Puerta de Sol - veidrike ja veidruste plats!

Hilisõhtul otsustasin taas visata pilgu peale Puerta de Sol-ile, kõigi veidrike ja veidruste platsile. Kõige pealt torkasid mulle silma musta nahavärviga mehed müümas oma kaupa. Neil on spetsiaalsed linakesed nööridega, mille külge „kaup“ on kinnitatud ja kui kohalik politsei läheneb, siis piisab nööridest tõmmata ja kaup on kokku pakitud ning justkui poleks nemad õigusrikkumist loata kauplemise näol korda saatnud. Nad müüvad enamasti järele tehtud kalleid brändide kotte ja päikeseprille – Versace, Chanell, Dior jne... ja ostjaid paistab jätkuvat. Turistid ümbritsevad neid päeval kui öösel, ent ka kohalikud ei põlga seda „kaupa“ ära.

Järgmisena eraldus massist Käsna-Kalle, kes käis ühe inimese juurest teise juurde ning suhtles. Minuni ta ei jõudnud õnneks, ega ma väga ei armasta neid elusuuruses mänguasju kollitamas. Võin neid ka multikates kaifida.

Tulles korra tänavakaubanduse juurde tagasi, siis on seal veel kaks liiki, milles Tallinnal on arenguruumi. Nimelt esimese variandi korral pakuvad india päritolu mehed õlut osta (see on neil kilekotiga kaasas). Käivad ühe inimese juurest teise juurde ja lausuvad muudkui: „Cerveza?“ Neid peaaegu päkapiku mõõtu olendeid oli seal päris palju siblimas ja ega klientidest ka puudu ei olnud. Kujutan neid lausa Tallinna tänavatel kilekott ühes käes ja teises õlu pudel öösiti ringi kõndimas ning oma kummalise aksendiga lausumas: „õlu?“ (kuidas iganes see sõna nende suus ka ei kõlaks!“ Avatud piiride ning migratsiooni puhul pole see vaatepilt enam kaugel. Teise ning natukese soliidsema liigi esindajad on hiinlased. Nad on enamasti Gran Viale suunduvate tänava otstesse teisaldava müügiplatsi üles pannud. Ehk paar pappkasti letiks, millel ilutseb üks õlu. Ka neil paistis kliente piisavalt olevat.

Puerta de Solil sain kahe väga hea etenduse osaliseks. Esiteks breik tantsijad, kelle ümber oli piisavalt rahvast kogunenud, vaatasid ja plaksutasid. Vestlesin ka ühe tantsijaga, kelle inglise keele oskus oli päris hea. Selgus, et lihtsalt suvalised noored olid kokku saanud ning pidasid oma oskustele tuginevat duelli. See tähendab, et üritasid tantsides teineteist järjest üle trumbata ja minu vaatamise ajalgi lisandus paar noor. Rahvas nautis etendust, noored aga esinesid endale. Järgmine oli juba palju elegantsem. Trummid ning jalgpallid. Seda on raske kirjeldada. Mehed mängisid erinevaid trumme (tõenäoliselt ladina-ameerika päritolu pillid) ning samal ajal tegi üks noor poiss jalgpalliga trikke! Muusika oli nauditav ja trikid võtsid isegi minu, jalgpallis võhiku sõnatuks! Kui üks poiss lõpetas (ehk pall maha kukkus) astus asemele kohe teine. Kahekesi nad tegid rahvale showd. Natukene eemal lauldi ooperi aariaid orkestri saatel. See kõik oli südaöö paiku!

Madriidis on üldse nii, et tänaval näeb väga palju esinejaid. Enamik neist on muidugi raha kerjavad „rahvakuntsnikud“, kes püüavad kas kostüümides, algeliste trikkidega või lihtsalt niisama haledat häält tehes tähelepanu saada. Samas on ka päris palju tõeliselt oskajaid inimesi. Shoppingute tänaval olen kõik siin oldud nädalavahetused ja vahel ka mõnel õhtul näinud nelja liikmelist muusikute ansamblit klassikalisi lugusid mängimas.

Mida kõike ma veel nägin! Lisaks tavapärastele rulluisutajatele, turistidele, noortele ja ühele asotsiaalile. Väga kaalukas 30-aastates tädi lükkamas lapsevankrit, milles olidki sees kaks last. Üks neist umbes aastane tüdruk magas ja teine 3-4 aastane poiss istus käru äärel. Poisi silmad olid nii unised ja piinatud. Lapsest oli tõesti kahju. Selle naise tegevus paistis ka olevat enam kui kahtlane. Mitmed inimesi käis lapsevankri juures. Briti poissmehed – üllatuslikult tagasihoidlikumad kui meil aga siiski natukene liiga labaselt lärmakad rikkumaks ümbritsevat rahu. Igat pidi tätoveeritud, augustatud ja muidu veidraks muudetud inimese sarnased olevused. Aeg-ajalt oli näha ka politseid, mille ilmudes muidugi igasugune kahtlane kontingent hetkeks haitus, et mõne aja pärast tagasi tulla.

Mina blondiinina, suhteliselt lühikese seeliku ja punaste tennistega äratasin nii mõnegi tegelase tähelepanu. Järjekordselt enamik selliseid, kellest käiksin heameelega suure kaarega mööda. Iga mõne minuti tagant üritas keegi vestlema tulla, alates India õlukaupmeestest kuni Senegali tänavamüüjateni. Lahendasin olukorra väga elegantselt, võtsin kotist välja väikese märkmiku ja pastaka. Seda nad kardavad nagu tuld. Pärast seda hoidsid kõik eemale! Eemalt jälgimine ikka toimus.

Istusin purskaevu äärele, et vaadata ümber toimuvat. Tasuta tsirkusest ei tasu ju loobuda. Näiteks keset Puerta de Sol-i platsi kätekõverdusi tegev mees ning temast samal ajal mööduv politsei auto!