Sparringud ja kuused

Kurnatud, piinatud aga õnnelik. Korralikud sparringud selja taga. Kuidas ma tundsin puudust ringist! Vahel tundub, et pole midagi paremat kui korralik (reeglite pärane) kaklus ringis. Seekord aitasin ka ühte poksi tüdrukut nädala pärast toimuvaks debüüdiks ettevalmistada. Kuna ma siiski olen kickboxija, siis töötan palju jalgadega. Tegelikult ilma nendeta lihtsalt käte toel töötada on minu jaoks suht võimatu. Üritasin end ringis kontrollida. Sisestasin endale: "Ei löö jalaga! Ei löö jalaga!" - kuni esimese ilusa side-kickini maksa...

Ülejäänud sparringud möödusid enam-vähem viisakalt, kui välja arvata üks kena sinikas selle algaja poksitüdruku parema silma ümber... aga ta ise jooksis mu rusika otsa. Tegelikult on see tüüpiline viga, mida tehakse. Ka mina vahel langen lõksu. Kui vastane töötab vasaku käega, pidevalt kasutab seda ning parem on  passiivne, siis see parem käsi on OLEMAS ja õigel momendil ka saab kasutada. Enamasti lõpeb see uhke sirgega nina pihta!

Nüüd olen ma turvaliselt ülimoodsas bussis. Siin on lausa pardakompuutrid igal pingil. See tähendab vastasistme seljatoe sisse on monteeritud suurema mobiiltelefoni mõõtmetega ekraan, millel kirjas istekoha number. See annab võimaluse valida muusika, raamatute, interneti jne... vahel aga kõrvaklapid tuleb laenat/osta bussijuhilt. Hinnaga üks euro.

Seekordse reisi märksõnad on lisaks sparringutele veel depressioonis jõuluvana, päkapikk õuduste filmist, lambad ja kuused... Lätlane oskab jõule tähistada, küll omamoodi aga siiski oskab. Näiteks olid ausammastel kaissu pandud kuused. Postamendil seisab onkel ning ta kätevahele on topitud kuusk ja tuvid rahuldavad oma loomulikke vajadusi talle pähe!

я - turistka!

Suunduses läbi sombuse varahommiku Tallinnas bussijaama, tundsin kergendust, et suudan vähekeseks ajaks rebida ennast hallist argipäevast välja. Kuigi jah, minu päevad on kõike muud kui hallid ning argised, vajab mu seiklejahing aeg-ajalt vabaks laskmist. Väikene reis Riiga tundus kõige turvalisema lahendusena. Siin on rõhk sõnal „tundus“. Juba Tallinnas selgus, et see reis tuleb minule omasena seiklustega täidetud. Mul on kombeks osta võimaluse korral, kas bussi esimesed või viimased istekohad ning lõpuks lasta ennast installeerida (kahekorda bussi korral) alumisele korrusel. Kuna esimesed kohad olid kinni, siis valisin seekord kõige viimase. Plaan näitas, et see on lausa akna all. Istekoha number 53. Bussi sisenedes selgus, et istekohti on 52!!!

Bussis oli vähe rahvast ning ma sain enda alla kõik viimased istmed. See tähendab, mu seljakotile oli üks iste, üleriietele teine ning minu ja arvuti päralt kaks istet. Supper! Bussis oli ka koore kakao – selline mõnus, mahe ja lääge jook ning lätlasest varubussijuht, kes ikka käis aeg-ajalt kontrollimas, et kas mul on kõik korras või vajan ma midagi. Ainus, mida ma soovisin oli rahulikult oma asjadesse süveneda aga sellele bussijuhile tundus sellest arusaamine kõrgemas dimensioonis olevat.

Teekond Riiga oli rahulik, üritasin tududa, et teha viimaste ööde unevõlga tasa, ent ikka tabasin end vaatamas alt ülesse mööduvate puude latvu, mis kõrgusid taeva suunas. Kõrvus mängis mahe jazz muusika. Mõtted jooksid peas kui taltsutamata hobused preerias... Kõik tundus sürreaalne kuni Riia bussijaamani. Esimese asjana seal sammusin infopunkti ja sõnasin vene keeles: „Ja turist. Sto mne sdelat?“ Kõige pealt vajusid seal kahe infotöötaja silmad suureks, siis nad üritasid täpsustada, et kas ma üldse tean kus ma olen jne... Sealt sain brozüüre, infolehti ja isegi visiitkaardi vastava ametiasutuse kohta, kes turistidega tegeleb.

Järgmine sihtpunkt – teisel pool kanalit asub turg. Nii bussijaamal kui turul on midagi sarnast Balti jaamaga, ent mastaabid on teised. Meie oma on pisem ja mingil määral tsiviliseeritum. Sellel turul tundus olevat kõike – alates vanakraamist kuni lõpetades küünaldega... Minu pilt jäi pidama kividest ehetega kaunistatud lettidel... Nüüd on mul siis seksikas merevaikudest käevõru. Kuna mul oli aega korteri võtmete saamiseni ja hommiksöök koosnes ainult kahest tassist kohvist koos Otepäält pärit õunaga, siis otsisin sobiva söögikoha. Tahtsin kohalikku! Iga tšebureki putka ka ei sobinud. Leidsin turult ühe kartulipankookide söökla (´?). Kohalike hulgas tundus kõva sõna olema. See koosnes kahest osast – söökla (toitudega) ja ruumi teises otsas kohvik. Kohvi ma ei saanud eest, pidin teise leti juurde minema. Aega parajaks tehes ning raamatut lugedes märkasin, et minu kõrval lauda istus vuntsidega õllekõhtu omav meesterahvas. Peagi liitusid temaga kaks tibi, vanuses umbes 19-20. Meesterahvas tundus lähenevat keskeale. Suhtlesid vene keeles. Kuulsin, kuidas see mees tutvustas tüdrukutele töö võimalusi välismaal... Kirjeldus tundus olevat huvitav ning raamatu lugemise asemel jäin neid suurte silmadega silmitsema. Millegi pärast läksid nad läti keelele üle ja tasandasid häält.

Järgmine sihtpunkt Forum Cinema Stockmani juures. Seal sai minust tõeline turisti atraktsioon. Õigemini vaatepilt kohalikele. Süüdimatu blondiin nagu ma olen. Ma arvan, et mu välimus vastus täiesti tekkinud situatsioonile. Blondid juuksed minu kollaka pärlitega kaetud bareti alt paistmas, seljas samast materjalist jope nagu pehmeid asju tehakse, vaevu üle taguotsa ületav seelik ning mustad retuusid. Jalgu kaunistasid ülepõlve põlvikud ning botase ja politseisaabaste hübriidi taolised jalanõud. Kott seljas ning ma istusin oma kohvril. Muusika kõrvades. Nii mõnigi kohalik proovis minuga suhelda. Tegin süütud silmad ja vastasin inglise keeles. Üks proovis mulle mitte töötavat, viletsa disainiga, 80-ndatest aastatest pärit kella müüa. Kuna ma leidsin, et turvaline on öelda: I do not understand ning mitte laskuda vene keelsesse vestlusesse, siis ta näitas kellale ja lisas: Stalin, watch, buy... Ma saatsin ta viisakalt inglise keeles parematele jahimaadele....

Patareid laadima... Lõunasse!

Taas kord pühin Tallinna soolaseguse lume jalge alt ja suundun lõunasse. Minu sihtpunkt - Riia! Ma olen selles linnas käinud mitmeid kordi, Madriidi ja Genfi järel sean ta maailma toredamate paikade hulgas kolmandale kohale. Lisaks sellele, et mul on seal head sõbrad, on sellel ka omapärane aura. Midagi aegumatut ja samas suursugust. Alati kui sinna lähen, kasvõi paariks päevaks, saan oma patareid laetud. Vahel isegi liiga palju ning tekib Duracelli jänkukese sündroom. Energiat rohkem kui kulutada jõuan ning tulemuseks on igasugu vahejuhtumid.

Patareid on siiski vaja laadida, eriti siis kui seisad elu ristteel ning pead tegema raskeid valikuid. Tee viib nelja suunda, kuid pole teada, milline neist õige on. Tuuletallajana tühjust püüdmast olen ma juba väsinud. Suvel käisin oma saatust otsimas ja ma leidsin selle. Samm-sammult liigun sinna suunda, kuid pean tunnistama, et need sammud on vahel väga okkalised ja valulised, justkui kõnniksin klaasikildudel. Ma tean, mida tahan ja miks... Ma veel ei tea, kuidas suudan selle kõik saavutada... kui palju vaeva pean nägema, aga ma olen juba teel. Reis Riiga on üks pisike sammuke sinna suunas.

Reisikoti pakkimine on alati ületamatu ülesanne. Pole oluline, kas lähen mõneks päevaks või mitmeks nädalaks. Kosmeetika - must be! Poksikindad - must be! Mind ootavad ees tõsine trenn... inimesega, keda austan ning, kes julgustab mind jätkama. Meil tuleb tõsiselt jutuks minu sportlase karjäär. Kuhu edasi? Kas tasub üldse jätkata? Olles aastat talunud rutiini, lõpuks katus sõidab. Väsimus, tüdimus, pettumus... kõik tundub olevat käe ulatuses ja ometi kilomeetrite taga.... Vahel on vaja motivatsioon. Kaasa läheb veel arvuti, fotokaamera, raamat, paar kleiti. Kas panna kõrged või madalad kontsad jalga? Tõsine dilemma. Mida lühemale reisile ma lähen, seda suurem pagas mul õnnestub kaasa tassida.

... üks oluline detail ununes... ma vist peaksin ka passi kaasa võtma :)

Lihtsalt naudingud

Kerge külmetus, Mentovskiye Voiny ja sõbrad on minu esimeste vabade päevade märksõnad ehk kõik on alanud planeeritult. Jah, ka haigeks jäämine kuulub tavaliselt mu puhkuse hulka. Pinge langus võrdub alati palavikuga. Õnneks on see enamasti paari päevane nähtus, vaatamata sellele, et kodus voodis saaks mind aheldatuna hoida. Alati siis kui on vaja ennast ravida, tekib mul ennekuulmatu ja rahuldamatu vajadus liikuda, seigelda ning lihtsalt ignoreerida olukorda. Siiani olen leidnud ainult ühe asja, mis suudab mind enam-vähem distsiplineerida ning keskenduda ravimisele - seriaal Menotvskiye Voiny. Alustan umbes 10 aastat tagasi filmitud esimeste seeriatega ja lõpetan selle talvise hooajaga. Mul on vist iga tseen pealuu sisse kleepunud, ent ikka naudin neid ehedaid karakterid ja situatsioone. Ma olen uue hooaja ilmudes võimeline kaks ööd üleval olema, et võimalikult kiiresti seriaali vaadata. 

Sõbrad - neid on mul küll karvaseid ja sulelisi. Lihtsalt häid sõpru ja tuttavaid hindan väga aga tõelise aarde moodustavad minu lähedased sõbrad. Need, kes teavad mind ja ka mu rõõme ning kurbusi. Need, kes on ajaliselt vastu pidanud ning aastatega paremaks läinud. Nad on samamoodi kiiksudega kui mina. Nad lausa naudivaid neid kiikse. Nende elu on seiklus, liiguvad uhkelt pead püsti hoides läbi igasuguse situatsiooni. ... ja nad on alati minu jaoks olemas.... Pole paremat kui ärgata pärast toredat filmiõhtut ühe sõbra villas, vaadata aknast tõusvat päikest, juua värsket kohvi ja taibata, et vaatamata esimesele härmatise taolisele lumele  on siiski elu nautimist väärt :) 

Taas köidikutest vaba!

Vabadus! Taas kord köidikud lahti sõlmitud ning aeg tegeleda endaga. Minu mustlaslapse hing hakkas viimastel nädalatel manduma ja närvid olid läbi kui tuletõrje hobusel. Käisin ringi, silmad koljuluusse vajunud ning seal taga veel kusagil pisarad peidus, mis vihmaveena tahtsid vallanduda. Kogu maailm näis süsimustana ning kõik asjad läksid nii nagu ei pidanud...

Mul on siiski vedanud kolleegidega ja ülemusega. Ükskõik kui arusaamatu ma endale ei tundu, suudavad nad siiski minu emotsionaalsusega leppida (vähemalt mulje sellest jätta). Ma sain taas endale aega, eemalduda tööst ja reaalsusest. Siseneda oma maailma! Kuigi süda kisub Eestist eemale, siis kahjuks seekord pole võimalik... samas mine tea, imesid juhtub... Mul on kolm suurt kirge: seikluse, kirjutamine ja fotograafia. Nendele nüüd kavatsengi end pühenduda. Lubasin, et töömeili ei ava kordagi selle kahe nädala jooksul. Tegelikult ma vist ei avagi alates homsest ühtegi eposti endal. Facebookigi sisenen äärmisel juhul. Televiisorit vaatan heal juhul niigi kuus paar korda. Ajalehed ja uudiste portaalid eemaldan enda teadvusest mõneks ajaks. Telefonidel vastan ainult valitud inimestele - lapsed ja paar väga lähedast sõpra. Lisaks veel paar eelnevalt kokkulepitud asja.

