Bussis oma saatust otsimas.
Tallinn-Berliin 24h bussis. Mõnes teises olukorras oleks see mulle
tõeline piin aga antud hetkel tunnen just, et selliselt just peab
algama OMA SAATUSE OTSIMINE. Ma pole veel isegi jõudnud mõelda,
mida see Saatus siis endast kujutab või mis kujul end ilmutab.
Tegelikult ei oma see üldse tähtsust, kui ainult pärale jõuaks...
Minult on mitmed küsinud, et miks ma
lähen nii pikalt või üldse, miks võtan sellise teekonna ette. Ma
lähen, sest pean minema... Miks? Sisetunne ütleb, et pean. Liiga
kauaks olen jäänud ühele paigale ning üritanud elada keskmise
kodaniku korralikku elu. Tunnen justkui kärbitud tiibadega
puurilinnuna. Seiklused, liikumine, avastamine kuuluvad minu olemuse
juurde. Kõik minu kodustamise katsed on lõppenud alati
katastroofiga. Alates sellest kui keelati lapsena hoovist lahkumas
ning ma avastasin end poole tunni pärast lõhkiste põlvedega mööda
raudtee liipreid kõndimas või koolimaja staadionil ohtlike
manöövreid raudkiikedel sooritamas. Kuigi nüüd on minu maailm
palju suurem, on mu põlved endiselt katki:) Ka praeguse reisi
algul!
Kolm nädalat enne reisi hakkasin
pakkima. Esialgne idee oli, et võtan seljakoti lapaka ja
fotoaparaadiga, mõned üksikud riided lisaks. Järgmine etapp oli
kohver, kleidid ja kingad. Peale kuuendat korda ümberpakkimist
loobusin lugemast. Lõpuks eile õhtul otsustasin seljakoti kasuks.
Lisaks arvutile ja fotovarustusele on kaasas mõned topid, teksad
ning kaks kokteilikleiti. Isegi kosmeetika tõin ohvriks sellele
reisile, vaid mõned üksikud asjad võtsin kaasa.
Minu tõeliseks kirstunaelaks kujunes
riietuse valimine. Kuna 24h tuleb veeta bussis, siis peab see olema
midagi eriti mugavat. Peale proovimist, mõõtmist ja mitu korda
ümber riietumist, tegin õilsa valiku – ööriided. Nii ma siis
kõndisin läbi hommikuse Tallinna jalas mustad pidzaama püksid ja
seljas valge magamistop, sandaalid varvaste otsas...
No comments:
Post a Comment