Berliin võttis mind vastu kõleda, kuid õnneks kuiva ilmaga. Juba algusel tundsin, et see linn pole päris minu jaoks. Ta on üheaegselt steriilne ja räpane, konservatiivne ja liiga edasi tormav, kuidagi elutu... Tal puudub see süda, mida igas paigas kuhu lähen otsin. Ainus asi, mis siin tunnustust tõesti väärib on, et mehed oskavad kanda ülikondi. Tõeliselt elegantselt ja vabalt, justkui oleksid sündinud selles. Nad näivad loomulikuna isegi jalgratta seljas. Tavalise kilekoti või kummaliste üle õla rippuvate kotikeste asemel on neil tõsised disainitud portfellid või arvutikotid. Mu silm lausa puhkas sellistel meestel! Tahan ka Tallinna tänavatel näha rohkem elegantsi. Asi, mis siin tugevalt silma torkas on see, et kui mehed on sätitud, siis naised pööravad palju vähem tähelepanu oma välimusele ja nukukesi nagu meil eriti ei ole.
Kõle ja külm linn ei välistanud seiklusi. Juba algusel kutsuti mind kohvi jooma jne... Tegin suht ruttu neile kutsujatele viisakalt selgeks, et nad ei vasta minu standarditele. Tegelikult kohe saabudes jõudsin järeldusele, et Berliinis kindlasti ei tohi olla MINU SAATUST, mida nii hoolega otsima tulin. Ma olin eelnevalt netist uurinud, kuhu minna võiks ja kooli aja saksa keele tundidest mäletasin ka veel ühtteist aga kui kohale jõudsin, siis mõtlesin, et vaatan kuhu mu jalad viivad. Ainukene probleem oli see, et bussijaamast tule suund kätte võtta. Meenus, et Berliinis on olemas selline koht nagu Alexander platz. Mul polnud linna kaarti ega õrna aimugi sellest, millises punktis ma asun. Teed küsides soovitati mul võtta U või S Bahn. Ütlesin, et tahan kõndida sinna. Absoluutselt kõik, kellelt juhatust küsisin vaatasid suurte silmadega ning ütlesid, et ma ei mõtle seda ometi tõsiselt. Muidugi mõtlesin! Õnneks läks sinna peaaegu otse tänav - umbes 6kg kõndimist.
Peale õige suuna leidmist oli järgmine oluline punktiks omistada Berliini kaart. Ma põhimõtte pärast ei osta kunagi turistidele mõeldud kaarte, need on ülemäära kallid. Linna kaarti saab alati kui valida piisavalt soliidne hotell, marssida portjee juurde ja küsida kõige siiramalt: "Kas te oskate soovitada, kust kohast ma saan kaardi?" Mõne hetke pärast on see käes ja veel täiesti tasuta!
Berliini kõigi oma vaatamisväärsustega ei jätnud mulle erilist muljet. Külm ja liiga kommertslik. Inimesed on küll sõbralikud aga ikkagi on midagi puudu. Võib-olla minu temperament lihtsalt ei sobi kurikuulsa saksa täpsusega. Käisin ka Branderburgi väravate juures, checkpoint Charlies jm. Ühe vähestest sümpaatsetest asjadest leidsin Berliini veidrikud. Õigemini nemad leidsid minu ülesse. Brandenburgi väravate juures oli suur plakat ja kuus inimest. Läksin uurima, mille poolt või mille vastu nad võitlevad. Selgus, et alates aastast 2003 kui algas Iraagi sõda on igal esmaspäeva õhtul kodaniku algatuse korras mõned inimesed sõdade ja vägivalla vastu demostratsiooni tegemas. See olevat traditsioon juba.
Unter den Linden tänaval tuli minuga rääkima üks tädi. Väga huvitavat juttu rääkis ainult, et aeg-ajalt paistis kalduvat oma maailma ning temal olid seal budistidest kurjategijad vaenlased. Tädi ütles oma nimeks Eloine ja tahtis, et ma teda pildistaks ning kirjutaks kindlasti kuskil ajalehes, kuidas ta on õigusrikkumiste vastu. Tal oli isegi nimekiri mitmel papptükil kokku kleebitud, kus olid kirjas "õigusrikkujad" ja teod, mille eest saab karistada. Ta olevat pärit Barcelona lähedal ja elavat nüüd Saksamaal. Sel tädil olid kampsuni kaenlasse suured augud lõigatud, just nagu Kingpoole kinga ninad kadunud. Uurisin, milleks see vajalik on ja sain teada, et tegu on õhuaukudega! Sain veel teada, et kui ta kuus korra politseis trahvidel järel käib, siis harrastab ka windowshopingut kuulsate moebrändide poodides. Kujutavat ette, mida ostab endale. See pidi mõjuma rahustavalt.
Öösel kui läks väga pimedaks, õigemini kui ma avastsin, et mind hakkas üks tüüp jälitama, siis läksin DB (Deutsche Bahn) jaama ning küsisin tublidelt turvatöötajatelt, kas võin istuda. Nad lubasid ja aeg-ajalt käisid vaatamas, et ma magama ei jääks ning oma asjadel silma peal hoian. Seal lihtsalt liikuvat kahtlane kontingent. Vaesekesed, nende jaoks vist nägin väga süütu välja. Seal, kus mina olen otsustanud puhata, ei saa ju ometi siirad seiklused olemata jääda! Ühel hetkel nägin, kuidas mingi tüüp hüppas infokioskisse ja tegutses seal. Vaatasin avalikult suurte silmadega aga see tüüp ei paistnud väljagi tegevat vaid tegutses edasi. Umbes 10 minuti pärast tulid turvatöötajad, kellele vahejuhtumist mainisin, et nad nagu võiksid üle vaadata. Oligi sissemurdmine! Ka politsei tuli kohale, andsin isikukirjelduse jne... Lõpuks lisasin sellele kenale, pikka kasvu ja noorele politseinikule, et ma väga ei viitsinud kaklema hakata ning lihtsalt jälgsin. Politseiniku silmad läksid suureks kui tõllarattad ning ta üritas selgitada, et mu otsus oli õige! Samas väikene trenn poleks ju paha teinud...
No comments:
Post a Comment