Seiklused siit ma tulen!

... ja järgmine peatus on....

Ma tunnen, et juured mu taldade alla kasvavad mühinal. Vaja on taas pääseda välja, sirutada tiibu ja seigelda. Internetis uurin igapäevaselt erinevaid sihtpunkte Tokyost kuni Rio de Janeroni. Mõtlen, kalkuleerin ja unistan, kuhu järgmisena minna. Minu laptop ja kaamera juba ootavad teele asumist. Muidugi on mul ka Tallinnas lõbus, olen "turistina" mitmeid kordi linna avastanud, seiklustesse sattunud ja põnevalt aega veetlnud aga siiski on kõik ahistav. Isegi ekstreemseiklused Kopli liinidel kaameraga on kaotanud põnevuse.

Mulle on mitmeid kordi esitatud küsimus: "Kuidas Sa oma reise plaanid?" Vastus on ülimalt lihtne: "Sisetunde ja lennupiletite hinna järgi". Mul on nimekiri kohtadest, mida tahan külastada ja vastavalt võimalustele kohandan seda.
1. Te quiero Madrid! 
Järgnevad kõik teised kohad, mille järjestus pole paigas. Küll on aga külastamise põhjused mulle olulised.
* Brasiilia - Teismelisena lugesin Vladimir Beekmani raamatud sellest linnast ja riigist ning otsustasin, et minu pulmareis toimub sinna. See on üks põhjuseid, miks ma pole ametlikult abiellunud. Teine on see, et ma abiellun AINULT selle mehega, kes kingib mulle rubiinsõrmuse. Põhimõte, mida olen alates 14 eluaastast jälginud. Esimest korda kui rubiini nägin, armusin sellesse!
* New Orleans - Lugesin mingit kriminaalnaistekat ammu ja seal kirjeldati jazzi, prantuse päraseid maju, voodood nii paeluvalt, et ka mina tahan neid originaalnukukesi endale. Mine tea, millal ja kelle pärast vaja sinna nõelu sisse torkima hakata.
* San Fransico - Mäletan üht laulu, mis meeldis "Welcome to San Fransico..." vähemalt kuidagi taoliselt kõlasid need.
* Caracas - Ka mina olen kunagi Ladina-Ameerika seebioopereid vaadanud!
* Tokyo - Pildid öisest Tokyost on fantastilised. Lisaks tahan ma endale ehtsat jaapani tee serviisi, mis pärineb jaapanist.
* Moskva, Peterburg - Venemaaga seovad mind isiklikud mälestused. Ilusad, huvitavad ja armsad, kuid nendest ajalugu vaikib. Peterburgis on midagi Madriidile omast (vähemalt suvel, kui lund ei ole). Moskvas ma käinud pole aga minu jaoks on ahvatlev idee saada endale sealt Matrjoskade komplekt.

See on väikene valik sellest kaleidoskoobist, mis minu mõtteid paelub. Ma tunnen puudust turbulentsist, lennujaamade maitsetust kohvist ja tundmatutest tänavatest. Kuigi ma leidsin sellelt reisilt OMA SAATUSE, õigemini saatus leidis minu....

Suurlinna tuledest poriloikudesse

Tagasi selles kõledas, rõskes, vihmases ja tusases Baltikumis!!! Pole just eriti tore tunne kui istud öösel imeliselt soojas, sbralikus linnas lennukisse, vaatad seljataha jääva suurlinna tulesid ning silmi avades vahivad vastu suured poriloigud ning nõukogude aegsed lennujaama hooned. Raske oli lahkuda linnast, mida nii väga armastan ja kuhu jäi maha inimene, kes minust  hooliv väga palju. Kuidas ta veel hoolitses! Ma pole eriti taltsutava ja kontrolli armastava iseloomuga, kipun alati siis mässama, ent Annely suutis viia mu nii kaugele, et saatsin talle sõnumi ka siis kui lülitasin telefoni ööseks välja. Põhjus lihtne, et ta ei muretseks ja teaks, et kõike korras olevat. Minu avantürismi ja seiklushimu teades, võis tal olla nii mnigi hetk raske olla, kuid ta vapralt kannatas mu keerulist iseloomu. Tegelikult on ta seda teinud terve elu! Ka vahetult enne lennule minekut Annely helistas ja õpetas, millised võisaiad kaasa teha ning et võtkasin tühja pudeli vee jaoks. Madriidi vesi on parema maitsega kui Tallinna oma ja puhas, et kõlbab kraanista ka juua. Peale turvakontrolli võib pudeli veega täita. Kui armas temast!

Teekond Madriidi lennujaama rongiga ei möördunud viperusteta. Esiteks oskasin istuda õiget platvormilt valele ronigile. Madriidi rongi piletit kehtivad 2h ning lisaks kõigele oli mul check-in tegemata. Madriidi lennujaama jõudsin plaanitust 30 min hiljem ja suundusin otsusekindlalt Iberian expressi teenindus leti juurde. Seletasin siis pikalt ja laialt, eht hispaanlaslikult kuid inglise keeles töötajale, kuidas mul ikka ei õnnestunud teha check in-i arvutis. See tubli töötaja otsustas kontrollida ka mu seljakoti kaalu. Numbrite 10kg asemel ilutses 11.56 kg. Ma pakkusin lahenduseks, et söön võileivad ära ja siis kott on kergem. Töötaja silmad läksid suureks ja ütles: "it's ok". Ma küsisin üle uskumatult, et kas ma ei peagi võileibu ära sööma? Sain ilma selleta pardakaardi kätte.

Järgmine etapp oli turvakontroll. Hakkasin siis kasti oma pisikesest seljakotist asju välja võluma. Kõige pealt arvuti, kaks telefoni, fotoaparaat, kaks objektiivi, kosmeetika pudelid, ka võisaiad jne... siis korjasin küljest vööd, kellad jm... kui juuste nallideni jõudsin leidis turvakontrollis olnud isik, et need võivad alles jääda. Peale röntgen protseduure pidin ju asjad kotti saama aga see oli raskem kunst. Oma 15 minutit paigutasin, et lukud kinni läheksid. Mahtusid mu väikesesse arvuti seljakotti veel käekott, riided, kolm raamatut ning muudki põnevat. Kui neid tagasi sättida sobivalt üritasin, siis tublid turvatöötajad vaatasid ja muigasid. Inimesed muudkui läbisid turvakontrolli, möödusid minust aga mina pakkisin hoolega.

Läksin siis terminali esimesse mugavasse ja suvalisse kohta, televiisori ette aega parajaks tegema. Hoolitsev ja ettenägelik Annely taipas mulle helistada ja uurida, kus kohas ma täpselt olen. Hoomamata lennujaama mõõtmeid otsustasin istuda kuni 5 minutit enne boardingut otsin kuhu. Loomulikult olin ma 10 minuti jalutuskäigu kaugusel õigest väravast. Annely arvas, et ma oskan ka terminalis turvaalal olles lennukist maha jääda. Ta vist palju ei eksinud.

Juba Madriidis hakkas minuga rääkima katoliiklik nunn. Me istusime ka lähestikku lennukis. Tema inglise keele oskus oli samal tasemel nagu minu hispaania keele oskus ehk teineteise jutust saime heal juhul aru 60%. Hiljem selgus, et ta üldse on itaaliast aga otsustasime vennastuda ja koos Riia bussijaama rännata. Mina suundun siit Eestisse ning tema Leetu! Me oleme särav paar - nunna riides tumeda nahaga naine ning punaste tenniste, mustade pidzaama pükste, orangi särgi, läikivate litridega kampsuniga blondiin!

Puerta de Sol - veidrike ja veidruste plats!

Hilisõhtul otsustasin taas visata pilgu peale Puerta de Sol-ile, kõigi veidrike ja veidruste platsile. Kõige pealt torkasid mulle silma musta nahavärviga mehed müümas oma kaupa. Neil on spetsiaalsed linakesed nööridega, mille külge „kaup“ on kinnitatud ja kui kohalik politsei läheneb, siis piisab nööridest tõmmata ja kaup on kokku pakitud ning justkui poleks nemad õigusrikkumist loata kauplemise näol korda saatnud. Nad müüvad enamasti järele tehtud kalleid brändide kotte ja päikeseprille – Versace, Chanell, Dior jne... ja ostjaid paistab jätkuvat. Turistid ümbritsevad neid päeval kui öösel, ent ka kohalikud ei põlga seda „kaupa“ ära.

Järgmisena eraldus massist Käsna-Kalle, kes käis ühe inimese juurest teise juurde ning suhtles. Minuni ta ei jõudnud õnneks, ega ma väga ei armasta neid elusuuruses mänguasju kollitamas. Võin neid ka multikates kaifida.

Tulles korra tänavakaubanduse juurde tagasi, siis on seal veel kaks liiki, milles Tallinnal on arenguruumi. Nimelt esimese variandi korral pakuvad india päritolu mehed õlut osta (see on neil kilekotiga kaasas). Käivad ühe inimese juurest teise juurde ja lausuvad muudkui: „Cerveza?“ Neid peaaegu päkapiku mõõtu olendeid oli seal päris palju siblimas ja ega klientidest ka puudu ei olnud. Kujutan neid lausa Tallinna tänavatel kilekott ühes käes ja teises õlu pudel öösiti ringi kõndimas ning oma kummalise aksendiga lausumas: „õlu?“ (kuidas iganes see sõna nende suus ka ei kõlaks!“ Avatud piiride ning migratsiooni puhul pole see vaatepilt enam kaugel. Teise ning natukese soliidsema liigi esindajad on hiinlased. Nad on enamasti Gran Viale suunduvate tänava otstesse teisaldava müügiplatsi üles pannud. Ehk paar pappkasti letiks, millel ilutseb üks õlu. Ka neil paistis kliente piisavalt olevat.

Puerta de Solil sain kahe väga hea etenduse osaliseks. Esiteks breik tantsijad, kelle ümber oli piisavalt rahvast kogunenud, vaatasid ja plaksutasid. Vestlesin ka ühe tantsijaga, kelle inglise keele oskus oli päris hea. Selgus, et lihtsalt suvalised noored olid kokku saanud ning pidasid oma oskustele tuginevat duelli. See tähendab, et üritasid tantsides teineteist järjest üle trumbata ja minu vaatamise ajalgi lisandus paar noor. Rahvas nautis etendust, noored aga esinesid endale. Järgmine oli juba palju elegantsem. Trummid ning jalgpallid. Seda on raske kirjeldada. Mehed mängisid erinevaid trumme (tõenäoliselt ladina-ameerika päritolu pillid) ning samal ajal tegi üks noor poiss jalgpalliga trikke! Muusika oli nauditav ja trikid võtsid isegi minu, jalgpallis võhiku sõnatuks! Kui üks poiss lõpetas (ehk pall maha kukkus) astus asemele kohe teine. Kahekesi nad tegid rahvale showd. Natukene eemal lauldi ooperi aariaid orkestri saatel. See kõik oli südaöö paiku!

Madriidis on üldse nii, et tänaval näeb väga palju esinejaid. Enamik neist on muidugi raha kerjavad „rahvakuntsnikud“, kes püüavad kas kostüümides, algeliste trikkidega või lihtsalt niisama haledat häält tehes tähelepanu saada. Samas on ka päris palju tõeliselt oskajaid inimesi. Shoppingute tänaval olen kõik siin oldud nädalavahetused ja vahel ka mõnel õhtul näinud nelja liikmelist muusikute ansamblit klassikalisi lugusid mängimas.

Mida kõike ma veel nägin! Lisaks tavapärastele rulluisutajatele, turistidele, noortele ja ühele asotsiaalile. Väga kaalukas 30-aastates tädi lükkamas lapsevankrit, milles olidki sees kaks last. Üks neist umbes aastane tüdruk magas ja teine 3-4 aastane poiss istus käru äärel. Poisi silmad olid nii unised ja piinatud. Lapsest oli tõesti kahju. Selle naise tegevus paistis ka olevat enam kui kahtlane. Mitmed inimesi käis lapsevankri juures. Briti poissmehed – üllatuslikult tagasihoidlikumad kui meil aga siiski natukene liiga labaselt lärmakad rikkumaks ümbritsevat rahu. Igat pidi tätoveeritud, augustatud ja muidu veidraks muudetud inimese sarnased olevused. Aeg-ajalt oli näha ka politseid, mille ilmudes muidugi igasugune kahtlane kontingent hetkeks haitus, et mõne aja pärast tagasi tulla.

Mina blondiinina, suhteliselt lühikese seeliku ja punaste tennistega äratasin nii mõnegi tegelase tähelepanu. Järjekordselt enamik selliseid, kellest käiksin heameelega suure kaarega mööda. Iga mõne minuti tagant üritas keegi vestlema tulla, alates India õlukaupmeestest kuni Senegali tänavamüüjateni. Lahendasin olukorra väga elegantselt, võtsin kotist välja väikese märkmiku ja pastaka. Seda nad kardavad nagu tuld. Pärast seda hoidsid kõik eemale! Eemalt jälgimine ikka toimus.

