Sarvesaiakeste linn

Zürich - suurim linn Šveitsis ja ma suudan end siin linnas elamas kujutada. Ühesõnaga mulle siin meelib, sest ta on midagi Madriidi ja Tallinna vahepealset. Šveitsi looduski meenutab paljuski meie oma ja ilma kohta võib hetkel öelda: "Tere Eesti suvi" Tähendab selline mõnus seenekat on sadanud päev otsa. Üllataval kombel see mind ei häiri. Ainus häiriv asi on taaskord interneti nappus. Õnneks Starbucks aitab!

Kõigil, kes siia riiki satuvad soovitan proovida rongisõitu. Tõsiselt, see on omaette elamus. Rongiliikluse ülesehitus on ka suhteliselt loogiline. Kahekordsed rongid on regioonide vahelised (meie mõistes maakonnad vist) ja ühekorruseline on kohalik rong. Rongi perrooni juurde on märgitud tsoonid: A - 1 klass, B ja C - 2 klass ning D - restorani vagun. Kui ma täna Zürichisse sõitma hakkasin, siis loeti sõnad peale, isegi see, kuidas telefoni kasutada! Juhul kui juhtub midagi. Oma elus olen õppinud, et teatud jõustruktuuride esindajatega ei tasu vaielda. Nendele tuleb jätta alles illusioon, et kuulad neid ja siis teha nii nagu ise soovid! Mis minuga ikka saab juhtuda ühes kultuurses Euroopa linnas? Ok, saab küll - ma ei eitagi, et oskan igasugu seiklused ja sekeldused automaatselt ülesse leida. Samas saan ma enamasti tagasjärjed ise likvideeritud. Süütud rohelised silmad, blondid juuksed ning siiras naeratus aitab alati.

Zürichi tuntumaid "vaatamisväärsusi" on Bahnhof Strasse ehk raudteejaama tänav. Sellele tänavale on koondunud enamik luksusbrändide poode - Chanel, Louis Vuitton, Prada... Kõik minu lemmikud, kui ainult oleks võimalik shopata! Vaateakendest sisse piilduses märkasin enamikes poodides ülikondades meesmüüjaid! Mõned isegi soliidses vanuses 40+ jne.. Vanalinna võib võrrelda Tallinna omaga, kuid juurde tuleb lisada suurust ja värve ning rohelust. Mida rohkem ma ringi rändan, seda enam jõuan järeldusele, et ükskõik kui turvaline, kena ja väike Eesti poleks, on tegu ääretult depressiivse ning "poriloiku" peitunud enesekeskse riigiga.

Mulle meeldib, et Šveits pole kaasa haaratud sellest suurest euromaaniast ning neil on ikka veel oma raha. Kui vaadata selle riigi ajalugu, siis nad on suutnud säilitada ja jälgida neutraliteedi poliitikat. Isegi sellises suures konfliktis nagu II maailmasõda. Igal sammul on märgata, et rahvas on uhke oma riigile. Punased valgeristiga lipud lehvivad igal pool. Minu meelest oli ka Eestil võimalus saada põhjamaade Šveitsiks, enne seda kui end eurole maha müüs. Hetkel peame loivama kaasa suurte riikide kahjulike sammudega. Muinasjutud turvalisusest, elatusstandardi tõusust jäävad väga pikaks ajaks ilusaks kuid kättesaamatuks unistuseks. Nii kaua kui EL lõunariikides asjad korda ei saa ning riik on sunnitud sinna raha suunama, meil midagi ei muutu. Paraku need riigid võib lootusetult maha kanda. Ükskõik, milliseid ettekäändeid või selgitusi euro kasulikusest tuuakse, tunduvad nad mulle otsitud põhjustena. Lihtrahvale räägitakse tihti, et nüüd on lihtsam reisid. Kas tõesti? Reisimise hinnad on kõrged. Kui Eestis otsides lende või hotelle Euroopas saab tunduvalt kallimad hinnad kui näiteks Saksamaal või Šveitsis otsides. Kui liikuda mõnda rahvusliku valuutaga riiki, siis saab enamustes kohtades siiski kaardiga maksta ning ära jääb tülikas rahavahetus. Üks absurdne etteääne on veel eurotoetused? Aga nende toetustega kaasnevad eeskirjad ja euronormid? EL-i poolt pandud piirangud? Schengeni teemad on teistmoodi. Need võimaldavad vaba liikumise, kitsendamata edasist üldist arengut. Kahju on sellest, mis oleme lasknud oma väikese Eestiga teha. See on ka üks põhjuseid, miks ma juba aastaid valimas ei käi - minu n-ö hääl ei maksa midagi. Meie valmissüsteemis tähendab see lihtsalt ühte statistika numbrit. Kui ma pean juba "statistika" olema, siis ma valin ise milline...

Šveitsi reisides tuleb võtta kaasa sobiv pistik, sest nende omad ei vasta paraku meie standardile. Õnneks nendes kohtades, kus mul vaja on olla olnud, on leidnud see vahele käiv lüli. Rahvas ise on siin sõbralik ja abivalmis. Zürichis räägitakse saksa keelt, kuid tihti tuleb neile meelde tuletada: "Bitte sprechen sie deutch!"... ehk nende kohalikust dialektist on raske arusaada.  Kui aga pöörduda saksa kirjakeeles inimeste poole, siis saab ka arusaadava vastuse. Veel on enamik tualette koodiga ning selle saab klienditeenindaja käest. Toit on hea maitsega ning üldiselt söödav. Ainus mure on selles, et mina olen harjunud sööma suhteliselt palju puu- ja juurvilju. Kui Saksamaal müüdi iga nurga peal vorstikesi, siis siin tunduvad ülimalt populaarsed sarvesaiakesed.