Te quiero Madrid! Kui ma mitu aastat tagasi siia esimest korda tulin (ja loomulikult suutsin lennujaamas ära eksida), siis sain koheselt aru, et see on MINU linn. Kaks päeva olen lihtsalt mööda linna sihitult ringi jalutanud ja nautinud. Täna õhtuks tuli paraku hakata asjalikuks. Esimese asjana tegin kohaliku mobiili numbri saamiseks lepingu ära.
Korter, kus viibin asub Madriidi kesklinnas. Kõik on koheselt saadaval ja ma mõtlen tõesti KÕIK. Isegi Tallinnas pole Suur-Karja tänavale nii palju asju koonduda suutnud. Madriid on üks suur pidu, elu käib siin 24h tundi järjest. Eile õhtul rõdul veini degusteerides märkasin käsikäes kõndivaid mehi. Nad nägid välja justkui lasteaia lapsed Silvester Stallone kehaehitusega. Minu maja juures asub shopping street, siis 5 minuti kaugusel on politsei jaoskond, mille ees on end reastanud kliente otsivad prostituudid. Vaatepilt on justkui ameerika filmist ning Tallinn tundub selle kõrval olevat lausa süütuke. Liikluseeskirjade olemust ma pole suutnud veel mõista. Põhimõtteliselt peaks punase tulega tee ületamine olema keelatud aga... Ma lausa imestan, et pole siiani mõnelt autolt lööki saanud. Ükski loogiliselt mõtlev inimene ju ei eelda, et kitsastel vanalinna tänavatel on valgusfoor! Veel hullem, et seal võiks põleda punane tuli! Imetledes ümbritsevaid karvaseid ning sulelisi vajununa mõtetesse, ei pane ma sellist pisikest detaili üldse tähele. Ükskord pidin isegi siiralt ning süütult politseinikele naeratama ja ütlema: "En habla espanol".
Ma ärkasin täielikus vaikuses ja pimeduses! See tähendab vanaaegsed puust aknad ja võred kaitsevad lärmi eest. Kõik on nagu vanas, heas 30-ndate aastate Hollywoodi filmis. Ärkasin oma suures voodis, läksin esimele korrusele. Lülitasin veekeetja sisse, et teha kohvi ning avasin rõdu uste ees olevad luugid ning uksed! Jõin rõdul oma punases neglizees kohvi ja vaatasin ärkavat Madriidi (kell oli 10.00 hommikul)...
No comments:
Post a Comment