Istusin purskaevu äärele, et vaadata ümber toimuvat. Tasuta tsirkusest ei tasu ju loobuda. Näiteks keset Puerta de Sol-i platsi kätekõverdusi tegev mees ning temast samal ajal mööduv politsei auto!

Orienteerumine Madriidi moodi

Järgmise kirjutise autor on Annely. Tema loal panin selle oma blogisse ülesse. Need on lihtsalt parimad teejuhised, mis mulle kunagi antud on! 

Lisaks sellele sain temalt korteri võtmed, millele olid kasutamise järjekorra alusel numbrid peale kirjutatud!

-------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------


Saadan mòned juhised kuidas minu tóókohani kòige hòlpsamal viisil jòuda. 


Selleks on kaks vóimalust: 

• Rongiga (tren, línea C-1 de Renfe Cercanías), kuid selleks pead minema teise terminali, Terminal T4. Sinu lennuk maandub terminal T1.

1. Selleks vòta tasuta buss (Bus Tránsito, rohelist värvi), mis viib sind  terminal T1-st terminal T4-ni. Bussi saad vòtta T1 esimeselt korruselt (primera planta), salidas. Váljub iga 5 min järel ja bussisòidu pikkus on u 3 min.

        T1 primera planta - salidas 

2. Terminal T4  - rong (tren, Línea C-1 de Renfe Cercanías). See on otrsrong, millega jòuad minu töö juurde. Välju 4. peatuses - RECOLETOS. Kui ei eks, siis pilet maksab 2,40 eurot (ainuke pilet, mille ostma pead). Ole vága tähelepanelik peatuste nimedega, mida valjuhääldis öeldaks, sest vahetevahel eksivad. 

        T4 - tren de Renfe Cercanías, Línea C-1 - peatus Recoletos 

3. Rongijaamast válumiseks pead uuesti sama pileti masinasse sisestama, mis klaasuksed avab. Klaasustest väljudes suundu vasakule (kus on piletikassad). Tunneli pikkus on u 30 sec kòndimist, náed mehhaanilisi treppe, mis viivad väljapáásuni. Kui oled váljas, ületa valgusfooriga tee, mis jääb täpselt sinu ette (mitte selja taha). Enda ees näed ühte hásti suurt ehistist (Bibloteca Nacional, kui ma ei eksi). Suundu kuni Colon'i väljakuni ja mine ainult otse, mitte kuskile kòrvale pöördumast. Aadress, kus töötan on: ... Liigu ainult otse, enda parema käe pool naéd ka Hard Rock Cafeed... Rongi peatusest kuni minu tóókohani on u 8 min jalutuskáigu tee.

• Metrooga (metro, Línea 8):

1. Samas terminalikompleksis, kuhu maandud, otsi metroo peatust. Igal pool on juhised olemas kuidas sinnani jòuda. Peatuse nimi on T1-T2-T3. Pileti hind on u 5 eurot. 

2. Váljud 2. peatuses - Mar de Cristal, váljud ja vahetad metroorongi liin 4 vastu, Lòpp-peatus on Serrano, kus váljuma pead. 

        metro Linea 8 hasta Mar de Cristal - metro Linea 4 hasta Serrano 

3. Serrano peatusest váljudes jòuad Serrano tänavale (paralleer tánav on Paseo de la Castellana). Suundu Colonì váljakuni, mis jááb tápselt sinu ette. Sealt edasi póórdu paremale ja oledki Paseo de la Castellana. Tápselt samad juhised, kui rongiga tulles. 

         Calle Serrano - paralleer tánav Paseo de la Castellana  - Deutsche Bank 



Metrooga tulemine on natuke mugavam, kuid poole kallim. Samas kulub ka natuke vákem aega, kuid lòpuks erilist vahet pole. 

Kui pangani jòuad, tee úks vastamata kóne minu mobiilile ja tulen válja, et vótmed anda ja seletada, kuidas minu koju jòuad. 

Õlu, transvestiidid ja ekuadoorlase õnn

Mu reis hakkab lõpule jõudma. Viimased päevad Madriidis ja siis tagasi Tallinna. Proovin vaikselt harjuda mõttega, et lahkun sellest imelisest linnast. See lihtsus ning siirus, mis mind siin ümbritses on unustamatud. Tänu Annelyle ja Benjaminile jääb see reis üheks eredamaks mälestuseks. Käisime singimuuseumis, kohalikes restoranides, terassidel... Kõige kustumatuma mulje jättis mulle üks väikene vanaaegne söögikoht kesklinnas, mis paraku jääb turistide teest kõrvale. Selles vist ei ole vähemalt kolmkümmend aastat remonti tehtud, sisekujunduse detailid olid kogunenud ajajooksul. Näiteks seinapeal olev härjavõitlejate piltidega kalender, mille pärines 2011 a. ning alla oli kleebitud 2013 aasta. Istusime söögikoha ukse peale kõrge baaripuki taolise laua äärde, minu toolist pool asetses sees ja teine pool tänaval, mis tagas piisava kõikumise, sest pinnad olid erinevatel kõrgustel. Leti taga olev vanem mees oli lühikest kasvu, ümmargune, just selline nagu nad Ladina-Ameerika seebiooperites. Kelner oli veel värvikam. Natukene suurem kui päkapikk, hambad puseriti, püksid ja pluus kolm numbrit suuremad ning neid koos hoidmas püksirihm, mis vaevu said oma ülesandega hakkama. See kelner oli pärit Ecuadorist, 14 aasta jooksul polnud kordagi oma ümbruskonnast välja läinud. Sõbrad olevat teda kuhugi kunagi kutsunud, kas Barcelonasse, Valenciasse, ega ta päris täpselt ei mäletanudki aga ta ei tahtnud minna, sest nii väga armastab Madriidi ja seda kohta, kus töötab ning elab. Meil tekkis tunne, et võib olla ta pole isegi Gran Viale, Puerta de Soli või mõnda taolisse kohta sattunud. Elab oma piirkonnas ja on sellega rahul. Kui vähe on mõndadel inimestel õnneks vaja!

Madriidist on võimatu lühidalt kirjutada. Sama raske on kirjeldada siin valitsevat atmosfääri. See on elu 24h, igale maitsele ja igas stiilis. Sellist mõistet nagu öörahu siin ei ekisteeri. Pidev liikumine, sumin, sireenid, vali muusika mööduvatest autodest. Ometi pole see kõik häiriv. Purjus, lärmavaid inimesi pole mul siiani õnnestunud kohata. Kaklusi ka mitte. Kummalisi nähtusi küll. Maja, kus elan koosneb „isiksustest“. Üks pidevalt köhiv mees/naine naaberkorteris. Suure kõhuga naabrimees, kes oma trussikuid ükskord kuivama riputas, mind aknast nägi, ütles: „Hola!“ ja korjas need koheselt ära. Rikkusin teise igapäeva rütmi. Sama koridori peal on kahe „nais-mehe“ korter. Nad vist on mehed aga riietuvad kui naised. Üleval noor argentiina tüdruk, kes tõenäoliselt kuulab tümpsu (selle allikat pole õnnestunud tuvastada veel). Paar soliidset pintsakus meest on tulnud veel trepikojas vastu. Maja kõrval asub kohe Madriidi kuulus gay baar „Strong“. Selline, kuhu naisi sisse ei lubata aga minu rõdult on päris hea vaade uksele.

Kõrtside ja baaride üleküllus ning valik Madriidis on hunnitu. Näiteks ühte baari sisenedes tabasin end järsku seismas keset liiva. Rannabaari imitatsioon, ainult mere pidi oma kujuteldmades ise rajama. Õlu väljas juues on odav keskmiselt 2-3 eur ja see sisaldab ka snäcke, näiteks kartulikrõpse, võileibu, olenevalt kohast. Mõni üksikkoht ei paku seda. Kõige odavam õlu, mida väljas saime oli 1 eur ja snäckidena olid juust, liha, vorst, küpsised, juurviljad. Poes on õlu umbes 40-50 senti. Küll aga paljudes kohtades saab maksta kaardiga alates teatud summast näiteks 6 EUR. Hispaanlased eelistavad enamasti sularahas arveldada.

Õhtuti väljas käimine on siin omamoodi kunst. Madriidis pole nii, et minnakse ühte kohta ja ollakse hommikuni, öö jooksul võidakse järjest vabalt isegi 10 kohta läbi käia. Igas ollakse natukene aega ja siis liigutakse edasi. Tänaval on „reklaamitegijad“, kes kutsuvad erinevatesse paaridesse ja tihti teevad baari poolt joogi välja. Sa pead lihtsalt olema nendega võimeline vestlema. Suhtlus ongi siin kõige alus. Inimesed on varmad suhtlema, tutvusi otsima, telefoni numbreid vahetama. Põhiline suhtlusvahend on wazzup. Põhjus on lihtne. Telefoni ja interneti ühendus on siin kallis aga läbi wazzupi saab odavalt suhelda. Madriidis tantsin ma ka oma elu esimese salsa!

Kingad, kotid, kleidid – nende armastajatele on Madriid lausa paradiis! Siin on erinevaid firmasid, erinevas hinnaskaalas. Tasub külastada outlette, kus võib odavalt saada väga huvitavaid ja häid asju. Inimesed riietuvad siin vabalt, ent selles peitub omamoodi elegants. Kui tahad ikka kanda lühikesi pükse, siis teed seda. Kombineerid kena pluusiga ja miks mitte. Kellegi asi pole üleliigsed kilod või väikene rasvavoldikene kõhul. Sellist hukkamõistu ja paanilist kalorite tagaajamist siin pole. Samas pole ka kohanud koledalt riietuvaid isikuid, kellelt lausa peab pilgu ära pöörama, et paha ei hakkaks. Kaks huvitavat riietusstiili tahan küll esile tuua. Üks on „calle de puta“ olevad prostituudid. Üks kõik kui paksud või peenikesed nad ka poleks, nende kleidid ulatuvad vaevu taguotsadest üle või on jalas liibuvad püksid. See on täpselt selline vaade nagu ameerika filmides kohtab. Enamasti on nad 24h sellel tänaval esindatud, koos turistide, kohalike ja politseinikega (jaoskond asub samal tänaval) aga nädalavahetuste öösiti on neid eriti palju. Iga puu või laternaposti kohta kaks kolm naist! Teine tänav on vahetult üle Gran Via, päeval shopingute päralt ja öösel hõivavad selle transvestiidid. Üks uhkemini riides kui teine. Ka nendel piilub eemalt sutenöör ja jälgib toimuvat.

Neid kõiki päevi ka varjutab rahvuslik tragöödia seoses Santiago de Compostela rongi õnnetusega. Kahju on hukkunutest, operatiivtöötajatest sündmuskohal, omaksetest aga samas on see ka minu jaoks olnud hea võimalus vaadata, kuidas „töötab“ sellisel raskel hetkel Hispaania ühiskond. Kuna mul on palutud ülevaadet toimunust, siis tõenäoliselt tuleb ka lähipäevil ka üks kirjutis sel teemal.  

Madriidi mehed

Madriidi mehed on teema, mis väärib lausa eraldi kirjutamist või õigem oleks öelda mehed Madriidis väärivad seda. Vähemalt minu vahejuhtumid nendega. Kõige süütum ja armsam oli see, kui üks pintsakus soliidne keskealine härra komistas tänaval ning pidi peaaegu pikali kukkuma, kuna jäi minu dekolteed vaatama. Annely, kes minuga tol hetkel kaasas oli, ohkas siiralt: „Vaesekesed.“ Mina neile kaasa küll ei oska tunda, sest ega ma sunni ju nende pilku kõrvalistesse kohtadesse pöörama.

Kui ma senini öösiti palju üksinda ringi liikunud pole vaid seltskonnas, siis täna võtsin tõelise tutvuse Madriidi kesklinnaga ette. Minu puhul tähendab see kaameraga jalutamist mitte-alati-seal-kus-peaks. Põhimõtteliselt kõik neli tundi, mida ringi uidata püüdsin möödusid suhtlemise tähe all. Enamik neist, kes soovisid minuga suhelda olid muidugi mehed. Ütleme nii, et enamik tundus olevat sellisest kategooriast, kes jäävad minu vaateväljast eemale. Mida ma teen tänavaartistiga (nii ta end tutvustas) või Senegalist pärit musta mehega, kes tänaval reklaami pakub? Kõik nad tahtsid minu telefoni numbrit jne. Ma mainisin alati, et olen tõsises suhtes. Selle peale vastas üks: „Me too but you are in Madrid!“ Tore, et mulle asukohta meelde tuletas, mine tea ehk oleksin unustanud. Ühele üritasin seletada, et ta komplimendid pole just eriti hinnalised. Põhjus lihtne – blondiin Madriidis ja kui panna piisavalt avatud dekoltee, siis kuulen pidevalt: how beautiful you are...

