Ei enam!

Berliin suutis täna mulle selgeks teha, et ta pole minu linn. Vihmane, kõle, külm! Mina sõitsin suvitama, see tähendab kõndisin läbi vihmasaju jalas roosa triibulised sokid ja sandaalid. Loomulikult kõikidest poriloikudest läbi. Kuna riietest võtsin kaasa ainult paar topi ja ühe dressipluusi, siis kõik need läksid vapralt üksteise peale. Ma ju ometi tulin suvitama, mitte nautima Eestimaa suve jätku. 

See linn meenutab mulle Tartut, mida ma vaatamata sellele, et seal kasvasin ei armasta. Lämbumise tunne tekib! Mõtteid ja fantaasiaid ahistav. See saksa ordnung, mida nüüd kohtasin tundub kummastavana. Mina olen harjunud, et jalad on väsinud, siis viskad koti maha ja istud otsa või lihtsalt viskad selle najale pikali. Siin nägin, et kui noored istusid raudteejaama trepile hamburgerit sööma, tuli tubli turvatöötaja ja ajas nad püsti. Tõesti, keegi ei istunud "valel" kohal, keegi ei tegutsenud vabalt, kõikide rollid näisid olevat täpsusega paika pandud. 

Sakslane on saia lembene isik. Igal nurgal oli võimalik osta erinevaid saiakesi, pontsikuid ja tihti oli neil sees vorstike veel või vähemalt lisaks. Tahtsin kiiresti haarata kuskilt õuna kaasa - ei ole aga saiakesi on! Ja need on odavamad kui meil poes! 

Berliini mehed on... ja taas kord leidsin kellegi, kes arvab, et tema on kindlasti minu saatus, unelmate prints jne... kuid kahjuks minu silmis kuulub ta rubriiki "selle saadan ühe löögiga nokauti". Ta oli lausa valmis minuga koos Ameerikasse sõitma. See, et ma avalikus kohas olen valmis kohvi tassi taga vestlema, ei tähenda valmisolekut millekski muuks. Kui külmas ja kõledas Berliinis sain pidevalt tähelepanu, siis edasise tagajärgede eest peab küll keegi teine vastutama. Jõudsin järeldusele, et vajan ihukaitsjat, kes tõrjub eemale tähelepanu väsitavat osa ehk välistab kõik kergelt dresseeritavad mehed. Mänguasjad on toreda ju nii kaua kui nad on natukene jonnakad ja isepäised:) 

Igastahes arvan, et Berliini tagasituleku kohta võib öelda: vabatahtlikult... NIEMALS MEHR!