kes praegu lööb mõnusalt nurru minu jalgade juures voodis. Vaikus, rahu ja rohelisus ilmestab seda paika. Täiesti nauditav oli istuda aias laua taga, juua klaasikene viskit ja rääkida viimastest rahvusvahelistest kriisidest ning skandaalisdest.