Kui ma kuninga lossi eest pargist läbi jalutsin, siis kuulsin enda kohta vene keelset kommentaari. Otseloomulikult ma andsin noorhärradele märku, et saan väga hästi aru. Nende näoilmed olid kõnekad, ilmselgelt polnud lausutud sõnade mõistmine minule soovitav. Selgus, et nad olid Ukrainast, Valgevenest jne.. ja sattusid vaimustusse, et mina olen Eestist. Nüüd mul on pilt kus olen kolme noormehe keskel, nad tungivalt nõudsid jäädvustamist – olevat mälestuseks. Pildistamise käigus tekkis väikene vahejuhtum. Üks nendest noormeestest arvas, et võib mu tagumiku patsutada. Sellele järgnes ilus, mõjuva tugevusega küünarnuki löök kõhulihastesse... Vaeskene oigas lausa ning lausus tõeliselt härrasmehelikult: „Horosho sto nishe ne bõl.“ Ma vastasin abivalmilt: „Magu i nishe udarit!“ Ega ma siis kade tüdruk pole:)

Olukorrast Madriidis

Olukord Madriidis on rahulik. Kaks päeva tagasi toimunud miitingust ja konfliktist politseiga pole jälgegi. Kohalikus meedias on tähtsal kohal hoopis teised teemad. Küll valitseva parteiga seotud, kelle vastu miiting oli, korruptsioonist... aga miiting iseenesest on möödas. Konflikt politseiga samuti. Kõik elavad igapäeva elu, kuni järgmise korrani. 

Spontaanseid rahvakogunemisi toimub siin harva, see on seadusega karistatv. Eelnevalt on vaja taotleda load läbi viimiseks. Ka seekordsel kogunemisel olid kõik load olemas. Protestiti valitseva presidendi ja valitsuse ning korruptsiooni vastu. Hispaanias on viimasel ajal kuum teema miljonitesse küündivad altkäemaksud. Enne miitingu algust pidin mööduma calle de Genovast, kus asub valitseva erakonna Partido Popular peakorter. Politsei valmistus panema tänavaid kinni. 40 minutit hiljem kui tagasi tulin, siis miiting oli juba alanud. Karjuti loosungeid, lauldi. Enamiku osalejate jaoks oli lihtsalt lahe vaheldus peale tööpäeva lõppu. Puudus vaenulikkus. Suhtlesin ka rivistunud märulipolitseinikega. Kuna mu hispaania keelne väljendusoskus pole kõige parem, siis nad nägid tõsist vaeva, et leida inglise keelt rääkiv politseinik. Ta selgitas, et sellised miitingud on tavapärased, kestavad paar tundi ja siis läheb rahvas laiali. Ka tavakodanikega vesteldes sain sama informatsiooni. 

Ainult, et rahvahulk võib olla ettearvamatu. Edasi suunduti Grand Via ja Sol väljaku suunas. Seal otsustasid mõned kodanikud näidata oma üleolekut süsteemist. Kas selle taga oli kambavaim, juhtoinaste osav tegutsemine või lihtsalt alkohol, seda ma ei tea, ent võin julgelt väita, et politsei kasutas jõudu ainult äärmisel juhul. Kui neid otseselt rünnati. Ka siis kasutasid nad äärmiselt vähe otsest jõudu. Näiteks nuiaga löömise asemel "joosti läbi". Kuna märatsev rahvahulk on ettearvamatu, siis hoidsin end politseinike lähedusse. See andis haruldaselt hea võimaluse jälgida nende tööd ning pildistada. Takistusi nad mulle selles ei teinud. Muidugi ma kahtlustan, et neil lihtsalt polnud aega tegeleda ühe mustades satäänist pidzaamapükste ja punase õlapaeltega pluusis, sassis juuste ning süütute, vaimustust täis silmadega blondiiniga, kes aeg-ajalt võib esitada mõne ootamatu küsimuse. Ma muidugi otsustasin oma turisti rollile truuks jääda. Ega siis igapäev ei pakuta selliseid etendusi vaatamisväärsusena! Mõnele nõrganärvilisele võib see olla lausa šokiturism. 

Lõpuks olid jäänud mõned isikud, provotseerivad ajakirjanikud ja rahulikud politseinikud. Mul oli lausa kahju politseinikest, sest fotograafid ja ajakirjanikud üritasid teha kõik, et nad kaotaksid enesevalitsuse ning toimuks tegevust. Enne kõige lõppu saabusid juba koristusbrigaadid ning varsti nägi Madriid endine välja. Juskui poleks midagi olnud.

Järgmine hommik jalutasin selle ala läbi, ka calle de Genova, kus asub valitsuspartei peakorter. Ei mingeid jälgi möödunud ööst. Elu läks edasi endist rada pidi. Tegelikult ei katkenud see "rada" isegi miitingu ajal. Kõrvaltänava baarides pidutsesid inimesed edasi, lõbusad ja rahulikud. Miitingut meenutas neile ainult eemal olev lärm tänaval ning isegi õhus olevale helikopterile ei osanud nad enam tähelepanu pöörata. 

See mulle meeldib Madriidis. Sul on üheaegselt palju valikuvõimalusi ning üks ei pruugi segada teist. Näed vahetut actionit, tantsid salsat, naudid sõpradega singi muuseumis või lihtsalt jalutad...  Madriid on turvaliste seikluste jaoks loodud! 

Madriidi hetked

Hommikul jooksmine imeilusas Retiro pargis, päeval jalutuskäigud ja siesta linnas, fantastilised õhtusöögid... Madriid on minu jaoks kui muinasjutt. Siin on koondunud killukesi minevikust, olevik ja aimatavad fragmendid tulevikust. Olla inimesega, kellega koos kasvasin... Kõik meie imetabased seiklused said kunagi fantaasi toel ellu viidud. Eile õhtul tekkis küsimus, kus kohast lapsed oma ideed võtavad. Vastus oli lihtne: need tulevad iseenesest. Vähemalt meie puhul oli see nii.

Madriid elab omas ajas. Selle mõistmiseks peab olema mõnda aega kohal. Katkend vestlusest:
Annely: "Mul läheb ainult kaks minutit."
Mina: "Sinu kaks minutit on ju kümme!"
Annely: "Ma ütlesin kaks rahulikku minutit."
Seega Madriidis kaks rahulikku minutit on meie mõistes kümme minutit.
Kui on õhtusöök lepitud kokku kella seitsmeks, siis tähendab, et võib rahulikult siestat pidada kuni kaheksani. Esimesed külalised saabuvad kell üheksa alles!

Mul on õnnestunud siin juua värskete maasikatega jaapni viina kokteili, süüa kohalikku verivorsti munaga, juua kohalikku rahvusjooki Sidra... Lisaks soe ning hooliv seltskond...

Minu parandamatu Annely eile õhtul:
"Mõtle, sa saad varsti vanaemaks!"

Hea, et teiselt korruselt kõik padjad esimesele Annely suunas ei lennanud. Ma loodan, et see sündmus on vähemalt 15 aasta pärast!

Vene tädid ja politseinikud.

Ma istun rõdul ja joon kohvi ning mõtlen, kuidas mul on vedanud. Ärgata hommikuti linnas, mida jumaldan. Olla hoolivate sõprade keskel ning kirjutada. Võtta ette jalutuskäike kaunitel tänavatel ning lihtsalt nautida elamist. Muidugi on Madriidil ka omad varjuküljed, ent kõik positiivne jätab selle taha plaanile. Näiteks pole siin meie mõistes mobiiltelefoni sim-kaarte müügil ja mobiilside on kallis. Igaüks, kes tahab kohalikku numbrit, peab lepingu sõlmima. Küll aga võib see olla n-ö ettemaksuga number, et kui ühel hetkel enam krediiti ei lae, siis kaotab kehtivuse. Kõige targem on selleks minna phone housi ja seletada ära oma vajadused. Nemad soovitavad, millise firmaga on kõige soodsam liitud. Arvestama siiski peab vähemalt 15 euriga, kui on vajadus ka interneti järele. Suhtlemiseks on väga levinud mobiili rakendus WhatsApp. Kasutan ka ise seda, mugav ning odav.

Toit on siin odavam kui Eestis. Oleneb muidugi ka kauplusest. Minu lähedal vanalinna kaupluste hinnad on soodsad. Mulle meeldivad veel hiinlaste puu- ja juurvilja poed. Hommikul lähen võtan värske kurgi, tomat, sibula, kogu salati materjali ning saan selle umbes ühe euro eest. Küll aga ei tasu riideid ning kingi hiina kauplustest osta, sest nende kvaliteet ei kannata kriitikat. Vahel harva muidugi võib vedada.

Madriid on lärmakas linn, pidevalt huilgavad sireenid ja rahvas räägib valju häälega. Samas pole ma näinud vägivaldselt ja inetult käituvaid inimesi. Kui muidugi välja arvata täna hommikul kaks vene keeles teineteise peale karjuvat daami Retiro pargi lähedal kohvikus Lausa harjumatu oli siin sellist käitumist näha. Ka peab siin olema igasugu tülitajatega ettevaatlik. Mõni kerjaja on selline, et kui nende poole vaadatki kogemata, siis kohe nõuavad tungivalt raha. Õnneks enamikel juhtudel piisab lausest: "No, gracias". Enamik igasugu teenuste pakkujaid saavad sellest aru. Kesklinnas olen märganud liikumas ärakurnatud toredoore, miki-hiiri ja muid kummalisi olendeid, kes pakuvad endaga koos pildistamise võimalust. Loomulikult tasu eest! Lisaks veel igasugu tänava muusikud, kes mängivad ning siis selle eest tasu ootavad. Nende tase on erinev, alates üksikust lääpatallatud tossudega vanahärrast kuni korraliku neljaliikmelise ansamblini shopingute tänaval.

Inimesed on siin enamasti sõbralikud ja politseid olen siin hetkel märganud kolme liiki, Policia Municipal de Madrid (keda tundub olevat kõige rohkem), Policia Nacional ja Agente de movilidad (meie mõistes midagi liikluspolitsei taolist). Mulle siiski meeldivad kõige rohkem need hobusega sõitvad politseinikud!

Te quiero Madrid!

Te quiero Madrid! Kui ma mitu aastat tagasi siia esimest korda tulin (ja loomulikult suutsin lennujaamas ära eksida), siis sain koheselt aru, et see on MINU linn. Kaks päeva olen lihtsalt mööda linna sihitult ringi jalutanud ja nautinud. Täna õhtuks tuli paraku hakata asjalikuks. Esimese asjana tegin kohaliku mobiili numbri saamiseks lepingu ära.

Korter, kus viibin asub Madriidi kesklinnas. Kõik on koheselt saadaval ja ma mõtlen tõesti KÕIK. Isegi Tallinnas pole Suur-Karja tänavale nii palju asju koonduda suutnud. Madriid on üks suur pidu, elu käib siin 24h tundi järjest. Eile õhtul rõdul veini degusteerides märkasin käsikäes kõndivaid mehi. Nad nägid välja justkui lasteaia lapsed Silvester Stallone kehaehitusega. Minu maja juures asub shopping street, siis 5 minuti kaugusel on politsei jaoskond, mille ees on end reastanud kliente otsivad prostituudid. Vaatepilt on justkui ameerika filmist ning Tallinn tundub selle kõrval olevat lausa süütuke.  Liikluseeskirjade olemust ma pole suutnud veel mõista. Põhimõtteliselt peaks punase tulega tee ületamine olema keelatud aga... Ma lausa imestan, et pole siiani mõnelt autolt lööki saanud. Ükski loogiliselt mõtlev inimene ju ei eelda, et kitsastel vanalinna tänavatel on valgusfoor! Veel hullem, et seal võiks põleda punane tuli! Imetledes ümbritsevaid karvaseid ning sulelisi vajununa mõtetesse, ei pane ma sellist pisikest detaili üldse tähele. Ükskord pidin isegi siiralt ning süütult politseinikele naeratama ja ütlema: "En habla espanol".

Ma ärkasin täielikus vaikuses ja pimeduses! See tähendab vanaaegsed puust aknad ja võred kaitsevad lärmi eest. Kõik on nagu vanas, heas 30-ndate aastate Hollywoodi filmis. Ärkasin oma suures voodis, läksin esimele korrusele. Lülitasin veekeetja sisse, et teha kohvi ning avasin rõdu uste ees olevad luugid ning uksed! Jõin rõdul oma punases neglizees kohvi ja vaatasin ärkavat Madriidi (kell oli 10.00 hommikul)...

Ärritavalt rahulik pühapäeva melu

Saatus on minu Eestisse naasmise vastu. Proovisin osta Madriidist lennupiletit tagasi, tegin ka ülekande ja siis tuli vastus: "Lennukompanii ei kinnitanud kohti valitud lennule." Raha kantakse tagasi. Tegelikult on see ainult üks pisiasi, mida on tagasi reisiga seoses tekkinud. Õnneks on veel pea kolm nädalat aega selleni kui ma teoreetiliselt peaksin istuma oma töölaua taga ning tegema soliidset nägu! 

