Mu reis hakkab lõpule jõudma.
Viimased päevad Madriidis ja siis tagasi Tallinna. Proovin vaikselt
harjuda mõttega, et lahkun sellest imelisest linnast. See lihtsus
ning siirus, mis mind siin ümbritses on unustamatud. Tänu Annelyle
ja Benjaminile jääb see reis üheks eredamaks mälestuseks. Käisime
singimuuseumis, kohalikes restoranides, terassidel... Kõige
kustumatuma mulje jättis mulle üks väikene vanaaegne söögikoht
kesklinnas, mis paraku jääb turistide teest kõrvale. Selles vist
ei ole vähemalt kolmkümmend aastat remonti tehtud, sisekujunduse
detailid olid kogunenud ajajooksul. Näiteks seinapeal olev
härjavõitlejate piltidega kalender, mille pärines 2011 a. ning
alla oli kleebitud 2013 aasta. Istusime söögikoha ukse peale kõrge
baaripuki taolise laua äärde, minu toolist pool asetses sees ja
teine pool tänaval, mis tagas piisava kõikumise, sest pinnad olid
erinevatel kõrgustel. Leti taga olev vanem mees oli lühikest kasvu,
ümmargune, just selline nagu nad Ladina-Ameerika seebiooperites.
Kelner oli veel värvikam. Natukene suurem kui päkapikk, hambad
puseriti, püksid ja pluus kolm numbrit suuremad ning neid koos
hoidmas püksirihm, mis vaevu said oma ülesandega hakkama. See
kelner oli pärit Ecuadorist, 14 aasta jooksul polnud kordagi oma
ümbruskonnast välja läinud. Sõbrad olevat teda kuhugi kunagi
kutsunud, kas Barcelonasse, Valenciasse, ega ta päris täpselt ei
mäletanudki aga ta ei tahtnud minna, sest nii väga armastab
Madriidi ja seda kohta, kus töötab ning elab. Meil tekkis tunne, et
võib olla ta pole isegi Gran Viale, Puerta de Soli või mõnda
taolisse kohta sattunud. Elab oma piirkonnas ja on sellega rahul. Kui
vähe on mõndadel inimestel õnneks vaja!
Madriidist on võimatu lühidalt
kirjutada. Sama raske on kirjeldada siin valitsevat atmosfääri. See
on elu 24h, igale maitsele ja igas stiilis. Sellist mõistet nagu
öörahu siin ei ekisteeri. Pidev liikumine, sumin, sireenid, vali
muusika mööduvatest autodest. Ometi pole see kõik häiriv. Purjus,
lärmavaid inimesi pole mul siiani õnnestunud kohata. Kaklusi ka
mitte. Kummalisi nähtusi küll. Maja, kus elan koosneb
„isiksustest“. Üks pidevalt köhiv mees/naine naaberkorteris.
Suure kõhuga naabrimees, kes oma trussikuid ükskord kuivama
riputas, mind aknast nägi, ütles: „Hola!“ ja korjas need
koheselt ära. Rikkusin teise igapäeva rütmi. Sama koridori peal on
kahe „nais-mehe“ korter. Nad vist on mehed aga riietuvad kui
naised. Üleval noor argentiina tüdruk, kes tõenäoliselt kuulab
tümpsu (selle allikat pole õnnestunud tuvastada veel). Paar
soliidset pintsakus meest on tulnud veel trepikojas vastu. Maja
kõrval asub kohe Madriidi kuulus gay baar „Strong“. Selline,
kuhu naisi sisse ei lubata aga minu rõdult on päris hea vaade
uksele.
Kõrtside ja baaride üleküllus ning
valik Madriidis on hunnitu. Näiteks ühte baari sisenedes tabasin
end järsku seismas keset liiva. Rannabaari imitatsioon, ainult mere
pidi oma kujuteldmades ise rajama. Õlu väljas juues on odav
keskmiselt 2-3 eur ja see sisaldab ka snäcke, näiteks
kartulikrõpse, võileibu, olenevalt kohast. Mõni üksikkoht ei paku
seda. Kõige odavam õlu, mida väljas saime oli 1 eur ja snäckidena
olid juust, liha, vorst, küpsised, juurviljad. Poes on õlu umbes
40-50 senti. Küll aga paljudes kohtades saab maksta kaardiga alates
teatud summast näiteks 6 EUR. Hispaanlased eelistavad enamasti
sularahas arveldada.
Õhtuti väljas käimine on siin
omamoodi kunst. Madriidis pole nii, et minnakse ühte kohta ja
ollakse hommikuni, öö jooksul võidakse järjest vabalt isegi 10
kohta läbi käia. Igas ollakse natukene aega ja siis liigutakse
edasi. Tänaval on „reklaamitegijad“, kes kutsuvad erinevatesse
paaridesse ja tihti teevad baari poolt joogi välja. Sa pead lihtsalt
olema nendega võimeline vestlema. Suhtlus ongi siin kõige alus.
Inimesed on varmad suhtlema, tutvusi otsima, telefoni numbreid
vahetama. Põhiline suhtlusvahend on wazzup. Põhjus on lihtne.
Telefoni ja interneti ühendus on siin kallis aga läbi wazzupi saab
odavalt suhelda. Madriidis tantsin ma ka oma elu esimese salsa!
Kingad, kotid, kleidid – nende
armastajatele on Madriid lausa paradiis! Siin on erinevaid firmasid,
erinevas hinnaskaalas. Tasub külastada outlette, kus võib odavalt
saada väga huvitavaid ja häid asju. Inimesed riietuvad siin vabalt,
ent selles peitub omamoodi elegants. Kui tahad ikka kanda lühikesi
pükse, siis teed seda. Kombineerid kena pluusiga ja miks mitte.
Kellegi asi pole üleliigsed kilod või väikene rasvavoldikene
kõhul. Sellist hukkamõistu ja paanilist kalorite tagaajamist siin
pole. Samas pole ka kohanud koledalt riietuvaid isikuid, kellelt
lausa peab pilgu ära pöörama, et paha ei hakkaks. Kaks huvitavat
riietusstiili tahan küll esile tuua. Üks on „calle de puta“
olevad prostituudid. Üks kõik kui paksud või peenikesed nad ka
poleks, nende kleidid ulatuvad vaevu taguotsadest üle või on jalas
liibuvad püksid. See on täpselt selline vaade nagu ameerika
filmides kohtab. Enamasti on nad 24h sellel tänaval esindatud, koos
turistide, kohalike ja politseinikega (jaoskond asub samal tänaval)
aga nädalavahetuste öösiti on neid eriti palju. Iga puu või
laternaposti kohta kaks kolm naist! Teine tänav on vahetult üle
Gran Via, päeval shopingute päralt ja öösel hõivavad selle
transvestiidid. Üks uhkemini riides kui teine. Ka nendel piilub
eemalt sutenöör ja jälgib toimuvat.
Neid kõiki päevi ka varjutab
rahvuslik tragöödia seoses Santiago de Compostela rongi õnnetusega.
Kahju on hukkunutest, operatiivtöötajatest sündmuskohal,
omaksetest aga samas on see ka minu jaoks olnud hea võimalus
vaadata, kuidas „töötab“ sellisel raskel hetkel Hispaania
ühiskond. Kuna mul on palutud ülevaadet toimunust, siis
tõenäoliselt tuleb ka lähipäevil ka üks kirjutis sel teemal.
No comments:
Post a Comment