Genf ja tema veidrused

Genf – rahvusvaheline, rikaste ja kummaliste inimeste linn. Genfi raudtee jaamast väljudes märkasin kirjut konteinerit, millel asetses turismi info märk. Kuigi ma üritan tavaliselt selliseid ametlikke kohti vältida, siis puhtalt selle disaini tõttu sisenesin. Seinad olid täidetud erinevate voldikutega, mida võis vabalt võtta. Leti taga olev noormees vastas järjekorras turistide küsimustele, kus mida leida ja muretses, et kas nad ikka ööbimise on leidnud. Jõudsin järeldusele, et Genf armastab turiste ja see leidis igal sammul kinnitust. Mida rohkem ma jalutasin, seda enam sain aru, et mulle meeldib see linn. Siia tulen tagasi, et osta endale hea kell. Ma olen veendunud, et minu tulevane käekell peab pärinema just siit! Oma ettekujutustes ööbin mõnes heas hotellis, näiteks Four Seasons, jalutan Rue de Rhone ja Rue Robert-CEARD tänavatel luksus brändide poodides, naudin tänavakohvikus vaadet mägedele.

Jälle torkasid mulle silma kallites ülikondades mehed, kes sõitsid jalgratastel. Lisaks sellele veel märkasin, et Genfis on tavaks võtta oma võileivake või salatike ja istuda tänaval pingile ja süüa. Kuigi vabaõhu kohvikud tundusid olevat levinud, leidus rohkem rahvast tänavatel pinkidel või järve kaldal söömas. Kesklinnas murul magavad inimesed ei häirinud kedagi. Joobes ja lärmavad isikud puudusid linnapildist, isegi elus politseinike kõndimas ei märganud. Küll aga leidsid mu taas ülesse veidrikud.

Kui ma järveveel nautlevaid luikesid pildistasin, siis tuli minu juurde üks musta nahavärviga noormees, kes hakkas uurima, kust kohast pärinen. Kui ma ütlesin: „from Estonia“, sain vastuseks: „Australia. I know where it is“. Jätsin talle selle arvamuse. Järgmiseks avaldas ta oma vigases inglise keeles, et ta tahab mulle järgneda sinna, sest ei olevat kaks nädalat tööd teinud ja elab tänaval. Kuna ma muinasjutte ei usu, siis seletasin kui kõle, külm ja vastik koht on see Estonia, mis asub in Australia, siis vaesekesel kadus igasugune isu reisimise järele.

Teine veidrik, keda ma kohtasin oli elegantselt kuid veidi kummaliselt riides vanadaam oma kuue aastase labrador-krants Nemoga. Tema istus ühel pargipingil ning märgates, et ma läheduses olevaid hooneid pildistan, leidis vajaliku oleva suhelda. Inglise ja saksa keele oskus oli küll väheldane aga oma koera sai ta mulle tutvustatud ning ülejäänud pikk tekst oli prantsuse keeles. Ma naeratasin aeg-ajalt kergelt kohtlaselt ja lasin tal jutustada. Pensionärid ju on tavaliselt suhtlusvaeguses ning ühe heateo võib teha päevas.

Kolmas veidrik oli tagasi teel raudteejaama Starbucksi ees. Tädi astus minu juurde, teatas puhtas inglise keeles, et kuna on sõjaseisukord, siis kuulub ühinenud rahvaste organisatsiooni nimel mu kaamera registreerimisele ... ja veel midagi ning lõppu lisas: „Thank you, madam“ ja lahkus... Ok, nüüd ma siis tean, et viibin linnas, mis on rahvusvahelises kriisis ning mu kaamera on määruste järgi registreeritud!

Jalutades vanalinnas jõudsin Chathedrale Saint-Pierre juurde, mida peetakse kogu maailmas protestantide tähtsaimaks kirikuks. See on tegelikult hetkel ainus koht, mille olen leidnud tasuta sissepääsuga. Kui tavaliselt on kirikutes pildistamine keelatud, siis seal oli see vastupidi ning arvukad turistid pildistasid kõike, mis vähegi võimalik. Väikene harakas nagu ma olen, siis minule meeldisid eelkõige värvilised vitriinid ja läikivad oreliviled.

Märkasin veel Genfis parkides mängivaid täiskasvanuid. Näiteks viskasid nad ketast, siis üks mäng oli golfikeppide taoliste asjadega. Minu jaoks oli just hämmastav see, et nii mõnigi neist kandis ülikonda või kostüümi. Näis nagu see on neil tavapärane. Samas liikluseeskirjad kehtivad seal... ausalt öeldes, ma ei tea kellele. Enamikes kohtades, kus valgusfoorid olid, käisid inimesed täiesti suvaliselt üle tee. Ülekäigu rajad olid ka vist tehtud ainult selletõttu, et mõnele ametlikule tuli idee või ülemaailmne traditsioon näeb ette. Zane, kes siin mõned kuud on elanud kommenteeris autojuhte: „ It is like the most of drivers have bought their licencse to drive yestoday.“ Tõesti, kummalised manöövrid kuulusid tihti erinevate autojuhtide sõidustiili hulka. Küll aga peab mainima, et ma ei märganud ühtegi kiiresti sõitvat autot ja kui kuskil jalakäijad olid lähedal, siis aeglustati tundvalt. Samas seljakoti ja kaamera ning kammimata juustega ajameelselt ringi vaatav blondiin võib küll mõjuda ohumärgina.