Algselt plaanisin täna juba Brüsselisse sõita aga kuna ilm oli nii ilus ning ma eelnevatel päevadel sain vähe ringi  käia, siis otsustasin ärasõidu homseks lükata. Isegi nüüd ei õnnestunud mul sekeldustesse sattuda. Ainus eredam vahejuhtum oli, et bussi oodates (üle 1h) hõõrusin kogemata silma ja lääts liikus paigast. Tõsine katsumus oli keset väikest küla. tuule käes ning ilma peeglita seda tagasi panna. Õnnestus! Harjunud Tallinna kaootilise kuid tiheda transpordiga, ei tulnud ma selle pealegi, et pühapäeviti käib siin buss ainult viis korda. Mina ju tahtsin minna pealinna Luxembourgi. Eks ma siis ootasin truult bussipeatuses, kus olid küll ajad märkitud, ent midagi ka prantsuse keeles lisatud. Kui ma lõpuks linna jõudsin, siis näis see olevat justkui välja surnud. Kõrval tänavad olid praktiliselt inimtühjad, mõni üksik jalutas väsinud näoga mööda, justkui oleks ta valel ajal, vales kohas. 

Seekordse jalutuskäigu eredamaiks muljeks oli kohalike bomzide soov fotoaparaadile jäädvustatud saada! Nad tulidki minu juurde, näitasin näpuga kaamerale ja ütlesid: " une photo". Peale pildi tegemist ütlesid nad: "Merci" ja kõndisid minema. Erinevates kohtades, erinevad bomzid! Peaks mainima, et huvitav hobi neil. Päeva lõpuks sain päris värvika galerii neist kokku. 

Ainus, kus Luxembourgis elu märgata, oli shopping streetid ja turistidele mõeldud atraktsioonid. Ühelt shoping streetilt leidsin isegi poe, millest sain tomateid (neid ma ka tulin linna otsima, sest Cactus oli kinni). Pühapäeval seal üldse puhatakse. Avalikes parkides mängivad inimesed palli, loevad raamatuid, päevitavad, peavad piknike jne... Kõik on viisakas ning rahulik. Üks park oli lausa lastele mõeldud. Suur piraadilaev, mingid ronimistorud, kiiged ja pumpkaevud koos ehtsa vee ning liivaga. Vanemad istusid lähedal pinkidel ning tegelesid oma asjadega. 

Tundub, et selles riigis pole kellegil kiiret. Bussini on tund aega, pole mõtet muretseda. Toetutakse taguotsaga tänavamüüri äärele, võetakse raamat välja ning loetakse. Elu kulgeb siin liiga rahulikult, justkui teises dimensioonis. Ka siin väikses Bacharage külakeses. Ainsa 7 korruselise kõrghoone taga oleval metsateel jalutades võib leida mullikaid, lehmi, hobuseid ja kindlasti ka puuke... 

Tulevane "jalgpallur"

Luxemburg on niivõrd turvaline, et isegi parima tahtmise korral pole mul õnnestunud sattuda seiklustesse. Ma tõesti üritasin kõigest hingest. Juba sportlikust hasardist. Kui mitte arvestada külakese supermarketi otsimist ja õhtust grillipidu ning needki seiklused olid nii süütud. Mulle joonistati skeem, et kus asub pood. Vaja minna küla läbivale peatänavale ja sealt natukene edasi ning kohe ongi suur silt "Cactus". See on nimelt kohaliku supermarketite keti nimi. Minu jaoks olid siin kõik tänavad peamised, kõndisin kord ühele küla servale, siis järgmisele jne... Küla sildiga lõppes ka kõnnitee, muidu oleksin tõenäoliselt jätkanud teekonda. Lõpuks otsustsin küsida. Õnneks piisas ainult ühest sõnast: "cactus?" ja kõik mõistsid. Hinnad on siin osadel kaupadel odavamad kui Eestis, mõned on jälle kallimad. Samas kui vaadata nende palgataset, siis elu meil on ikka väga kallis.

Sain ka hea idee, kuidas Luxemburgis raha teenida. Pole ju eriti keeruline ühte pisikest palli taga ajada. Siin makstakse jalgpalluritele 1200 EUR kuus, et nad käiksid õhtuti trennis. Nii palju kui ma mõistisin, siis see on lihtsalt ühiskondlik spordiala, mida riik on otsustanud toetada, et propageerida tervislikke eluviise. Ka naistejalgpalli klubid on siin ning neile samuti makstakse. Teine populaarne spordiala on mittekontaktne karate. Nendele ei maksta palka trennis käimise eest! Siin tunduvad mehed üldse olevat liiga õrnakesed. Kaklema nad tänaval naiste au eest küll ei hakka. Õnnestus ka külastada kohalikku kickboxingu trenni, vaatasin neid suurte silmadega ning mõtlesin. "Kui toredad elus poksikotid nad kõik oleksid." Kickboxingus harrastatakse siin tatami alasid ehk kerget kontakti. Keegi ju ei tohi kogemata väikest sinikat saada. Samas taipoksi ja inglise poksiga tõsisemalt tegelejaid siin on, kuid ma sain aru, et siiski vähesed erandid.

Kui keegi otsib elukohta, kus turvaliselt lapsi kasvatada ja pereelu elada, siis Luxemburg on õige koht. Siin on kõik reguleeritud (EL määrustega), neid jälgitakse ja praktiliselt mitte midagi ei juhtu. Inimesed on rahulikud, natukene uimased minu jaoks ja isegi leebed.

 Kohalik punaste laternate tänav näidati ka mulle ära. See on otse raudteejaama juures, kuid peab tunnistama, et ümbrus on mitu korda viisakam kui meie Baltijaamal.

Seiklusteta nostalgia!

Luxembourg on üks neist paikadest, millega seovad mind mälestused möödunud elust. Nüüd taas jalutades selles linnas sain aru kui õnnelik ma oma elus olnud olen. Mind on enamasti ümbritsenud inimesed, kes hoolivad ja hoiavad. Aastaid tagasi viibisin siin just selliste inimestega. Mulle tollal meeldisid nii loodus kui arhitektuur. Tänu seltskonnale ei pannud ma tähele turistide voolavat hulka, ümbritseva kommertslikust. Tegelikult on Luxembourg ikka veel ilus linn. Lihtsalt seekord hakkas kurb, sest mõistsin, et üks etapp minu elust on jäädavalt läbi ning need haruldased inimesed kuuluvad sinna hulka. Jah, ma tean, et nad jäävad mu sõpradeks alati, kuid me kõik oleme ajas muutunud ning ühiseid üritusi on järjest vähem.

Eelmine kord külastades seda väikest riiki (Luksemburg on siiski riik, mille pealinn on Luxembourg) said mitmed toredad asjad alguse ning nüüd on aeg neid lõpetada! Mulle jäävad ju mälestused, mis toovad aeg-ajalt naeratuse huultele.

Luksemburgis olen sunnitud osalema mitmetel seltskondlikel üritustel alates eilsest õhtusöögist kuni lõpetades ühe klubi hooajalõpu peoga. Kuigi kohustuslikud seltskondlikud asjad on just need, mille eest põgenesin, siis hetkel võin nendega nõustuda. Minu prantsuse keele oskus ju piirdub jutu sisu aimamisega ning seetõttu saan oma mõtetega enamasti tegeleda. Need on alati huvitavad, ohtlikud ja mind ennast kaasa haaravad :-)

Linnast peatuspaika sõites tekkis mul loomulikult küsimus, kus kohas pean väljuma. Mul oli kotis paberil kirjas selle külakese ja peatuse nimi, kuid kes ikka viitsib vaadata. Mäletasin, et maja oli eest värviliste rõdudega ja selle taga asus roheline metsaga kaetud küngas. Esimeseks orientiiriks sai küngas ning loomulikult selgus, et neid künkaid on rohkem kui üks. Külakesi, millest buss läbi sõitis ka. Õnneks jäi võimalus õigeaegselt märgata värvilisi rõdusid. Seekord pääsesin seiklustest. Tegelikult olen hetkel nii hästi hoolitsetud ning kaitstud, et väga raske on sekeldustesse sattuda. Ma ise kah imestan, kuidas see võimalik on!

Vaikne õhtu Luxemburgis

Esimene päev Luxemburgis möödus magades. Hetkel istun vähemalt kolmele inimesele mõeldud suures ja laias voodis ning vaadan seitsmenda korruse aknast välja majade katuste taga paistvaid rohelisi künkaid. Avatud aknast kostub linnulaul. Joon head kohvi ja üritan ärgata. Peale nädal kestnud seiklusi kulus selline väikene puhkus ära. Pealegi sõber, kelle juures peatun, ei tahtnud kuuldagi, et lähen kuhugi sellises olekus kõndima veel. Ainus korterist välas käimine oli 3 tunnine prantsuse keelne õhtusöök. Oma suureks üllatuseks avastasin, et saan üldjoontes vestlusest aru ning polnudki kõige õudsam.

Selguse mõttes pean kirjutama natukene Luksemburgist. See on siiski riik koos pealinnaga. See tähendab, et mitte linnriik vaid on ka olemas maakohad ja ühes sellises ma praegu viibingi. Keset rohelust ja vaikust. Luksemburg on poole miljonilise rahvaarvuga väikene riik keset Lääne-Euroopat ja teda ümbritsevad Belgia, Prantsusmaa ja Saksamaa. Internetist eelnevalt infot otsides avastasin, et on olemas ka Luksemburgi Eesti Selts, kelle kodulehel on väga hästi välja toodud kohad, mida tasub külastada. Hea infokild lisaks sellele, mida ma kogunud olen. Minu eesmärk on ikkagi käia ringi, pildistada ja tutvuda iseseisvalt kohaliku eluga ning sattuda ka väikestesse, kuid ohututesse seiklustesse

Welcome to Euroopa Liit!

Juba selle üüratult lühikese nädala jooksul olen saanud palju  huvitavaid tutvusi. Ma poleks osanudki arvata, et üksinda reisides saab niivõrd huvitavate elamuste ja tutvuste osaliseks. Näiteks vahetult enne lendu vestlesin, noore daamiga, kes töötab maailmapangas arenguprojektidega. Loomulikult vahetasime facebooki aadressi:) Lennujaamad, rongid ja kohvikud on hea koht tutvumiseks. Inimesed tulevad ise suhtlema. Võimalik, et paljude puhul mängib rolli ka aja sisustamine. See lõputu reisi ootamine, kuid tõeliselt tülpinud nägudega inimesi on vähe näha.

Genfist lahkudes paistis lennujaama aknast välja vaadates ääretult maaliline vaade mäged taha loojuvale päikesele. Genf on linn, kuhu ma tagasi tulen. Leppisime juba Zanega selles kokku, et kui järgmine kord tulen siis ikka mitmeks nädalaks. Võtan kaasa kleidid, kingad ja kosmeetika ning vallutame koos linna! Lisaks sellele pean ju ikkagi oma uue kella saama Šveitsist! Tegelikult ma ei kujuta oma elu ilma Zaneta ette. Meist on saanud head ja lähedased sõbrad. Rahvus, vanus ning isegi vahemaa ei loe. Mõlemad oleme natukene süüdimatud ja metsikud ning valmis oma eesmärkide nimel minema läbi tulest ja veest. Me mõlemad armastame vabadust ja teame selle kaotamise hinda. Lisaks kõigele on meil koos lihtsalt tore.

Peale Genfi tervitas mind Brüssel oma tühjusega. Just tühjus on õige sõna. Saabusin tõenäoliselt ühe päeva viimase lennuga, siis ootas tühjus mind ilmatu suures hoones ees. Lennujaamas märasin vaid mõnda üksikut töötajat või reisijat, enamik tulesid oli kustunud. Ainsad, mis vilkusid ja natukenegi valgusid näitasid olid reklaamplakatid ning viidad, kuhu peaks idee järgi suudnuma. Jalutasin kiirustamata väljapääsu suunas, ise samal ajal mõeldes, et kuidas saan järgmisesse peatuspunkti nimega Luxemburg. Jah, internetist olin teinud väikesed tausta uuringud ning ka minu kontaktisik sealt oli info saatnud, kuid ega mul ikka kindlat plaani polnud. Loomulikult oli infopunkt suletud. Üritasin küsida infot Avise autorendi boxist ja seal sain vastuseks: „We do not give any info?“ Esimene mõte oli, et „welcome to Brussel“. Peale sooja, sõbralikku ja külalislahket Šveitsi tundus see justkui külma duššiga üle kallamine. Vaatasin suurte silmadega ja küsisin: „I just want to know how to get to Luxembourg“. Töötaja vaatas veel suuremate silmadega ja ütles: „We do not give any info“ Leidsin, et pole mõtet piinata inimest, kes ei taha suhelda ega oska vastata paarile lihtsale küsimusele. Suur tüdruk, natukene mõelda ja küll ma saan ise hakkama. Kuna esialgse info põhjal pidin rongiga selles suunas liikuma, siis sai mu ülesandeks otsida vastav liiklusmärk ja suund. Leidsingi -1 korruselt avatud kassa ja teatasin, et mul on vaja minna Luxemburgi. Töötaja arvas, et tahan minna kohalikku Luxemburgi (Mul polnud õrna aimugi, et neid mitu on). Selgitasin siis, et tahan minna real Luxembourg. Ok, pole probleemi aga tema sinna pileteid ei müü ja üleüldse ei tea ta öelda, kuidas ma sinna saan.

