Tagasi selles kõledas, rõskes, vihmases ja tusases Baltikumis!!! Pole just eriti tore tunne kui istud öösel imeliselt soojas, sbralikus linnas lennukisse, vaatad seljataha jääva suurlinna tulesid ning silmi avades vahivad vastu suured poriloigud ning nõukogude aegsed lennujaama hooned. Raske oli lahkuda linnast, mida nii väga armastan ja kuhu jäi maha inimene, kes minust hooliv väga palju. Kuidas ta veel hoolitses! Ma pole eriti taltsutava ja kontrolli armastava iseloomuga, kipun alati siis mässama, ent Annely suutis viia mu nii kaugele, et saatsin talle sõnumi ka siis kui lülitasin telefoni ööseks välja. Põhjus lihtne, et ta ei muretseks ja teaks, et kõike korras olevat. Minu avantürismi ja seiklushimu teades, võis tal olla nii mnigi hetk raske olla, kuid ta vapralt kannatas mu keerulist iseloomu. Tegelikult on ta seda teinud terve elu! Ka vahetult enne lennule minekut Annely helistas ja õpetas, millised võisaiad kaasa teha ning et võtkasin tühja pudeli vee jaoks. Madriidi vesi on parema maitsega kui Tallinna oma ja puhas, et kõlbab kraanista ka juua. Peale turvakontrolli võib pudeli veega täita. Kui armas temast!
Teekond Madriidi lennujaama rongiga ei möördunud viperusteta. Esiteks oskasin istuda õiget platvormilt valele ronigile. Madriidi rongi piletit kehtivad 2h ning lisaks kõigele oli mul check-in tegemata. Madriidi lennujaama jõudsin plaanitust 30 min hiljem ja suundusin otsusekindlalt Iberian expressi teenindus leti juurde. Seletasin siis pikalt ja laialt, eht hispaanlaslikult kuid inglise keeles töötajale, kuidas mul ikka ei õnnestunud teha check in-i arvutis. See tubli töötaja otsustas kontrollida ka mu seljakoti kaalu. Numbrite 10kg asemel ilutses 11.56 kg. Ma pakkusin lahenduseks, et söön võileivad ära ja siis kott on kergem. Töötaja silmad läksid suureks ja ütles: "it's ok". Ma küsisin üle uskumatult, et kas ma ei peagi võileibu ära sööma? Sain ilma selleta pardakaardi kätte.
Järgmine etapp oli turvakontroll. Hakkasin siis kasti oma pisikesest seljakotist asju välja võluma. Kõige pealt arvuti, kaks telefoni, fotoaparaat, kaks objektiivi, kosmeetika pudelid, ka võisaiad jne... siis korjasin küljest vööd, kellad jm... kui juuste nallideni jõudsin leidis turvakontrollis olnud isik, et need võivad alles jääda. Peale röntgen protseduure pidin ju asjad kotti saama aga see oli raskem kunst. Oma 15 minutit paigutasin, et lukud kinni läheksid. Mahtusid mu väikesesse arvuti seljakotti veel käekott, riided, kolm raamatut ning muudki põnevat. Kui neid tagasi sättida sobivalt üritasin, siis tublid turvatöötajad vaatasid ja muigasid. Inimesed muudkui läbisid turvakontrolli, möödusid minust aga mina pakkisin hoolega.
Läksin siis terminali esimesse mugavasse ja suvalisse kohta, televiisori ette aega parajaks tegema. Hoolitsev ja ettenägelik Annely taipas mulle helistada ja uurida, kus kohas ma täpselt olen. Hoomamata lennujaama mõõtmeid otsustasin istuda kuni 5 minutit enne boardingut otsin kuhu. Loomulikult olin ma 10 minuti jalutuskäigu kaugusel õigest väravast. Annely arvas, et ma oskan ka terminalis turvaalal olles lennukist maha jääda. Ta vist palju ei eksinud.
Juba Madriidis hakkas minuga rääkima katoliiklik nunn. Me istusime ka lähestikku lennukis. Tema inglise keele oskus oli samal tasemel nagu minu hispaania keele oskus ehk teineteise jutust saime heal juhul aru 60%. Hiljem selgus, et ta üldse on itaaliast aga otsustasime vennastuda ja koos Riia bussijaama rännata. Mina suundun siit Eestisse ning tema Leetu! Me oleme särav paar - nunna riides tumeda nahaga naine ning punaste tenniste, mustade pidzaama pükste, orangi särgi, läikivate litridega kampsuniga blondiin!
No comments:
Post a Comment