Ma istun rõdul ja joon kohvi ning mõtlen, kuidas mul on vedanud. Ärgata hommikuti linnas, mida jumaldan. Olla hoolivate sõprade keskel ning kirjutada. Võtta ette jalutuskäike kaunitel tänavatel ning lihtsalt nautida elamist. Muidugi on Madriidil ka omad varjuküljed, ent kõik positiivne jätab selle taha plaanile. Näiteks pole siin meie mõistes mobiiltelefoni sim-kaarte müügil ja mobiilside on kallis. Igaüks, kes tahab kohalikku numbrit, peab lepingu sõlmima. Küll aga võib see olla n-ö ettemaksuga number, et kui ühel hetkel enam krediiti ei lae, siis kaotab kehtivuse. Kõige targem on selleks minna phone housi ja seletada ära oma vajadused. Nemad soovitavad, millise firmaga on kõige soodsam liitud. Arvestama siiski peab vähemalt 15 euriga, kui on vajadus ka interneti järele. Suhtlemiseks on väga levinud mobiili rakendus WhatsApp. Kasutan ka ise seda, mugav ning odav.
Toit on siin odavam kui Eestis. Oleneb muidugi ka kauplusest. Minu lähedal vanalinna kaupluste hinnad on soodsad. Mulle meeldivad veel hiinlaste puu- ja juurvilja poed. Hommikul lähen võtan värske kurgi, tomat, sibula, kogu salati materjali ning saan selle umbes ühe euro eest. Küll aga ei tasu riideid ning kingi hiina kauplustest osta, sest nende kvaliteet ei kannata kriitikat. Vahel harva muidugi võib vedada.
Madriid on lärmakas linn, pidevalt huilgavad sireenid ja rahvas räägib valju häälega. Samas pole ma näinud vägivaldselt ja inetult käituvaid inimesi. Kui muidugi välja arvata täna hommikul kaks vene keeles teineteise peale karjuvat daami Retiro pargi lähedal kohvikus Lausa harjumatu oli siin sellist käitumist näha. Ka peab siin olema igasugu tülitajatega ettevaatlik. Mõni kerjaja on selline, et kui nende poole vaadatki kogemata, siis kohe nõuavad tungivalt raha. Õnneks enamikel juhtudel piisab lausest: "No, gracias". Enamik igasugu teenuste pakkujaid saavad sellest aru. Kesklinnas olen märganud liikumas ärakurnatud toredoore, miki-hiiri ja muid kummalisi olendeid, kes pakuvad endaga koos pildistamise võimalust. Loomulikult tasu eest! Lisaks veel igasugu tänava muusikud, kes mängivad ning siis selle eest tasu ootavad. Nende tase on erinev, alates üksikust lääpatallatud tossudega vanahärrast kuni korraliku neljaliikmelise ansamblini shopingute tänaval.
Inimesed on siin enamasti sõbralikud ja politseid olen siin hetkel märganud kolme liiki, Policia Municipal de Madrid (keda tundub olevat kõige rohkem), Policia Nacional ja Agente de movilidad (meie mõistes midagi liikluspolitsei taolist). Mulle siiski meeldivad kõige rohkem need hobusega sõitvad politseinikud!
No comments:
Post a Comment