Sõitsin siis rongiga Brüsseli viimasesse peatusesse ja väljusin. Minu loogika ütles, et siin peab olema ometi infot. Kohates esimest punases särgis tublit turvatöötajat korraldasin kohe ülekuulamise, et kus ma asun ja kuidas ma saan Luxemburgi. Väga viisakas, inglise keelt rääkiv, treenitud käsivartega noormees juhatas mind öökassa juurde. Selgus, et rong õigesse Luxemburgi läheb alles hommikul kell 5 läbi. Piletit ostes vestlesin kassapidajaga ning uurisin, et milliste vaatamisväärsustega võiksin linnas samal ajal tutvuda. Mehel tõusid need vähesedki juuksed püsti ja ta ütles, et see ei ole üldse turvaline ning ma ei tohiks väljuda öökassa läheduses olevate pinkide ning kaamerate juurest. Kuna mul Brüsseli kaarti käepärast polnud ning asukoha tuvastamisega vaeva ei viitsinud näha, otsustasin seda soovitust jälgida. Mõtlesin, et need mõned tunnid mööduvad rahulikult. Tegelikul sain ma „tundma“ Brüsseli tõelist elu ehk nägin ära oma silmaga kohalikud veidrikud, asotsiaalid ja turvatöötajate tegevuse.

Kõige pealt torkas silma „kassipapa“. Mees, kelle jalgrattal oli tõlla moodi järelkäru jalgrattaga ning neid loomi paistis seal sees olevat vähemalt kolm. Järgmiseks tuli vastu üks tumeda nahavärviga nooremas keskeas naine, kelle kätega vehkimine jättis dirigeerimise mulje. Hiljem see naine laulis ka ning pean tunnistama, et ta hääl oli mahe ja musikaalne. Edasi toimus bomzide invasioon! Neid vajus sisse kuus tükki ja kõik nad otsisid pingile kohta, et magama jääda. Pole siin Brüsselis midagi teisiti, isegi bomzikud on sarnased Tallinna omadele.

Kell kaks ilmusid justkui maa alt välja neli punastes särkides tublit turvatöötajat ja hakkasid inimeste pileteid kontrollima. Selgus, et varahommikuste piletitega reisijad saavad jääda sisse ja ülejäänud peavad lahkuma, sest raudteejaam suletakse. Lõpuks jäi meid sinna kaksteist inimest, kooslus kirjum kui paabulinnu sabasuled.

Kui kell 4.00 hommikul raudteejaam taas avati voolas sinna kogu see välja aetud isikute kontingent tagasi ja sujuvalt lisandus veel igasugu kirjusid olendeid. Jõudsin järeldusele, et Brüsseli raudteejaama töötajatel peavad olema kohustuslike asjadena raudsed närvid ja tubli tolerants absurdihuumori suhtes

Platvormi ning oletava õige rongi leidsin ilusti ülesse. Edasi oli juba keerulisem. Kui Šveitsis avanesid uksed nupule vajutades, siis siin pidi mingist kummalisest kangist tõmbama. Nii ma siis seisin ukse juures, suur hämming peegeldumas näos, kui lõpuk avas üks miliaarse hoiakuga mees selle. Leidsin endale sobiva kupee, istusin maha ja lõpuks tekkis siiski väikene kahtlus, et kas ma ikka olen õiges ronigs. Samal ajal kui kupeest pea välja pistsin, möödus sama militarist ning minu küsimusele: „Is this train going to Luxembourg?“ Vastas ta noogutusega ning liikus edasi, ma jõudsin maha istuda kui ta avas mu kupee ukse, vaatas mind ja ohkas ning istus maha. 

J´adore Versoix

Minu uus armastus - väikelinn Versoix. Maaliline vaade teisel pool  järve olevatele lumistele mäetippudele. Ma tean, et tulen siia tagasi. Juba varsti ja siis palju pikemalt. See on koht, kus saan võtta aja maha kartmata elust maha jääda. Mõne kilomeetri kaugusel asuv metropolis Genf tundsin end kui kodus. Vähemalt tean, et hakkan nüüd prantsuse keelt õppima, et sõnavara oleks suurem kui mõned hädavajalikud viisakusväljendid. 

Eile käisin Euroopa suurimat koske Rheinfalli vaatamas. Mulle meeldis see, kuid pean tunnistama, et teistkorda tagasi minna sinna ei taha. Sain mõned toredad pildid tehtud ja ka endast mälestuseks. Samal ajal viibisid seal jaapani turistid, kellega teineteist üksteise võidu pildistasime. Edasi kulges mu reis rongiga läbi Šveitsi kuni Versoixsini välja. Vahepeal astusin rongist välja, jalutsin linnas ringi ja sõitsin järgmise rongiga edasi. Siin on süsteem, et kui ostad pileti punktist A punkti B võid peatustes väljuda ning järgmise trantspordiga edasi minna. Külastasin Winterdorfi ja Lausanne. 

Võrreldes teiste Šveitsi linnadega jättis Lausanne räpase mulje. Jah, ta oli puhtam kui Tallinn. Veel oli seal täies jõus "turistitööstus" ehk bomzid, kerjused jm. Lisaks musta nahavärviga mehed, kes kõik millegi pärast püüdlesid minu tähelepanu. Mina kahjuks ei osanud nende püüdlusi hinnata ja kõndisin ükskõikselt edasi. Küll aga oli märgata Lausannes palju tänavatel mängivad lapsi. Lausanne oli justkui välja surnud, vähe inimesi, vaikus igal pool. Võimalik, et selle põhjuseks oli palavus ja pühapäevane päev.

Praegu peale head lõhe praadi kohvi juues on mul tõesti kahju Versoix lahkuda. Zane tegi oma lõppematu optimismiga selgeks, et ma võin ju siia elama tulla, õpin prantsuse keele ära, otsin töökoha. Ta aitab mul dokumendid korda ajada ning lisaks kõigele saan esimesed kuud tema juures elada...  Mine tea võib olla tõesti varsti jalutan Genfi tänavatel. Minu esialgne plaan on tulla, et osta endale kell. Tõeline šveitsi kell peab ju olema siit ostetud! 

Sarvesaiakeste linn

Zürich - suurim linn Šveitsis ja ma suudan end siin linnas elamas kujutada. Ühesõnaga mulle siin meelib, sest ta on midagi Madriidi ja Tallinna vahepealset. Šveitsi looduski meenutab paljuski meie oma ja ilma kohta võib hetkel öelda: "Tere Eesti suvi" Tähendab selline mõnus seenekat on sadanud päev otsa. Üllataval kombel see mind ei häiri. Ainus häiriv asi on taaskord interneti nappus. Õnneks Starbucks aitab!

Kõigil, kes siia riiki satuvad soovitan proovida rongisõitu. Tõsiselt, see on omaette elamus. Rongiliikluse ülesehitus on ka suhteliselt loogiline. Kahekordsed rongid on regioonide vahelised (meie mõistes maakonnad vist) ja ühekorruseline on kohalik rong. Rongi perrooni juurde on märgitud tsoonid: A - 1 klass, B ja C - 2 klass ning D - restorani vagun. Kui ma täna Zürichisse sõitma hakkasin, siis loeti sõnad peale, isegi see, kuidas telefoni kasutada! Juhul kui juhtub midagi. Oma elus olen õppinud, et teatud jõustruktuuride esindajatega ei tasu vaielda. Nendele tuleb jätta alles illusioon, et kuulad neid ja siis teha nii nagu ise soovid! Mis minuga ikka saab juhtuda ühes kultuurses Euroopa linnas? Ok, saab küll - ma ei eitagi, et oskan igasugu seiklused ja sekeldused automaatselt ülesse leida. Samas saan ma enamasti tagasjärjed ise likvideeritud. Süütud rohelised silmad, blondid juuksed ning siiras naeratus aitab alati.

Zürichi tuntumaid "vaatamisväärsusi" on Bahnhof Strasse ehk raudteejaama tänav. Sellele tänavale on koondunud enamik luksusbrändide poode - Chanel, Louis Vuitton, Prada... Kõik minu lemmikud, kui ainult oleks võimalik shopata! Vaateakendest sisse piilduses märkasin enamikes poodides ülikondades meesmüüjaid! Mõned isegi soliidses vanuses 40+ jne.. Vanalinna võib võrrelda Tallinna omaga, kuid juurde tuleb lisada suurust ja värve ning rohelust. Mida rohkem ma ringi rändan, seda enam jõuan järeldusele, et ükskõik kui turvaline, kena ja väike Eesti poleks, on tegu ääretult depressiivse ning "poriloiku" peitunud enesekeskse riigiga.

Mulle meeldib, et Šveits pole kaasa haaratud sellest suurest euromaaniast ning neil on ikka veel oma raha. Kui vaadata selle riigi ajalugu, siis nad on suutnud säilitada ja jälgida neutraliteedi poliitikat. Isegi sellises suures konfliktis nagu II maailmasõda. Igal sammul on märgata, et rahvas on uhke oma riigile. Punased valgeristiga lipud lehvivad igal pool. Minu meelest oli ka Eestil võimalus saada põhjamaade Šveitsiks, enne seda kui end eurole maha müüs. Hetkel peame loivama kaasa suurte riikide kahjulike sammudega. Muinasjutud turvalisusest, elatusstandardi tõusust jäävad väga pikaks ajaks ilusaks kuid kättesaamatuks unistuseks. Nii kaua kui EL lõunariikides asjad korda ei saa ning riik on sunnitud sinna raha suunama, meil midagi ei muutu. Paraku need riigid võib lootusetult maha kanda. Ükskõik, milliseid ettekäändeid või selgitusi euro kasulikusest tuuakse, tunduvad nad mulle otsitud põhjustena. Lihtrahvale räägitakse tihti, et nüüd on lihtsam reisid. Kas tõesti? Reisimise hinnad on kõrged. Kui Eestis otsides lende või hotelle Euroopas saab tunduvalt kallimad hinnad kui näiteks Saksamaal või Šveitsis otsides. Kui liikuda mõnda rahvusliku valuutaga riiki, siis saab enamustes kohtades siiski kaardiga maksta ning ära jääb tülikas rahavahetus. Üks absurdne etteääne on veel eurotoetused? Aga nende toetustega kaasnevad eeskirjad ja euronormid? EL-i poolt pandud piirangud? Schengeni teemad on teistmoodi. Need võimaldavad vaba liikumise, kitsendamata edasist üldist arengut. Kahju on sellest, mis oleme lasknud oma väikese Eestiga teha. See on ka üks põhjuseid, miks ma juba aastaid valimas ei käi - minu n-ö hääl ei maksa midagi. Meie valmissüsteemis tähendab see lihtsalt ühte statistika numbrit. Kui ma pean juba "statistika" olema, siis ma valin ise milline...

Šveitsi reisides tuleb võtta kaasa sobiv pistik, sest nende omad ei vasta paraku meie standardile. Õnneks nendes kohtades, kus mul vaja on olla olnud, on leidnud see vahele käiv lüli. Rahvas ise on siin sõbralik ja abivalmis. Zürichis räägitakse saksa keelt, kuid tihti tuleb neile meelde tuletada: "Bitte sprechen sie deutch!"... ehk nende kohalikust dialektist on raske arusaada.  Kui aga pöörduda saksa kirjakeeles inimeste poole, siis saab ka arusaadava vastuse. Veel on enamik tualette koodiga ning selle saab klienditeenindaja käest. Toit on hea maitsega ning üldiselt söödav. Ainus mure on selles, et mina olen harjunud sööma suhteliselt palju puu- ja juurvilju. Kui Saksamaal müüdi iga nurga peal vorstikesi, siis siin tunduvad ülimalt populaarsed sarvesaiakesed.

Mees mustas ja kass Lena

Nüüd olen ma ka Šveitisi raudteega sõbraks saanud. Enamuse tänasest päevast veetsin rongides. Kõige pealt Coppetist (Versoixist edasi üks väike linn) sõitsin Berni. Peale mõne tunnist nauditavat jalutamist ja kolme erineva kohviku külastamist viis mu tee edasi  väikelinna Frauenfeld. See on nüüd paar päeva minu staap.

