Welcome to Euroopa Liit!

Juba selle üüratult lühikese nädala jooksul olen saanud palju  huvitavaid tutvusi. Ma poleks osanudki arvata, et üksinda reisides saab niivõrd huvitavate elamuste ja tutvuste osaliseks. Näiteks vahetult enne lendu vestlesin, noore daamiga, kes töötab maailmapangas arenguprojektidega. Loomulikult vahetasime facebooki aadressi:) Lennujaamad, rongid ja kohvikud on hea koht tutvumiseks. Inimesed tulevad ise suhtlema. Võimalik, et paljude puhul mängib rolli ka aja sisustamine. See lõputu reisi ootamine, kuid tõeliselt tülpinud nägudega inimesi on vähe näha.

Genfist lahkudes paistis lennujaama aknast välja vaadates ääretult maaliline vaade mäged taha loojuvale päikesele. Genf on linn, kuhu ma tagasi tulen. Leppisime juba Zanega selles kokku, et kui järgmine kord tulen siis ikka mitmeks nädalaks. Võtan kaasa kleidid, kingad ja kosmeetika ning vallutame koos linna! Lisaks sellele pean ju ikkagi oma uue kella saama Šveitsist! Tegelikult ma ei kujuta oma elu ilma Zaneta ette. Meist on saanud head ja lähedased sõbrad. Rahvus, vanus ning isegi vahemaa ei loe. Mõlemad oleme natukene süüdimatud ja metsikud ning valmis oma eesmärkide nimel minema läbi tulest ja veest. Me mõlemad armastame vabadust ja teame selle kaotamise hinda. Lisaks kõigele on meil koos lihtsalt tore.

Peale Genfi tervitas mind Brüssel oma tühjusega. Just tühjus on õige sõna. Saabusin tõenäoliselt ühe päeva viimase lennuga, siis ootas tühjus mind ilmatu suures hoones ees. Lennujaamas märasin vaid mõnda üksikut töötajat või reisijat, enamik tulesid oli kustunud. Ainsad, mis vilkusid ja natukenegi valgusid näitasid olid reklaamplakatid ning viidad, kuhu peaks idee järgi suudnuma. Jalutasin kiirustamata väljapääsu suunas, ise samal ajal mõeldes, et kuidas saan järgmisesse peatuspunkti nimega Luxemburg. Jah, internetist olin teinud väikesed tausta uuringud ning ka minu kontaktisik sealt oli info saatnud, kuid ega mul ikka kindlat plaani polnud. Loomulikult oli infopunkt suletud. Üritasin küsida infot Avise autorendi boxist ja seal sain vastuseks: „We do not give any info?“ Esimene mõte oli, et „welcome to Brussel“. Peale sooja, sõbralikku ja külalislahket Šveitsi tundus see justkui külma duššiga üle kallamine. Vaatasin suurte silmadega ja küsisin: „I just want to know how to get to Luxembourg“. Töötaja vaatas veel suuremate silmadega ja ütles: „We do not give any info“ Leidsin, et pole mõtet piinata inimest, kes ei taha suhelda ega oska vastata paarile lihtsale küsimusele. Suur tüdruk, natukene mõelda ja küll ma saan ise hakkama. Kuna esialgse info põhjal pidin rongiga selles suunas liikuma, siis sai mu ülesandeks otsida vastav liiklusmärk ja suund. Leidsingi -1 korruselt avatud kassa ja teatasin, et mul on vaja minna Luxemburgi. Töötaja arvas, et tahan minna kohalikku Luxemburgi (Mul polnud õrna aimugi, et neid mitu on). Selgitasin siis, et tahan minna real Luxembourg. Ok, pole probleemi aga tema sinna pileteid ei müü ja üleüldse ei tea ta öelda, kuidas ma sinna saan.

Sõitsin siis rongiga Brüsseli viimasesse peatusesse ja väljusin. Minu loogika ütles, et siin peab olema ometi infot. Kohates esimest punases särgis tublit turvatöötajat korraldasin kohe ülekuulamise, et kus ma asun ja kuidas ma saan Luxemburgi. Väga viisakas, inglise keelt rääkiv, treenitud käsivartega noormees juhatas mind öökassa juurde. Selgus, et rong õigesse Luxemburgi läheb alles hommikul kell 5 läbi. Piletit ostes vestlesin kassapidajaga ning uurisin, et milliste vaatamisväärsustega võiksin linnas samal ajal tutvuda. Mehel tõusid need vähesedki juuksed püsti ja ta ütles, et see ei ole üldse turvaline ning ma ei tohiks väljuda öökassa läheduses olevate pinkide ning kaamerate juurest. Kuna mul Brüsseli kaarti käepärast polnud ning asukoha tuvastamisega vaeva ei viitsinud näha, otsustasin seda soovitust jälgida. Mõtlesin, et need mõned tunnid mööduvad rahulikult. Tegelikul sain ma „tundma“ Brüsseli tõelist elu ehk nägin ära oma silmaga kohalikud veidrikud, asotsiaalid ja turvatöötajate tegevuse.

Kõige pealt torkas silma „kassipapa“. Mees, kelle jalgrattal oli tõlla moodi järelkäru jalgrattaga ning neid loomi paistis seal sees olevat vähemalt kolm. Järgmiseks tuli vastu üks tumeda nahavärviga nooremas keskeas naine, kelle kätega vehkimine jättis dirigeerimise mulje. Hiljem see naine laulis ka ning pean tunnistama, et ta hääl oli mahe ja musikaalne. Edasi toimus bomzide invasioon! Neid vajus sisse kuus tükki ja kõik nad otsisid pingile kohta, et magama jääda. Pole siin Brüsselis midagi teisiti, isegi bomzikud on sarnased Tallinna omadele.

Kell kaks ilmusid justkui maa alt välja neli punastes särkides tublit turvatöötajat ja hakkasid inimeste pileteid kontrollima. Selgus, et varahommikuste piletitega reisijad saavad jääda sisse ja ülejäänud peavad lahkuma, sest raudteejaam suletakse. Lõpuks jäi meid sinna kaksteist inimest, kooslus kirjum kui paabulinnu sabasuled.

Kui kell 4.00 hommikul raudteejaam taas avati voolas sinna kogu see välja aetud isikute kontingent tagasi ja sujuvalt lisandus veel igasugu kirjusid olendeid. Jõudsin järeldusele, et Brüsseli raudteejaama töötajatel peavad olema kohustuslike asjadena raudsed närvid ja tubli tolerants absurdihuumori suhtes

Platvormi ning oletava õige rongi leidsin ilusti ülesse. Edasi oli juba keerulisem. Kui Šveitsis avanesid uksed nupule vajutades, siis siin pidi mingist kummalisest kangist tõmbama. Nii ma siis seisin ukse juures, suur hämming peegeldumas näos, kui lõpuk avas üks miliaarse hoiakuga mees selle. Leidsin endale sobiva kupee, istusin maha ja lõpuks tekkis siiski väikene kahtlus, et kas ma ikka olen õiges ronigs. Samal ajal kui kupeest pea välja pistsin, möödus sama militarist ning minu küsimusele: „Is this train going to Luxembourg?“ Vastas ta noogutusega ning liikus edasi, ma jõudsin maha istuda kui ta avas mu kupee ukse, vaatas mind ja ohkas ning istus maha.