Hommikul jooksmine imeilusas Retiro pargis, päeval jalutuskäigud ja siesta linnas, fantastilised õhtusöögid... Madriid on minu jaoks kui muinasjutt. Siin on koondunud killukesi minevikust, olevik ja aimatavad fragmendid tulevikust. Olla inimesega, kellega koos kasvasin... Kõik meie imetabased seiklused said kunagi fantaasi toel ellu viidud. Eile õhtul tekkis küsimus, kus kohast lapsed oma ideed võtavad. Vastus oli lihtne: need tulevad iseenesest. Vähemalt meie puhul oli see nii.
Madriid elab omas ajas. Selle mõistmiseks peab olema mõnda aega kohal. Katkend vestlusest:
Annely: "Mul läheb ainult kaks minutit."
Mina: "Sinu kaks minutit on ju kümme!"
Annely: "Ma ütlesin kaks rahulikku minutit."
Seega Madriidis kaks rahulikku minutit on meie mõistes kümme minutit.
Kui on õhtusöök lepitud kokku kella seitsmeks, siis tähendab, et võib rahulikult siestat pidada kuni kaheksani. Esimesed külalised saabuvad kell üheksa alles!
Mul on õnnestunud siin juua värskete maasikatega jaapni viina kokteili, süüa kohalikku verivorsti munaga, juua kohalikku rahvusjooki Sidra... Lisaks soe ning hooliv seltskond...
Minu parandamatu Annely eile õhtul:
"Mõtle, sa saad varsti vanaemaks!"
Hea, et teiselt korruselt kõik padjad esimesele Annely suunas ei lennanud. Ma loodan, et see sündmus on vähemalt 15 aasta pärast!
No comments:
Post a Comment