Siia kutsus mind üks "mees mustas ülikonnas". Kohtusime Bernis - Šveitsi pealinnas. Kuigi sellest riigist on rohkem tuntud erinevatel põhjustel Zürich, Geneva, Lausanne on siiski pealinnaks Bern. See tähendab karude linna ning ka minu võõrustaja näitas kus elavad need loomad. Tõesti elus karud, keset asulat, jõe ääres! Mulle torkas eelkõige silma tohutu ehitamine ja restaureerimine. Igal pool olid kraanad, pakendatud majad. Kolm kohvikut kus käisime olid väga erinevad, Esimene neist asus Aare jõe ääres, vaatega linnale ja linna taga asetsevale kõgendikule (meie mõistes mäele). Lähedalt läks sild, millele oli võrk piirdeks peale pandud, et takistada enesetapjaid alla hüppamast. Mina oma suures humaansuses leian, et kui nad ikka tahavad hüpata, siis nad ka selle võimaluse leiavad ja miks üleliia keeruliseks kõike muuta. Teine kohvik oli justkui 20ndate aastate Hollywoodi filmist, lühtrite, küünlavalguse, uhke saaliga... Tundsin, et see koht on justkui minule loodud. Kolmas oli tühipaljas raudteejaama kohvik, sest rongini oli aega. Küll aga tundus raudteejaam olevat omaette haldusüksus. Seal olid kõik erinevad äririigid esindatud, alates soliidsest pangast ja lõpetades Vero Moda poega. 

Frauenfeldis tervitas mind punase-halli-valge kirju kass Lena, kes praegu lööb mõnusalt nurru minu jalgade juures voodis. Vaikus, rahu ja rohelisus ilmestab seda paika. Täiesti nauditav oli istuda aias laua taga, juua klaasikene viskit ja rääkida viimastest rahvusvahelistest kriisidest ning skandaalisdest. 

Genf ja tema veidrused

Genf – rahvusvaheline, rikaste ja kummaliste inimeste linn. Genfi raudtee jaamast väljudes märkasin kirjut konteinerit, millel asetses turismi info märk. Kuigi ma üritan tavaliselt selliseid ametlikke kohti vältida, siis puhtalt selle disaini tõttu sisenesin. Seinad olid täidetud erinevate voldikutega, mida võis vabalt võtta. Leti taga olev noormees vastas järjekorras turistide küsimustele, kus mida leida ja muretses, et kas nad ikka ööbimise on leidnud. Jõudsin järeldusele, et Genf armastab turiste ja see leidis igal sammul kinnitust. Mida rohkem ma jalutasin, seda enam sain aru, et mulle meeldib see linn. Siia tulen tagasi, et osta endale hea kell. Ma olen veendunud, et minu tulevane käekell peab pärinema just siit! Oma ettekujutustes ööbin mõnes heas hotellis, näiteks Four Seasons, jalutan Rue de Rhone ja Rue Robert-CEARD tänavatel luksus brändide poodides, naudin tänavakohvikus vaadet mägedele.

Jälle torkasid mulle silma kallites ülikondades mehed, kes sõitsid jalgratastel. Lisaks sellele veel märkasin, et Genfis on tavaks võtta oma võileivake või salatike ja istuda tänaval pingile ja süüa. Kuigi vabaõhu kohvikud tundusid olevat levinud, leidus rohkem rahvast tänavatel pinkidel või järve kaldal söömas. Kesklinnas murul magavad inimesed ei häirinud kedagi. Joobes ja lärmavad isikud puudusid linnapildist, isegi elus politseinike kõndimas ei märganud. Küll aga leidsid mu taas ülesse veidrikud.

Kui ma järveveel nautlevaid luikesid pildistasin, siis tuli minu juurde üks musta nahavärviga noormees, kes hakkas uurima, kust kohast pärinen. Kui ma ütlesin: „from Estonia“, sain vastuseks: „Australia. I know where it is“. Jätsin talle selle arvamuse. Järgmiseks avaldas ta oma vigases inglise keeles, et ta tahab mulle järgneda sinna, sest ei olevat kaks nädalat tööd teinud ja elab tänaval. Kuna ma muinasjutte ei usu, siis seletasin kui kõle, külm ja vastik koht on see Estonia, mis asub in Australia, siis vaesekesel kadus igasugune isu reisimise järele.

Teine veidrik, keda ma kohtasin oli elegantselt kuid veidi kummaliselt riides vanadaam oma kuue aastase labrador-krants Nemoga. Tema istus ühel pargipingil ning märgates, et ma läheduses olevaid hooneid pildistan, leidis vajaliku oleva suhelda. Inglise ja saksa keele oskus oli küll väheldane aga oma koera sai ta mulle tutvustatud ning ülejäänud pikk tekst oli prantsuse keeles. Ma naeratasin aeg-ajalt kergelt kohtlaselt ja lasin tal jutustada. Pensionärid ju on tavaliselt suhtlusvaeguses ning ühe heateo võib teha päevas.

Kolmas veidrik oli tagasi teel raudteejaama Starbucksi ees. Tädi astus minu juurde, teatas puhtas inglise keeles, et kuna on sõjaseisukord, siis kuulub ühinenud rahvaste organisatsiooni nimel mu kaamera registreerimisele ... ja veel midagi ning lõppu lisas: „Thank you, madam“ ja lahkus... Ok, nüüd ma siis tean, et viibin linnas, mis on rahvusvahelises kriisis ning mu kaamera on määruste järgi registreeritud!

Jalutades vanalinnas jõudsin Chathedrale Saint-Pierre juurde, mida peetakse kogu maailmas protestantide tähtsaimaks kirikuks. See on tegelikult hetkel ainus koht, mille olen leidnud tasuta sissepääsuga. Kui tavaliselt on kirikutes pildistamine keelatud, siis seal oli see vastupidi ning arvukad turistid pildistasid kõike, mis vähegi võimalik. Väikene harakas nagu ma olen, siis minule meeldisid eelkõige värvilised vitriinid ja läikivad oreliviled.

Märkasin veel Genfis parkides mängivaid täiskasvanuid. Näiteks viskasid nad ketast, siis üks mäng oli golfikeppide taoliste asjadega. Minu jaoks oli just hämmastav see, et nii mõnigi neist kandis ülikonda või kostüümi. Näis nagu see on neil tavapärane. Samas liikluseeskirjad kehtivad seal... ausalt öeldes, ma ei tea kellele. Enamikes kohtades, kus valgusfoorid olid, käisid inimesed täiesti suvaliselt üle tee. Ülekäigu rajad olid ka vist tehtud ainult selletõttu, et mõnele ametlikule tuli idee või ülemaailmne traditsioon näeb ette. Zane, kes siin mõned kuud on elanud kommenteeris autojuhte: „ It is like the most of drivers have bought their licencse to drive yestoday.“ Tõesti, kummalised manöövrid kuulusid tihti erinevate autojuhtide sõidustiili hulka. Küll aga peab mainima, et ma ei märganud ühtegi kiiresti sõitvat autot ja kui kuskil jalakäijad olid lähedal, siis aeglustati tundvalt. Samas seljakoti ja kaamera ning kammimata juustega ajameelselt ringi vaatav blondiin võib küll mõjuda ohumärgina.   

Versoix

Starbucksist on kujunenud minu reisi pidev saatja. Neil on wifi (mida ka Šveitsis on raske leida), hea ja odav kohvi. Kui ma kunagi Eestisse tagasi jõuan, siis kindlasti hakkan sellest puudu tundma. Ma olen kindel, et isegi kui Tallinnasse keegi teeb Starbucksi frantsiisi lepingu alusel, ei suuda ta edasi anda selle kohviku olemust. Mulle meeldib see lihtsus. Tuled, võtad oma kohvi ja avad arvuti. Sujuva hooletusega on ühendatud erinevad lauad ja toolid ühtseks tervikuks. Siin on tugitoole, milles võid lamaskleda ja sõpradega vestelda. Mina valisin istumiseks kirjutuslaua taolise koha. Korralik tool, valgustus, elektripistikud. Algusel istusin üksinda punase Armani arvutikotiga keskealine daam. Nüüdseks on sama laua taha veel lisndunud kolmekümnendates aastates kontori stiilis riides naine ja enam-vähem sama vana ülikonnas mees. Kõikidel laptopid ees ning kohvi tassid kõrval. Lähedal asuvas lauas arutavad kaks inglise keelset daami mingi korraldatava ürituse teemal. Diivanile on nõjatunud aasia pärase välimusega noor tüdruk, kes tegeleb oma Iphonega.

Seekord peatun väikeses, armsas linnakeses nimega Versoix. Rongiga Genfist umbes 15 min kaugusel. Linnake on tõesti väikene, kuid maaliline, keskel asub suur järv. Teisel kaldal majakeste taga paistavad eemalt mäed. Mina muidugi avaldasin arvamust, et tahan nendeni kõndida, katsuda ikka oma jalakesega mäe jalamit, ent tegelikkuses asuvat need vähemalt 50 km kaugusel. Nii suur kõndimise fanaat ma nüüd ka ei ole, et hakkan oma väikesed jalakesi üleliia piinama! See katusekorter, kus Zane elab on justkui mõnest romantilisest jutustusest välja võetud. Aknast paistab vaade "Rue des Dissidents" ehk dissitentide tänavale. Linnas jalutades nägin jooksva veega kraani, mille all oli kivist vann. Zane selgitas, et sellised on pandud joomiseks ning neid olevat ka Genfis päris mitmes kohas. Seal, kus on kirjas "l´eau potable" ehk joodav vesi, võin julgelt oma janu kustutada. Proovisin Versoix`s seda, palju maitsvam kui Tallinna söögikohtade hingehinna eest pakutud kraanivesi.

Kui ma üldse kuidagi kujutasin Šveitsi väikelinna ette, siis just sellisena nagu Versoix on. Aeg liigub seal omas tempos. Inimesed on sõbralikud, tervitavad ning proovivad suhelda. Ainukene asi on see, et nad tahavad suhelda Prantsuse keeles ning minu teadmised sellest piirduvad kõigest mõne viisakusväljendiga. Tegelikult jõudsin otsusele, et järgmine keel, mille selgeks õpin on prantsuse.

Jõudsin ka otsaga Prantsusmaale. Kuna Versoixs on Prantsusmaa piirist mõne kilomeetri kaugusel, siis kohalikud käivad just seal poodides, kuna hinnad olevad odavamat. Ma vaatasin ka neid hindasid ja nii mõnigi asi oli odavam kui meil Eestis. Ainus asi on selles, et nad eeldavad, et inimesed ostavad kõike hulgim. Isegi jäätised olid nelja kaupa pakitud! Samas hind nelja jäätise eest oli 2.65 EUR. Mitu jäätist Eestis selle eest saab? Juba kahe riigi põhjal võin julgelt väita, et toit Eestis on meeletult kallis!

soft erootikaga kenade meeste linna

Lennujaamad mulle meeldivad. Nad on justkui väike ülevaade, millise riigiga on tegu. Saksamaa Schönefeldti kohta tahaks vägisi öelda "urgas" - ei mingeid toole, kus istuda. Peale hot dogi, mille ise pead ka valmistama, polnud seal mitte midagi. Hetkel istun Genfi lennujaama Montereux Jazz kohvikus ja ootan Zanet. Toolid on mugavad, late maitsev ja arvutit saab laadid. Isegi tasuta wifi on olemas! Jah, Saksamaal komistasin sellise nähtuse otsa nagu interneti puudus. See, mis meil Eestis on iseenesest mõistetav paraku teistes riikides ei pruugi olla.

Tunnen end peale ööd hotellis värskena, seiklustahet täis ning uus linn vajab avastamist. Lennul istusin viimases reas kõige ääre pool ja minu kõrvale sattus tõenäoliselt äsja armunud paarike, kes kogu tee teineteist kallistasid, musitasid. Mul pole armunud paarikeste vastu midagi, aga pidev soft erootika lennukis ja otse minu kõrval on natukene häiriv. Kui lennuk maanduma hakkas teatasin julgelt saksa keeles sellele paarikesele, et nüüd eelistan ma vaatepilti aknast mitte nende etendavat erootika teatrid. Vaesekesed läksid näost nii punaseks ja hakkasid kohmetult midagi pomisema. 

Liikudes lennujaamas ringi vaatasin suurte silmadega seintel olevaid uhkeid luksusasjade reklaame ning jõudsin järeldusele, et siin linnas tunnen end hästi. Esmamuljed pole veel petnud. Leidsin kohviku, mis vastab minu hingeelule. Ettekandjad kõik on noored ja kenad poisid. Kui mina keerulise kliendina teatasin, et tahan arvutile sobivat lauda, mugava istumiskohaga, siis juhatatigi mind siia. Perfektne! Lisaks veel märkasin taas ülikonda kandvaid oskavaid mehi. Ainult, et nüüd paistab olevat lisandunud veel päevitus.  Lausa nauding istuda, oodata ja vaadata.

Selle reisi ajal on aeg minetanud oma tähenduse, isegi minu suur ja uhke kell läks sõidu algul katki. Elan justkui kuskil teises dimensioonis, pinget pole, kogu närviliselt kiirustav maailm näib hoiduvat mind ärritamast. Kui ma vaid saaksin selle oleku oma igapäva ellu kaasa võtta. Šveits, millega sa mind veel üllatad? 

Ei enam!

Berliin suutis täna mulle selgeks teha, et ta pole minu linn. Vihmane, kõle, külm! Mina sõitsin suvitama, see tähendab kõndisin läbi vihmasaju jalas roosa triibulised sokid ja sandaalid. Loomulikult kõikidest poriloikudest läbi. Kuna riietest võtsin kaasa ainult paar topi ja ühe dressipluusi, siis kõik need läksid vapralt üksteise peale. Ma ju ometi tulin suvitama, mitte nautima Eestimaa suve jätku. 

See linn meenutab mulle Tartut, mida ma vaatamata sellele, et seal kasvasin ei armasta. Lämbumise tunne tekib! Mõtteid ja fantaasiaid ahistav. See saksa ordnung, mida nüüd kohtasin tundub kummastavana. Mina olen harjunud, et jalad on väsinud, siis viskad koti maha ja istud otsa või lihtsalt viskad selle najale pikali. Siin nägin, et kui noored istusid raudteejaama trepile hamburgerit sööma, tuli tubli turvatöötaja ja ajas nad püsti. Tõesti, keegi ei istunud "valel" kohal, keegi ei tegutsenud vabalt, kõikide rollid näisid olevat täpsusega paika pandud. 

Sakslane on saia lembene isik. Igal nurgal oli võimalik osta erinevaid saiakesi, pontsikuid ja tihti oli neil sees vorstike veel või vähemalt lisaks. Tahtsin kiiresti haarata kuskilt õuna kaasa - ei ole aga saiakesi on! Ja need on odavamad kui meil poes! 

Berliini mehed on... ja taas kord leidsin kellegi, kes arvab, et tema on kindlasti minu saatus, unelmate prints jne... kuid kahjuks minu silmis kuulub ta rubriiki "selle saadan ühe löögiga nokauti". Ta oli lausa valmis minuga koos Ameerikasse sõitma. See, et ma avalikus kohas olen valmis kohvi tassi taga vestlema, ei tähenda valmisolekut millekski muuks. Kui külmas ja kõledas Berliinis sain pidevalt tähelepanu, siis edasise tagajärgede eest peab küll keegi teine vastutama. Jõudsin järeldusele, et vajan ihukaitsjat, kes tõrjub eemale tähelepanu väsitavat osa ehk välistab kõik kergelt dresseeritavad mehed. Mänguasjad on toreda ju nii kaua kui nad on natukene jonnakad ja isepäised:) 

Igastahes arvan, et Berliini tagasituleku kohta võib öelda: vabatahtlikult... NIEMALS MEHR! 

Berliin! Berliin! ... ja politsei :-))))

Berliin võttis mind vastu kõleda, kuid õnneks kuiva ilmaga. Juba algusel tundsin, et see linn pole päris minu jaoks. Ta on üheaegselt steriilne ja räpane, konservatiivne ja liiga edasi tormav, kuidagi elutu... Tal puudub see süda, mida igas paigas kuhu lähen otsin. Ainus asi, mis siin tunnustust tõesti väärib on, et mehed oskavad kanda ülikondi. Tõeliselt elegantselt ja vabalt, justkui oleksid sündinud selles. Nad näivad loomulikuna isegi jalgratta seljas. Tavalise kilekoti või kummaliste üle õla rippuvate kotikeste asemel on neil tõsised disainitud portfellid või arvutikotid. Mu silm lausa puhkas sellistel meestel! Tahan ka Tallinna tänavatel näha rohkem elegantsi. Asi, mis siin tugevalt silma torkas on see, et kui mehed on sätitud, siis naised pööravad palju vähem tähelepanu oma välimusele ja nukukesi nagu meil eriti ei ole.

Kõle ja külm linn ei välistanud seiklusi. Juba algusel kutsuti mind kohvi jooma jne... Tegin suht ruttu neile kutsujatele viisakalt selgeks, et nad ei vasta minu standarditele. Tegelikult kohe saabudes jõudsin järeldusele, et Berliinis kindlasti ei tohi olla MINU SAATUST, mida nii hoolega otsima tulin. Ma olin eelnevalt netist uurinud, kuhu minna võiks ja kooli aja saksa keele tundidest mäletasin ka veel ühtteist aga kui kohale jõudsin, siis mõtlesin, et vaatan kuhu mu jalad viivad. Ainukene probleem oli see, et bussijaamast tule suund kätte võtta. Meenus, et Berliinis on olemas selline koht nagu Alexander platz. Mul polnud linna kaarti ega õrna aimugi sellest, millises punktis ma asun. Teed küsides soovitati mul võtta U või S Bahn. Ütlesin, et tahan kõndida sinna. Absoluutselt kõik, kellelt juhatust küsisin vaatasid suurte silmadega ning ütlesid, et ma ei mõtle seda ometi tõsiselt. Muidugi mõtlesin! Õnneks läks sinna peaaegu otse tänav - umbes  6kg kõndimist.

Peale õige suuna leidmist oli järgmine oluline punktiks omistada Berliini kaart. Ma põhimõtte pärast ei osta kunagi turistidele mõeldud kaarte, need on ülemäära kallid. Linna kaarti saab alati kui valida piisavalt soliidne hotell, marssida portjee juurde ja küsida kõige siiramalt: "Kas te oskate soovitada, kust kohast ma saan kaardi?"  Mõne hetke pärast on see käes ja veel täiesti tasuta!

Berliini kõigi oma vaatamisväärsustega ei jätnud mulle erilist muljet. Külm ja liiga kommertslik. Inimesed on küll sõbralikud aga ikkagi on midagi puudu. Võib-olla minu temperament lihtsalt ei sobi kurikuulsa saksa täpsusega. Käisin ka Branderburgi väravate juures, checkpoint Charlies jm. Ühe vähestest sümpaatsetest asjadest leidsin Berliini veidrikud. Õigemini nemad leidsid minu ülesse. Brandenburgi väravate juures oli suur plakat ja kuus inimest. Läksin uurima, mille poolt või mille vastu nad võitlevad. Selgus, et alates aastast 2003 kui algas Iraagi sõda on igal esmaspäeva õhtul kodaniku algatuse korras mõned inimesed sõdade ja vägivalla vastu demostratsiooni tegemas. See olevat traditsioon juba.

Unter den Linden tänaval tuli minuga rääkima üks tädi. Väga huvitavat juttu rääkis ainult, et aeg-ajalt paistis kalduvat oma maailma ning temal olid seal budistidest kurjategijad vaenlased. Tädi ütles oma nimeks Eloine ja tahtis, et ma teda pildistaks ning kirjutaks kindlasti kuskil ajalehes, kuidas ta on õigusrikkumiste vastu. Tal oli isegi nimekiri mitmel papptükil kokku kleebitud, kus olid kirjas "õigusrikkujad" ja teod, mille eest saab karistada.  Ta olevat pärit Barcelona lähedal ja elavat nüüd Saksamaal. Sel tädil olid kampsuni kaenlasse suured augud lõigatud, just nagu Kingpoole kinga ninad kadunud. Uurisin, milleks see vajalik on ja sain teada, et tegu on õhuaukudega! Sain veel teada, et kui ta kuus korra politseis trahvidel järel käib, siis harrastab ka windowshopingut kuulsate moebrändide poodides. Kujutavat ette, mida ostab endale. See pidi mõjuma rahustavalt.

Öösel kui läks väga pimedaks, õigemini kui ma avastsin, et mind hakkas üks tüüp jälitama, siis läksin DB (Deutsche Bahn) jaama ning küsisin tublidelt turvatöötajatelt, kas võin istuda. Nad lubasid ja aeg-ajalt käisid vaatamas, et ma magama ei jääks ning oma asjadel silma peal hoian. Seal lihtsalt liikuvat kahtlane kontingent. Vaesekesed, nende jaoks vist nägin väga süütu välja. Seal, kus mina olen otsustanud puhata, ei saa ju ometi siirad seiklused olemata jääda! Ühel hetkel nägin, kuidas mingi tüüp hüppas infokioskisse ja tegutses seal. Vaatasin avalikult suurte silmadega aga see tüüp ei paistnud väljagi tegevat vaid tegutses edasi. Umbes 10 minuti pärast tulid turvatöötajad, kellele vahejuhtumist mainisin, et nad nagu võiksid üle vaadata. Oligi sissemurdmine! Ka politsei tuli kohale, andsin isikukirjelduse jne... Lõpuks lisasin sellele kenale, pikka kasvu ja noorele politseinikule, et ma väga ei viitsinud kaklema hakata ning lihtsalt jälgsin. Politseiniku silmad läksid suureks kui tõllarattad ning ta üritas selgitada, et mu otsus oli õige! Samas väikene trenn poleks ju paha teinud...

Kapriisne klient

Ma pole kerge iseloomuga ja kliendina võin osutuda eriti võimatuks kui asjad ei kulge nii nagu vaja. Riias oli bussi vahetus ning sammusin hoogsalt bussi ukse juurde ja teatasin: "Ma loodan, et see iste on esimesel korrusel!" Loomulikult oli mu koht teisel korrusel aga stjuardess lahendas olukorra väga galantselt. Lihtsalt suunas mind sobivale istmele. Mina särasin kui jõulupuu, sest reisi algus oli ju tore! Hiljem sain teada, et üks mees oli juba Riias paigutatud ülesse minu kohale.

Kuni Kaunaseni laiutasin üksi kahe koha peal. Peale seda stjuardess vabandas, et peab minu kõrvale panema ühe Aleksandri nimelise poisi, kuna buss oli välja müüdud. Varssavis organiseeris ta taas mu jälle üksinda istuma. Tegelikult suutis see läti naine muuta reisi nauditavaks. Suhtlesime temaga vabadel momentidel pikemalt ning ta rääkis, kuidas talle oma töö meeldib. Tegelikult oli seda näha, et ta tegi oma tööd naudinguga ning Berliini jõudes tänasid nii mitmedki reisijad. Ta ütles, et talle meeldib kui kõik on rahul, sest siis on tema töö kergem. Ma pole sellisel tasemel teenindust enam ammu kohanud. Mu südametunnistus lausa sunnib Ecolines Läti kontorisse kiituse kirjutama!

Mulle väga meeldib kui klienditeenindajad kapriisseid kliente armastavad ning suudavad nende vajadusi õiges suunas sujuvalt kujundada:)

Oma saatust otsimas .... pidzaamas!

Bussis oma saatust otsimas. Tallinn-Berliin 24h bussis. Mõnes teises olukorras oleks see mulle tõeline piin aga antud hetkel tunnen just, et selliselt just peab algama OMA SAATUSE OTSIMINE. Ma pole veel isegi jõudnud mõelda, mida see Saatus siis endast kujutab või mis kujul end ilmutab. Tegelikult ei oma see üldse tähtsust, kui ainult pärale jõuaks...

Minult on mitmed küsinud, et miks ma lähen nii pikalt või üldse, miks võtan sellise teekonna ette. Ma lähen, sest pean minema... Miks? Sisetunne ütleb, et pean. Liiga kauaks olen jäänud ühele paigale ning üritanud elada keskmise kodaniku korralikku elu. Tunnen justkui kärbitud tiibadega puurilinnuna. Seiklused, liikumine, avastamine kuuluvad minu olemuse juurde. Kõik minu kodustamise katsed on lõppenud alati katastroofiga. Alates sellest kui keelati lapsena hoovist lahkumas ning ma avastasin end poole tunni pärast lõhkiste põlvedega mööda raudtee liipreid kõndimas või koolimaja staadionil ohtlike manöövreid raudkiikedel sooritamas. Kuigi nüüd on minu maailm palju suurem, on mu põlved endiselt katki:) Ka praeguse reisi algul!

Kolm nädalat enne reisi hakkasin pakkima. Esialgne idee oli, et võtan seljakoti lapaka ja fotoaparaadiga, mõned üksikud riided lisaks. Järgmine etapp oli kohver, kleidid ja kingad. Peale kuuendat korda ümberpakkimist loobusin lugemast. Lõpuks eile õhtul otsustasin seljakoti kasuks. Lisaks arvutile ja fotovarustusele on kaasas mõned topid, teksad ning kaks kokteilikleiti. Isegi kosmeetika tõin ohvriks sellele reisile, vaid mõned üksikud asjad võtsin kaasa.

Minu tõeliseks kirstunaelaks kujunes riietuse valimine. Kuna 24h tuleb veeta bussis, siis peab see olema midagi eriti mugavat. Peale proovimist, mõõtmist ja mitu korda ümber riietumist, tegin õilsa valiku – ööriided. Nii ma siis kõndisin läbi hommikuse Tallinna jalas mustad pidzaama püksid ja seljas valge magamistop, sandaalid varvaste otsas...